Kohtume kalamehest Endla teatri näitlejaga pühapäeva hommikul Viljandi-Tartu maantee ääres Meleski teeotsal, et võtta suund ühele Põltsamaa jõe harujõgedest. Sihtpunkt on tuntud Pede jõe sonni nime all ning kalamehed räägivad, et igal aastal esimese jääga saab siit ilusaid ahvenasaake. Anderson muheleb lootusrikkalt – mine tea, mis täna õhtul patta panna saab!

Talverõõmud Pärnu lahel

Talvine kalapüük meeldib Agole rohkemgi kui suvine ning peamiselt kalastab ta Pärnu lahel. „Tuul, jää, ja looduse võim… Sa tunned, kui väike ja tühine sa looduse kõrval oled,“ räägib ta. „Ja kuidas see kala sind tillist veab, nii et sa ei saa teda kätte, samas kui sinu lähedal mingi vennike saab. Konks läheb näppu, jalad külmetavad. Kõik see kokku ajab sind närvi ja on samas äärmiselt tore, täiuslik päev. Selliseid asju on edasielamiseks vaja.“

Esimese kevadpäikesega armastab Ago Pärnu lahel tinti püüda: „Kui tint tuleb, siis ta tuleb ju parvega. Ja kui ta tuleb, siis oled seal jääaugu ääres, paljakäsi ja põlvili, unustad kõik muu, adrenaliin on laes ja muudkui ketrad ja ketrad. Lisaks on tint imemaitsev kala!“

Tint on Ago sõnul ahne elukas, kelle püüdmiseks kasutab ta enamasti söödana tindikalatükke. „Nad hea meelega söövad oma suguvenda. Vaja on lihtsalt kannatlikkust, et istud augu peal, tirgutad ja tonksutad ning muudkui vaatad binokliga. Kui näed, et keegi hakkab kusagil vehkima ja kalu jääle tõmbama, siis seal see tindiparv ongi. Tuleb ennastki siis lähemale sättida. See on päris naljakas. Teisest küljest kui hakkad ise vehkima, on sul endal varsti meestesumm ümber.“
Jõuame püügipaika. Siit on saadud roosärge, nurgu, latikat ja teisigi kalu, aga põhiliselt tullakse siia ahvena pärast. Esimene jää on ilus ja värske, kuid ka habras. Sätime end käänakule, kus esimeste aukude puurimine näitab paksuseks seitse sentimeetrit. Ago kukub kirbutama, vestes vahepalaks lugusid.

Pärnu jõe vimmamees

Kui Ago oli väike, elas Andersonide pere kolmesaja meetri kaugusel Pärnu jõest. „Mäletan, kuidas isa ükskord spinninguga kalale läks,“ meenutab Ago. „Juba poole tunni pärast oli ta kodus tagasi, lant läbi põse. Oli selle ilmselt kusagile kinni visanud ja lanti lahti sikutades lendas see inertsiga talle suhu.“

Ago ei mäleta, kas nähtu tekitas temas kalapüügi suhtes huvi või pigem hirmu. Aga üks on kindel – tema õemees oli paadunud kalamees ja kange vimmapüüdja. Ning sealt poiss kalamehepisiku külge saigi.

„Ma käin siiamaani igal kevadel vimba püüdmas,“ jutustab Ago. „Panen suure konksu, sinna otsa kreveti ja suur vimb tulebki. Ma ei viitsi usside, kiiskade, nurgude ja särgedega jamada. Lähen konkreetselt vimma peale välja.“

Ago on püüdnud vimba ööussidega, teinud kord rohkem, kord vähem lipse, ning muutis lõpuks elu enda jaoks võimalikult lihtsaks. „Teen ainult kaks lipsu – on mässamist vähem. Suur konks ja krevett toovad suurt kala ja minul on see mitu aastat toiminud. Lihtne värk, võtad muudkui pakist krevette. Asi peab ju ikka mugav kah olema!“

Ago Anderson kalal

Praegu elab Ago Pärnu jõe põhiliste vimmapüügikohtade lähedal. „Aga vimmaajal tuleb ka nurgu kõvasti. Vot sellega on nii, et ta on jube luine. Puhastasin ta ükskord ära, ajasin kaks korda läbi hakklihamasina ja sain imehead kalakotletid,“ kiidab Ago.

