Aarde ja Preesi tänava äärne on üks esimesi terviklikult kujundatud väikekorteritega aedlinnaosi Eestis. Arhitekt Anton Soansi loodud planeering kiideti 27. veebruaril 1929. aastal Tallinna linnavalitsuses heaks. 80 000 ruutmeetri suurusele alale kavandati 166 krunti ning samal aastal koostas arhitekt Herbert Johanson neli tüüpprojekti, mis erinesid üksteisest suuruse ja korterite arvu poolest. Väiksemad majad olid ühepereelamud, suuremates oli kuni neli korterit. Ära määrati ka see, milline tüüp millisele krundile kuulub.

Hoonestus koosnes põhiliselt Heimat-stiilis kaksikmajadest, kus kahte maja ühendav tulemüür asus naaberkruntide piiril. Majad ehitati aastatel 1931-1934. Erinevalt planeerimiskavast, ehitati Härjapea tänava poolsesse otsa 2-korruselise majade asemel 1-korruselisi.

Suurte aedadega majades on 1-3-toalised korterid, mõnes korteris oli algselt köök oma aja kohta vanamoeliselt säärvandiga eraldatud ja käimla kahele korterile ühine. Katusekorrusega puumajad on lihtsa laudvoodriga, vaid uksed on dekoratiivse laudisega ja osa aknaid luukidega.
Välja ei jõutud ehitada Sõle tänava äärset hoonestust. Nii kerkisid sinna vahetult pärast Teist maailmasõda kahekorruselised barakk-tüüpi majad, pisut hiljem veel ilmetu ühiselamu.

Preesi ja Aarde tänav koos Sõle, Ehte ja Helme tänavaga moodustavad ehte-teemaliste nimeliste tänavate grupi.

Vaade Peeteli kiriku tornist Preesi tänava kaksikmajadele. Silvia Pärmanni foto.

Koos Pelgulinna laienemise ja selle elanikkonna kasvuga tõusis 1930. aastatel päevakorrale 1927. aastal asutatud EELK Tallinna Peeteli koguduse kiriku küsimus. 1930. aastal kinkis koguduse liige Gotlib Luss kogudusele krundi Väike-Kalamaja (praegu Kesk-Kalamaja) 5. Koguduse nõukogu otsustas rajada krundile kiriku, kuid linnaehituslikel põhjustel polnud võimalik seda sinna ehitada.

Ajutiseks lahenduseks sai Tarabella (Timuti) 26 asunud endise makaronivabriku ruumide kohandamine kirikuks. Töö tegi kergemaks asjaolu, et enne vabrikut oli seal palvemaja. Sealsed hooned põlesid 1944. aasta märtsipommitamises. Täna asub sel kinnistul kaunilt renoveeritud Kolde lasteaed.

24. mail 1931 pidas Peeteli kogudus Tarabella tänavas esimene jumalateenistus. See hoovimajana paiknev väike ja suhteliselt madal ehitis oli suureks kasvanud kogudusele liiga väike. 1930. aastate keskpaigaks kasvas Peeteli koguduse liikmeskond jõudsalt ning jumalateenistuseks tuli taas kasutada märksa avaramat Rootsi-Mihkli kirikut.
Tõhus samm oma kiriku ehitamiseks tehti 1935. aastal, kui kogudus taotles linnalt konkreetset 1026 m² suurust krunti Preesi tänaval. Esialgu oli plaanis ehitada puidust kirik. Kogudus pidi ühekordse obrokimaksuna tasuma linnale tänavate ja heakorraseadmete kulud (1231 krooni ja 50 senti) ning linnavalitsuses kinnitatud projekti järgi viie aasta jooksul kiriku valmis ehitama.

Peeteli kiriku esialgne projekt.
Kiriku projekteerimis- ja ehitustööde tegemine lasus 1935. aasta septembris valitud koguduse nõukogu ja juhatuse õlgadel, ehitamise rasket koormat kandis ka õpetaja Roderich Bidder. 7. oktoobril 1935 otsustas koguduse juhatus võtta kiriku ehitamiseks hüpoteegilaenu 5000 krooni, paluda konsistooriumilt toetust 2000 krooni ja riigivanem Konstantin Pätsilt 10 000 krooni.
1. mail 1936 otsustati lõpetada jumalateenistused Rootsi-Mihkli kirikus ja pidada neid kuni uue kiriku valmimiseni Tarabella 26.
1936. aastal esitas koguduse arhitekt Viktor Reinhardti projekti kinnitamiseks, kuid see lükati tagasi. Kogudus tellis uue projekti arhitekt Eugen Sachariaselt, mis kinnitati 8. mail 1937 ja anti 13. mail kogudusele üle ning juba järgmisel päeval algas ehitamine.
13. juunil pandi pidulikult nurgakivi. Suure rahvahulga osavõtul pidasid vaimuliku talituse praost Hans Kubu ja õpetaja Roderich Bidder.
1938. aastal hakkas uue kiriku ehitus lõpule jõudma ning juba mais peeti seal esimesi jumalateenistusi. 23. augustil lehvisid kiriku tornis rahvuslipud ning viis päeva hiljem pühitseti tornirist. 18. detsembril avati kirik piduliku jumalateenistusega, mida pidas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi.
Peeteli kirik pärast valmimist.

Kiriku ehitamine läks maksma 94 245 krooni – annetajaid oli erinevaid, kuid sügavama tänutunde tekitas üks vaesem lesknaine, kes tõi saunaraha arvelt kokku hoides viis krooni kiriku ehitamiseks.
Hoonel oli korralik keskküte ja ventilatsioon ning avar orelirõdu. Moodne elektrivalgustus andis interjöörile palju juurde. Altaripildi moodustasid kunstnik Karl August Hermanni värvilised stiliseeringud Kristuse sündimisest, surmast ja ülestõusmisest altariruumi kolmel aknal.
Kiriku kõrvalruumis asus leerisaal, mis oli pikihoonega ühendatud suure lükatava ukse kaudu. Nii altariruumist kui ka leerisaalist viis uks koguduse kantseleisse ja sealt edasi õpetaja viietoalisse korterisse teisel korrusel. Keldrikorrusel asusid majandusruumid, keskküttekatel, pesuköök ja suur koosolekusaal.
Teise maailmasõja aegses pommirünnakus purunenud vitraažaknad asendati Niguliste kirikust pärit altarimaaliga. Kirik ise jäi aga õnneks sõjas terveks.
Peeteli koguduse karmid päevad saabusid aga paar aastakümmet hiljem. Tallinna Linna Töörahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu otsusega ühendati Peeteli kogudus 1962. aastal Tallinna Toomkogudusega ning Peeteli kirik anti kasutada Eesti Telefilmile. See oli üks vähestest kirikutest, mis Eestis nõukogude võimu ajal suleti. Koguduse juhatuse esimees ja õpetaja Mihkel Liikane keeldusid üleandmis-vastuvõtmisaktile alla kirjutamast.

Eesti Telefilm rajas Peeteli kirikusse võttepaviljoni ja filmistuudio. Selleks oli tarvis kirikuhoone sees- ja välisilmet tundmatuseni muuta, õigem öelda lagastada Pühakoda. Kiriku varad osaliselt rekvireeriti, osaliselt tassiti laiali. Kaduma läks kirikukell, orel, altar, kantsel, pingid - praktiliselt kogu sisustus. Kiriku aknad müüriti kinni, koorirõdu eraldati kirikusaalist vaheseinaga, 1970.aastatel lõhuti ka tornikiiver. Kavas oli kirik ümber ehitada kinoks - plaan, mis õnneks ei täitunud.
Peeteli kogudus taastati kohaliku rahva eestvedamisel maikuus 1993. Oma kodukiriku sai kogudus lõplikult tagasi aasta hiljem, mil asuti laastatud pühakoda taastama. Samal ajal alustas kiriku juures tööd ka Peeteli noortekodu, kes on aastate jooksul teinud ära suure töö tänavalaste normaalsesse ellu tagasitoomisel. Pikalt on aga tekitanud vaidlusi plaan rajada kiriku aeda noortekeskuse uued hooned. Naabrid on võidelnud sellekohase detailplaneeringu kehtestamise vastu. 2016. aasta sügise seisuga on kõnealune planeering linnavolikogus kehtestamisel.
2006. aasta sügisel taastati Peeteli kiriku terav tornikiiver. Oma 75. sünnipäevaks 2013. aastal sai Peeteli kirik Saksamaalt pärit uue tornikella.
Pelgulinna aja lood.

Uuel Eesti ajal on olnud pikalt koguduse õpetajaks Avo Üprus. Täna on tema kõrval kogudust teenimas abiõpetaja Alo Martinson.

Peeteli kiriku ja selle ümbruse, aga ka kogu ülejäänud Pelgulinna ajaloost saate pikemalt lugeda kohe ilmuvast raamatust „Pelgulinna aja lood“.
Järgmine kord räägime nukuteatri hoonete põnevast ajaloost.