Lühidalt ettevalmistusest. Saadjärvega oleme me Lehariga üsna tuttavad, oleme Saadjärve võistlustel varemgi kõrgeid kohti saanud, kuigi võitnud ei ole kunagi. Pärast Aheru võistlust tõmbasime loosi ja ja juhtus nii, et loosi pidime tõmbama meie. Pärast kahte ebaõnnestunud etappi oleks meile väga ära kulunud mõni selline veekogu, mida me natukenegi tunneme. Ja saatus naeratas meile ning tõmbasimegi endale Saadjärve! Nüüd oli eesmärk ainult üks – Saadjärvel me peame võitma. Me ei saa jätta võimalust kellelgi teisel võita pärast kõiki ebaõnnestumisi.

Ma ei ütleks, et Saadjärv oleks kuidagi eriti “meie” järv, meil on teisi võistlejaid, kes on seal palju käinud ja ilmselt meist rohkemgi. Me ei ole Saadjärvel käinud terve eelmine aasta, sest võistlused olid mujal ja vaba aega eriti ei olnud. See aasta pole ka veel sinna sattunud. Nüüd oli aeg treeningutega alustada ja vaadata, mis sellel veekogul 2 aastaga muutunud on ja kas samad süsteemid ja piirkonnad jätkuvalt toimivad või on vaja midagi muud otsida. Mingid eelteadmised on meil eelmistest aastatest olemas, aga mõned tuttavad väitsid, et Saadjärv pole enam see ja vanad kohad ei toimi, kala on jäänud vähemaks ja väiksemaks, kala ei võta jne. See kõik vajas üle kontrollimist. Meil oli vaja leida selline püügitaktika ja püügikohad, mis töötavad nagu raudpolt, et meid võistlusel mitte alt vedada.

Eeltreeningutel käisime umbes 4 korda. Kõik treeningud olid väga erinevad ja tulemused olid ka väga erinevad. Proovisime erinevaid püügiviise, täiesti erinevat lähenemist, erinevaid kohti ja püügisügavusi, erinevaid lante jne. Saagid olid sõltuvalt sellest, mida ja kus me parasjagu katsetasime, alates 4-st kuni 25 haugini päevas.

Saadjärvel ringi sõites nägime oma Lowrance kajaloodiga päris palju suuri kalu, mis seisid enamasti 8-12 meetri sügavusel. Oli selge, et need on suured trofeehaugid ja tahtsime väga õppida neid püüdma. Üks päev pühendusimegi sügavas püügile, aga kahjuks tööle ei saanud. Haugi nägime kajaloodi ekraanil küll, aga kätte ei saanud ühtegi. Mõni suurem elukas seisis ka 20m sügavusel, aga ka need jäid meil esialgu tabamata. Oli selge, et kuidagi on võimalik need suured haugid võtma saada, aga ei jätkunud aega, et sellele pühenduda. Otsustasime, et tegeleme selle teemaga tõsisemalt sügisel. Võistluseks on see liiga riskantne taktika. Võib mäekõrguselt võita, aga võib ka täiega põruda. Meie aga riskida ei tohi, meil on vaja kindla peale võita.

Suurimad kalad jäi meil 3,5kg kanti.

Ühel varasemal treeningul oli meil eesmärk aru saada, kuidas Saadjärvel ahvenat püüda. Varasemad kogemused Saadjärve ahvenga piirdusid meil juhuslike suuremate ahvenatega vobleripüügil. Süsteemselt ei ole me seal varem kunagi ahvenat püüdnud. Kuna meid hirmutati sellega, et haugi on jäänud vähemaks ja võtt on kehv, siis igaks juhuks oli meil ka ahvenakohti vaja. Hakkasimegi neid kohti otsima. Sõitsime kajaloodiga mööda rante ja otsisime ahvenaparvekesi. Neid oli väga palju, aga mõne parve ahvena mõõt oli kehv. Meil läheb arvesse ahven alates 23cm. Õnneks oskame oma Lowrance Carboniga juba enam-vähem eristada, mis mõõdus kalaparv on ja kas see on see kala, mida me otsime.

