Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Otepää linnuse tõusud ja mõõnad

 (1)
Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Otepää linnuse tõusud ja mõõnad
Otepää piiskopilinnuse rekonstruktsioon.https://kalaadrius.deviantart.com/art/Otepaa-piiskopilinnus-ver-0-5-570804300

Otepää, omaaegse Nuustaku külje all asub järskude nõlvadega linnamägi, kus seisnud omal ajal nii muinaslinnus kui piiskopiloss.

Otepää linnus esineb Henriku Liivimaa kroonikas Odenpe ja Odempe nime all. Selle tähendus on "karu pea", mida kinnitab ka Henriku seletus: "Odenpe, id est Caput Ursi" ("Otepää, see on Karupea"). Samuti Vene kroonikad, mis kutsuvad seda "Медвежья голова" ("karu pea").

Arvatakse, et see nimi võis tuleneda kas linnamäe kujust või isikunimest. Otepää linnamäe vanimad arheoloogilised leiud pärinevad 1. aastatuhande algusest.

Oletatakse, et keskmisel rauaajal tekkis Otepää ümber väikemaakond, millest hiljem sai Ugandi maakonna tuumikala. Mullast ringvall rajati arvatavasti 1. aastatuhande lõpus. Tugevamad kindlustused kerkisid aga 11. sajandil, mil ka mäe madalamale osale rajati avaasula asemel eeslinnus.

Otepää muinaslinnuse Rekonstruktsioon: https://kalaadrius.deviantart.com/art/Otepaa-muinaslinnus-619581941
Seotud lood:

Ristisõja alguseks 13. sajandi esimesel veerandil oli Otepää Ugandi maakonna peamiseks võimukeskuseks. Võimalik, et kui ajalugu läinuks teisiti, oleks Otepää ka täna Tartust tähtsam keskus.

Igatahes kujunes Otepää linnus koos selle juures oleva asulaga nooremal rauaajal kaubanduse ja käsitööga tegelevaks varalinnaliseks keskuseks, nn aolinnaks. Sealt hargnes neli suurt maanteed:
Pihkva ja Novgorodi suunas, Tartu kaudu Põhja-Eestisse, üle Väikese Emajõe Sakalasse ning lõuna suunas latgalite ja liivlaste aladele. 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses kulges sealtkaudu ilmselt ka Riia-Pihkva kaubatee.

Otepää tähistas 2016. aastal oma esmamainimise 900. juubelit. Linnust on mainitud esimest korda 1116. aastal Vene leetopissis, kui Novgorodi vürsti Mstislav Vladimirovitši väed selle vallutasid. Püsivat Novgorodi võimu Otepää üle sellega ilmselt ei tekkinud. Linnuse järgmine mainimine pärineb 1192. aastast, mil Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši väed saagiretke käigus selle maha põletasid.

Henriku Liivimaa kroonika teatel süüdati linnus uuesti põlema 1208. aastal, seekord Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Tālava latgalite ja liivlaste väe poolt. Kaks aastat hiljem piirasid Otepää linnust Novgorodi ja Pihkva vürstid, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha. Hiljem samal aastal saabusid sinna taas riialased, kes linnuse vallutasid ja põlema panid.

1216. aastal läks Ugandi Riia piiskopi ja ordu võimu alla. Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš vastas sellele Otepää linnuse ajutise hõivamisega. Riialased omakorda kindlustasid seejärel sealseid kaitserajatisi ja saatsid abijõude. 1217. aasta alguses alistusid linnuse kaitsjad neid piirama asunud novgorodlaste, pihkvalaste, saarlaste, harjulaste ja sakalaste väele. Otepää läks peagi aga tagasi riialaste võimu alla ja 1220. aastal asusid sinna koos kohalike ugalastega elama orduvennad.

1223. aasta alguses puhkes Ugandis orduvastane ülestõus, mille käigus Otepääl olnud orduvennad ja teised sakslased tapeti või vangistati. Ugalased kutsusid oma linnustesse Vene vürstide abiväed.

Ülestõusu mahasurumise järel 1224. aastal läks Ugandi Tartu piiskopile, kes laskis vana linnuse kohale rajada uue kivilinnuse, sest Otepää oli toona lühikest aega piiskopkonna keskus. Tartu piiskopi kivilinnus valmis Otepääl esialgsel kujul juba 1225. Samal aastal külastas Otepääd paavsti legaat Modena Wilhelm, kes märkis siin tugeva linnuse ja kahe kiriku olemasolu.

Oletatavasti valmis esimesena kas linnuse ringmüür või peatorn. Keskaegse linnuse üldkavatis järgis ilmselt varasema muinaslinnuse oma. Igal juhul ehitati kõigepealt välja üksnes ülemisel platool paiknev osa, mille jäänused on arvatavasti vanimaid Lõuna-Eesti telliskiviehitisi.

13. sajandi lõpul ümbritseti ringmüüriga ka alumine platoo, mis sel moel kujunes jällegi eeslinnuseks. Veel hilisemal ajal poolitati eeslinnus vahemüüri ja torni abil. Linnus asus looduslikult väga hästi kaitstud kohas: pealinnus seisis 40 meetri kõrgusel ümbritsevast maapinnast, eeslinnus sellest 20 meetrit madalamal.

Üks omapärane moodustis on linnuse hoovil asuv suur lohk, mida paljud uurijad on pidanud veetankiks – joogiveereservuaariks. Tegemist on Eesti keskaegses arhitektuuris unikaalse rajatisega: vaid Sangaste (Keeni) linnamäel on midagi sarnast.

Loe veel

1343. aasta jüriöö ülestõusu ajal asus seal Tartu piiskopi vägede staap Johan Üxkülli juhatusel. Seejärel kuulus linnus järgemööda mitmele vasallile.

Otepää piiskopilinnuse hävitas ordu 1396 ja seda ei taastatud. Osa uurijaid on pakkunud, et linnus eksisteeris siiski hiljemalt 1477. aastani või koguni Liivi sõjani.

Otepää linnamäel on tehtud arheoloogilisi uuringuid alates 19. sajandist. Suuremad uuringud algasid 1950. aastatel Osvald Saadre juhtimisel, hiljem on töid vedanud Ain Mäesalu. Sealt on leitud palju unikaalseid esemeid, millest silmapaistvaim on Otepää püss, täpselt dateeritud Euroopa püssidest seni vanim. Haakpüss peaks olema pärit linnuse hävimise ajast 14. sajandi lõpus.

Arheoloogilised uuringud Otepää piiskopilinnuse varemetes 1959-1960. Jaak Juske

Praegune linnuse juurdepääsutee loodest, kihelkonnakiriku poolt rajati alles 19. sajandil. Algne tee suundus linnusesse mäe kirdeküljest, kus asus tõenäoliselt ka väike alev. Selle asukohta tähistab nüüdisajal väike länguvajunud kivirist.

Artikli koostamisel on kasutatud kultuurimälestiste registrit, Ain Mäesalu artikleid, nende hulgas „Otepää linnuse hävimisdaatumid“ ning Wikipedia andmeid.

Järgmisel korral räägime Tallinna märtsipommitamisest hävinud vanast sünagoogist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare