Tartu põhjapiiril omaaegse Tartu-Maarja kihelkonna alal asuv Raadi mõis (saksa keeles Ratshof) pärineb keskajast. Tollal kuulus mõis Tartu linnale ehk raele. Nii sai mõis ka oma nime. 1584. aastal sai mõisast Poola kuninglik majandusmõis. Kui Lõuna-Eesti siirdus 1620. aastatel Rootsi alluvusse, läks mõis Oxenstiernade omandusse. 17. sajandil oli mõis von Fersenite valduses. Peale Põhjasõda kinkis Vene keisrinna Katariina I mõisa kindral Bibikovile.

Aastail 1751-1919 oli mõis von Liphartide aadliperekonna omanduses. Muide, üks Liphartide suguvõsast pärit neiu oli kuulsa Vene poeedi Aleksandr Puškini armastatud abikaasa Natalja, kelle pärast peetud duellil Puškin elu kaotas.

Vaade üle Raadi järve mõisa peahoonele enne sõda.

Esimese esindusliku peahoone püstitasid Liphardid mõisa 18. sajandil. Uue peahoone vanimad osad püstitati 1840. aastatel. Hiljem suurendati ja täiendati hoonet mitu korda, viimati 1905. aastal. Tulemuseks oli erakordselt uhke ja rikkalik ülipikk hoone, millest osa oli ühekorruseline, osa kahekorruseline. Selle vasakpoolses osas oli von Liphartide matusekabel. Mõisahoone oli Lõuna-Eesti mõisate hulgas üks uhkemaid.

Nii välis- kui ka sisekujunduses domineerisid neorenessanss ja neobarokk. Seinapindu liigendasid arvukad pilastrid ja frontoonid, räästaäärt kaunistas balustraad. Eriti suursugune oli hoone keskosa, millel kõrgus suur kuppel. Mõisas oli suur kunstikogu, paljud ülirikkaliku interjööriga ruumid olid mõeldud selle hoidmiseks.

Interjöörile saab pilku heita läbi Moodsa Kodu loo galerii, mille leiab siit.

Peahoone taga paikneb Raadi järv, mille vastaskaldalt avanesid omal ajal hoonele eriti kaunid vaated. Otse mõisakompleksi külje alt kulgeb läbi aga Tartu-Narva maantee. Selle äärde püstitati piirdeaed koos stiilse klassitsistliku väravaehitisega, mida kaunistas mitu portikust. Mõisas oli ka hulganisti kõrvalhooneid.

"Raadi mõisa varemed" Autor teadmata, akvarell 1940. aastate teisest poolest.

1919. aastal võõrandati mõis von Liphartidelt, kes lahkusid Eestist, võttes kaasa suure osa oma kunstikogust. Mõisa kolis aga 1922. aastal Eesti Rahva Muuseum. Mõisa kaunis peahoone põles Teises maailmasõjas 1944. aasta 5. septembril, kui sakslased taas Tartusse tungida üritasid ja mõisa all nende pealetung peatati. Muuseumi kogud olid õnneks evakueeritud. Sõja järgselt rajati mõisa lähedusse suur nõukogude sõjaväelennuväli, mis hõivas ka mõisasüdame. Peahoone varemed lammutati ühetasaseks ning muudeti lihtsa katusega laohooneks. Sellega lammutati hoone müüride mitmed kunstiväärtuslikud osad. Väidetavalt lennuvälja salajasuse tõttu viidi uuele trassile põhja pool ka Narva maantee, mis enam mõisamüüri tagust ei läbinud.

1980. aastate lõpul sai Eesti Rahva Muuseum mõisasüdame tagasi, kuid väga lagunenud ja rüüstatud kujul. Ühekorruseliseks sõjaväelaoks ümber ehitatud peahoone oli vahepeal kaotanud oma katuse ja muutunud uuesti varemeteks. Tehti plaane mõisahoone taastamiseks, kuid need ei ole senini realiseerinud. Samas korrastati sajandi lõpus mõisapark ning restaureeriti piirdemüür koos väravahoonega.

Mõisast on säilinud ümberehitatud kujul ka mitmed kõrvalhooned, mida kasutatakse Eesti Rahva Muuseumi hoidlatena. Rahvale on avatud veetorn ja jääkelder. Mõisapargis peetakse vabaõhuüritusi. 2016. aasta lõpus avati Raadi mõisa naabruses Eesti Rahva Muuseumi uus suur näitusemaja.
Järgmisel korral räägime Narva-Jõesuu kadunud ilust.