Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Tallinna Raekoja platsil asunud Vaekoja lugu
Vaekoda oli varaseima renessanssehitisena turuletoodud kaupade kaalumiskohaks - on ju Raekoja plats ajalooline turuväljak.
Tallinna Raekoja platsil asunud vaekoda oli omal ajal üks vanalinna olulisemaid hooneid. Hoone rajati aastail 1554-55 uusehitisena turuplatsi loodenurka, nimetati Suureks ehk Uueks vaekojaks (vanem väike kaalukoda paiknes Raekoja plats 11 raeapteegi lääne-poolses osas).
Vaekoda oli põhiplaanilt trapetsikujuline, kahekorruseline, keldri ja kõrge kelpkatusega paekivihoone. Keldri loodenurgas asus kamin ja selle juures põrandas kaev. Idaseina keskel oli kerishüpokaust. Trepid olid hoone kirdenurgas. Kaalud asetsesid kahe massiivse tugisambaga poolitatud esimesel korrusel, kuhu väljakult avanes kaubakoormatega läbisõitmiseks neli ümarkaarset väravaportaali. Ida- ja lääneseinas olid ristkülikulised raidraamistuses trellitud aknad, seinte sisepindu liigendasid nišid.
Teine korrus kujutas endast algselt arvatavasti ühte avarat ruumi, mida valgustasid paeplaatidest palenditega suured ruudulähedased rist-raidraamistuses aknad. Vintskapiga laokorrusele pääses idaseinas oleva keerdtrepi kaudu. Veeninataoliste vaheliistudega muust fassaadipinnast eraldatud teise korruse välisseinad olid laotud puhtalt töödeldud kividest ja hoone välisnurgad faasitud paekvaadritest. Renessanss-laad avaldus eelkõige fassaadide horisontaalsuses ja aknaavade sümmeetrilises paigutuses. Akendevahelisi seinapindu ehtisid tõenäoliselt Lõuna-Saksast imporditud kõrgreljeefsed renessanssrõivastuses mehe- ja naisebüstidega medaljonid, mille Lambrort Glandorp ehitustööde lõppjärgus polükroomseks maalis. Pealemaalitud tekstid ja allegoorilised naisfiguurid kaunistasid ka aknaniššide palendiplaate.
Kõrge katuse ja muude puitkonstruktsioonide ehitamist korraldas linna ehitusmeister Siwerdt Kock, metallitööd tegi Jürgen Kleinsmed ja tuulelipud Tonnies Koppersleger. Ehitise kuuluvust tähistas Michael Stenwerteri raiutud linnavapiga reljeef. Juba 1558. aastal seati esimesel korrusel sisse väike vahtkonnaruum ja 1583. aastal ning hiljem kasutati hoonealust linna veinikeldrina.
17. sajandi lõpus kaeti teise korruse talalagi akantusemotiiviliste maalingutega. 1780. aasta paiku püstitati vaekoja põhjaküljele ühekorruseline pritsikuur, 19. sajandi esimeses poolel ühendati mõlemad kitsa vaheehitisega. Ühtlasi rajati nüüd ka mitmeid vaekoja esimese korruse kõrguseni küündivaid varikatuseid ja kivist seintega poekesi-juurdeehitisi. Koos teise korruse linnavalitsuse ametiruumideks kohandamisega ehitati esialgsed aknaavad kitsamaks (1830, arh. J. Schelbach). Samast ajast pärinesid ka hoone nurkadel seisnud kõrged korstnad.
1930. aastatel täielikult juurdeehitistest vabastatud ja mõneti korrastatud vaekoda süttis 1944. aasta märtsipommitamise ööl Harju tänava tulemerest pärit sädemeist. Varemed lammutati kaks aastat hiljem. Koos vaekojaga kadus ka selle taga asunud lühike kitsas Teenri tänav. Kõrgreljeefsed medaljonid ja osa maalingutega paetahvleid on hoiul linnamuuseumi kogudes. Hoone kuju on sillutises ka täna parkettkividega markeeritud. See on aga kohati vigane ja raskesti eristatav ülejäänud tänavasillutisest.
2009. aastal tehti vaekoja kunagisel kinnistul arheoloogilised kaevamised. Plaan oli alusmüürid klaasiga katta. Selgus aga, et nende säilivusaste oli väga halb. Paar aastat hiljem tekkis plaan laduda hoone alusmüürid poole meetri kõrguselt, tekitades seeläbi Raekoja platsile pika pingi. Selle vastu olid aga naabruses asuvate tänavakohvikute omanikud.
Nüüd on linnavolikogu toetanud minu ettepanekut markeerida tänavasillutises korralikult vaekoja alusmüüride asukoht. Loodetavasti saavad vaekoja alusmüürid juba lähiaastatel Raekoja platsi sillutises markeeritud viisil, nagu on tähistatud Kullassepa, Harju ja Müürivahe tänava hävinud keskaegne tänavajoon.
Järgmisel korral räägime Tartu Toomemäel kõrguva tähetorni ja selle eelkäijate ajaloost.
