Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Pärnu Suursilla sünni, hävingu ja taastuleku lugu
1903. aasta kevadel, kui jää oli ära viinud senise Nahksilla ja ühendus Pärnu jõe kahe kalda vahel katkes kaheks nädalaks, võttis Pärnu linnavalitsus plaani püsisilla ehitamise.
1906. aasta suveks koostas Saksa insener Jakob Simon terassilla projekti. Loodi silla ehitusfond ja hakati raha koguma. Mitmesugused uurimis- ja eeltööd kestsid I maailmasõjani.
Suursilla pikkus kaldasammaste vahel oli 210 meetrit ja kogupikkus koos pealesõitudega 255 meetrit. Silla põhiline kandekonstruktsioon koosnes neljast raudbetoonist kaarkandjast. Sõidutee laius oli kuus ja väljaspool kaari asetseva jalgtee laius kaks meetrit. Silla keskmine ava käis lahti ja selle kandekonstruktsioon oli terasest. Elektrimootoritega avati silla klapid 1–1,5 minutiga, käsitsi kulus umbes veerand tundi.
Üle Sauga jõe viiv Siimu kaarsild avati jaanuaris 1937. Seda tabas Suursillaga sama saatust: sild õhiti 1944. aasta septembris. Seejärel ehitati Sauga jõele umbes Emajõe tänava joonele taas ujuvsild, mis oli käigus 1958. aastani, kui valmis nõukogudeaegne Siimu sild. Mõne arvates on see nägusaim sild tänapäevases Pärnus.
Papiniidu ehk Uut silda hakati ehitama aga 23. jaanuaril 1973, kui ehitajad lõid Papiniidu tänava poolsesse kaldasse esimese sillavaia. Sild võeti vastu 30. detsembril 1976, ilma et sillakatte viimistlusega oleks lõpuni jõutud. Papiniidu silla remonti hakati ootama juba selle elu teisel aastakümnel, samal ajal kui 1956. aastal valminud Vanasillale tehti kapitaalremont alles 1995. aastal, nelikümmend aastat pärast valmimist. 2013. aastaks sai ka Papiniidu sild lõpuks põhjaliku kapitaalremondi läbitud.
Järgmisel korral räägime Narva hävinud Jaani kiriku ajaloost.