ATV-ga jäisesse vette

Jutu vahele on Ago saanud kaks pisikest ahvenanääpsu. Tuleb kolmaski. Seni suurim, ent lahjake on seegi. Ago proovib mitut jääauku ja saab veel paar tillukeste ahvenate võttu. Aeg on küps jalutuskäiguks, leidmaks parem püügikoht.

Mõnesaja meetri pärast selgub siiski, et jää seab piirid. Paksus kahaneb viiele ja vähemalegi sentimeetrile ning jalgealune oigab ja raksub ka kõige ettevaatlikumal astumisel. Hiilime „sussi sahistades“ tagasi alguspunkti, et üritada põiklandiga. Ei tundu turvaline enam siingi. Vesi on kaldaäärtest jääle pressinud ja praksatused viivad hingerahu.

„Junni võtab jahedaks,“ tunnistab Ago. Ta teab, mida tähendab riietega suplus jäises vees. Kord aastate eest „õnnestus“ tal Haapsalu lahel ATV-ga jäält vette põrutada, kui oldi sõpruskonnaga teel saunaõhtule Noarootsi. „Lund oli palju ja külma oli palju. Läks pimedaks ja paar kilomeetrit oli veel jäänud. Otsustasin, et teen viimase tuuri jää peal, ja keerasin punni põhja,“ pajatab Ago. „Tuledevihus paistis järsku justkui täiesti sile jää. Paari sekundi pärast sain aru, et see ei ole mitte jää, vaid vesi. Panin täie gaasiga ATVga 15-kraadises külmas merre.“

Vett täis imbunud ja rontrasked talveriided seljas, suutis Ago suure rassimisega ujuda jää-ääreni, sai jääservast vaevu kinni ning avastas siis, et jalad ulatuvad rahulikult põhja! Viie minuti pärast jõudsid sõbrad appi, Agole klapiti kiiresti selga kuivad riided ning õhtu päädis kuuma sauna ja viinavõtuga. Seekord läks õnneks.

Kala enam ei tule. Otsustame kompsud kokku panna ja minna ühele väikesele metsajärvele Viljandi lähedal.

Kašmiris forelli püüdmas

Teel Viljandi poole räägib Ago, kuidas ta Indias, ühel Kašmiri mägijõel forelli püüdis. „Sealsed otse Himaalaja liustikest pärineva imepuhta veega mägijõed lausa kubisevad forellidest,“ jutustab ta õhinal. „Ühele kohalikule lambakarjusele tuli maksta 1-2 eurot, selle eest andis ta vastu püügivahendid ja lubas terve päeva kala püüda.“

Püügivahendid piirdusid tamiili, konksu ja punase lõngajupiga. Tamiil tuli siduda ümber käe ning konksu külge sättida lõng. „Siis tuli ronida kivi peale, lasta konks allavoolu ujuma ja juba forell hüppaski sellele kallale,“ meenutab Ago heldinult. „Püüdsime seltskonnaga lühikese ajaga kümmekond kenakest kala!“

Järgnenut ta enam nii heldinult ei meenuta. „Kohalikud küpsetasid need kalad ära ja tõid erilise maiuspalana lauale kuumas õlis krõbedaks küpsetatud forellipead. Väkk! Ja nad joovad seal soolateed. Forellipead soolateega – see ajas tõesti oksele! Nii et teravate elamuste otsijail tasuks sealkandis kindlasti ära käia.“

Enne Viiratsit osutab näitleja vasakut kätt jäävale põllumaale. „Näe, siin me ükskord sõitsime koos Indrek Taalmaaga teelt välja, sest põder jooksis ette. Napilt läks.“ Õnnesärgis mees see Anderson.
Anderson haviga.

Borati-turistid ja suitsukala

Kes otsib eksootikat Kašmiris, kes Eestis. Ükskord noppis Ago Tallinnast Pärnusse sõites auto peale kaks ameeriklastest hääletajat-seljakotirändurit. Rändurid olid näinud filmi totakast Kasahstani ajakirjanikust Boratist ja tulid Ida-Euroopasse oma silmaga kaema, kas siinmail elavad tõesti sedavõrd jaburad inimesed.

