Lõpuks on käes päev, mil Emajões on kala võtma hakanud. Tuleb nii haugi, koha kui ka säinast ja ahvenat.

Juhuse tahtel pidime minema Peipsi järve asemel Suur-Emajõele. Pidime pühapäeva varahommikul startima Gunniga Peipsile, mis sai eelmine päev paika pandud, aga juba õhtul, kui tahtsin täpsustada minekut, ta telefonile ei vastanud. Tean vaid niipalju, et oli sõprade juures käinud ja ju siis ära väsinud sellest koosviibimisest. Nii ei hakanud ma õhtul paati masinale järele panema, kuna polnud kindel, kas üksi hakkan nii pikka otsa ette võtma või lähen hoopistükis Viljandi kodujärvele.

Hommikul pärast kuut oli aga Gunn täiesti terve ja valmis minema. Lubasin vähem kui tunniga tema juures olla ja startida Peipsile. Kuid saatuse tahtel, kui juba kõik asjad koos ja masina peal ning paat käruga taga, ütles ühel masinal lihtsalt sidur üles (p***sse küll, ma ütlen). Kiire kõne Gunnile, et läheb veel aega ja vist tuleb Peipsi asendada Emajõega.

Nii saidki asjad ja paat ümber tõstetud teisele masinale ja Gunn peale korjatud ning sõit võis Suur-Emajõe äärde alata.

Säinas

Veetase oli ikka kuradima madal, nii meeter-poolteist alla normi kohe kindlalt, kui mitte rohkem. Algul laskusime kilomeetreid allavoolu, et hakata pihta vastuvoolu trollinguga.
Sidusime landid liinidele ja alustasime vedamist.

Ja juba esimese sirge lõpus oli mul esimene kotikala kahvas, mis sai ka pildile jäädvustatud.

Hetk hiljem käis ka Gunnil mingi tegelane otsas, aga pääses minema. Mingi aeg hiljem tuli mul teinegi havi otsa ja siis üks alamõõduline kohapoiss, Gunnil aga ei miskit võttu. Soovitasin Gunnil panna otsa sama tüüpi lant nagu ma isegi ujutasin - Rapala Jointed Shad Rap ja kui on, siis erksates värvides (firetiger/papagoi). Kuna tal see värv puudus, panime talle liinile sinise, mis on ka Emajõel tegija värv. Ja ei läinudki kaua aega, kui hakkas ka Gunnil kala tulema.

Koha Emajõelt

Loe Ixa blogi täispikkuses siit