Selline näeb välja üks parvedest, kust me saime mõõdus ahvenaid. Pildi kvaliteet natuke kehv, sest vastu päikest tehtud, aga midagi näeb.

Sellistest kohtadest tuli enamasti 25-30cm ahvenaid:


Väga kindlaid ahvenakohti meil ei olnud, mille kohta oleks 100% kindlus, et me läheme sinna ja kohe hakkame kala saama. Pigem oli meie ahvenapüük selline, et sõitsime mingis piirkonnas kajaloodiga ringi ja seal, kus nägime ahvenaparve, panime punkti, sõitsime sellest 20m kaugusele ja hakkasime loopima täpselt sellesse punkti, kus me parve nägime. Selle puhul aitas meid väga see, et lasime endale paigaldada Point 1 GPS antenn. Nüüd on meil kajaloodi ekraanil joon, mis näitab paadi vööri suunda. Muidu näitab kajalood paadi kurssi ainult siis, kui paat liigub, aga GPS antenniga näitab paadi vööri suunda ka siis, kui paat seisab. Tänu sellele oskame me nüüd väga täpselt positsioneerida paati ja vaadata, mis suunas jääb paadist see punkt, kuhu me lante viskama peame. Tühje viskeid suvalises suunas me ei tee, me viskame üsna täpselt kala peale ega raiska aega. Mõni parveke toitus, mõni mitte, aga enamasti oli siiski võimalik mõistliku aja jooksul ahvenad üles leida ja võtma saada. Niisiis ahvenasüsteemi saime enam-vähem tööle.

Kuna treeningute käigus selgus, et haugi on Saadjärve jätkuvalt piisavalt palju ja jutt kehvast võtust ja vähenenud haugi populatsioonist ei vasta tõele, siis ahvenapüük jäi meil kas varuvariandiks või kui suudame etapi jooksul 10 haugi täis saada (limiit on 10 haugi ja 10 ahvenat ühel etapil, s.t. hommikul ja õhtul), siis üritame saada veel lisaks ka 10 ahvenat. Haugi on Saadjärves tõesti väga palju, aga ta ei võta kõike ega igal pool. Peab kasutama õiget püügiviisi õigetes kohtades, siis on võimalik väga palju saada. Meil õnnestus ühel treeningul saada 25 haugi, kusjuures me ei tampinud parimaid kohti, vaid liikusime ringi ja otsisime uusi potentsiaalseid kohti – s.t. kohe pärast 1 kala saamist liikusime edasi, mitte ei üritanud samast kohast edasi püüda, et veel saada. Praktiliselt igas vähegi potentsiaalsest kohast tuli esimese 1-2 viskega haug ära. Aga kui teha valet asja, siis võib vabalt ka nulli jääda. Seda näitavad ka mõned meie treeningud, kus me katsetasime midagi uut või teistmoodi ja mõnel treeningul õnnestus meil tabada ainult 4 haugi ja need ka pigem alles siis, kui katsetamisest ära väsisime ja läksime kontrollima õigetesse kohtadesse ja õigete asjadega, kas haug täna ei võta või me teeme lihtsalt valet asja. Järeldus oli see, et teeme valet asja. Tundus, et haug sööb alati, lihtsalt mõnikord ühes piirkonnas, mõnikord teises. Lisaks tahtis mõnikord ühte lanti ja ühte värvi, mõnikord teist. Pidi iga püügipäeva hommikul kiiresti aru saama, mida ja kus täna haug tahab. Kes sellega piisavalt kiiresti hakkama sai, see sai süsteemi tööle ja haugi tuli väga stabiilselt. Treeningutel me väga suuri kalu ei saanud, suurimad olid 3,5kg.

2-2,5kg kalu tuli päris tihti.


Loe täismahus blogi ja vaata kõiki pilte siit!