Teel olles esitles Ago ameeriklastele saunavihta ja seletas, mis sellega teha saab. Need kahtlustasid seepeale, et vihtlemise näol on tegu mingi narkootilist joovet tekitava rituaaliga. Et asi tundus piisavalt naljakas, kutsus Ago rändurid enda poole öömajale, pani külaliste auks kütte suitsuahju ning sinna mõned kalad kuuma.

Kui roog valmis, ei julgenud supermarketiusulised ameeriklased „kahtlast“ produkti suu sissegi võtta – ei saa ju olla, et kusagil aianurgas saab ise püütud kalast suitsu abil valmistada tervisele ohutut toitu! Alles siis, kui Ago tütar suitsukala sööma asus, võtsid ka külalised vedu, sattusid hoogu ja pistsid hõrgutise koos nahaga nahka.

Mis järgmisel hommikul Pärnust Riia poole suundunud ameeriklastest edasi sai ja milliseid veidraid asju nad Borati kodukontinendil veel kogesid, ei ole Agole teada. Küll aga ajab see lugu teda siiamaani naerma.

Kalamagnet päästab päeva

Oleme kohal. Järve varjava metsatuka poole vantsides jutustab Ago, et mingeid imevidinaid ega kalleid püügivahendeid tema koduses arsenalis pole. Paar teleskoopritva, mida hea autosse sättida, natuke talivarustust ning seljakott lantide ja erinevate rakendustega, näiteks tonka ja põhjaõnge jaoks. „Eelmisel aastal lasin endale ehitada ka kombaini talviseks ahvenapüügiks, vaat sellega on põnev püüda!“

Ago elu esimene püügivahend oli tavaline korgiõng, millega ta viidikaid püüdis. Poisikesena Jõgeval vanaema juures olles sai Pedja jõe silla alt puukepi otsa seotud kahvliga ka lutsu jahitud. „Ausõna, saime kah,“ vannub Ago ja tont seda teab, on see sulatõsi või siiski kalamehejutt.
Ago mäletab ka oma esimest haugi, kui ta oli viisteist. „Oi, kus oli maadlemist! Haug ise ei olnud suur, aga ma ei julgenud teda kättegi võtta. Jooksin koju ja tõin koti, sest kartsin – äkki hammustab! Aga küll oli uhke tunne lõpuks haugiga koju minna!“

Metsajärvel on mehi juba ees, teiste seas ka Kalamagnetina tuntud Viljandi kalamees Igor „Ixa“ Nael. Magnet särab rahulolust – ta on jääle rebinud juba viis haugi, neist suurim 4,86-kilone. Jää ise on siin paraku hapramgi kui ennelõunasel sonnil.

Anderson ja Ixa.

Hakkab hämarduma. Ago teeb paar kirbutamiskatset, kuid täna pole siiski tema päev. Asutame minekule.

Enne aga selgub, et Kalamagnet on helde käega mees. Ning Ago sõidab koju, Ixalt kingiks saadud havi kotis.

***

KALAPALAD ANDERSONI MOODI

Ago Anderson armastab lihtsaid kalaroogi. Haugi paneb ta tavaliselt ahju, sest ei viitsi soomuseid kraapida. Haugi kõhtu pistab sibularõngaid, tüki võid, pipart, soola ja mõnikord ka tilli või sidrunit. Mida kauem ja madalama temperatuuri juures haug ahjus küpseb, seda parem see Ago meelest saab. Eriti meeldib talle oma ahjuhaugi süüa järgmisel päeval, kui kala on või, maitseainete ja sibulamekiga läbi imbunud.

Ago absoluutseks lemmikuks on aga lihtsad praekartulid vürtsikiluga. Ta praeb kartulid kergelt pruuniks, lisab vürtsikilufileed ning praeb veel mõnda aega. Kilud „nagu sulavad sinna kartulite sisse ära“ ja annavad oma maitse kartulitele edasi. „Võib-olla on see imelik ja tundub, et need kaks asja ei käi omavahel kokku, aga see on tõesti imehea,“ kiidab Ago.

***

Lugu on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 4 jaanuaris 2014.