Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Maarjamäe obeliskist, punalaevastiku evakueerimisest ja Eesti Vabariigi sünniloost

 (11)
Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Maarjamäe obeliskist, punalaevastiku evakueerimisest ja Eesti Vabariigi sünniloost
Saksa õhuväe tehtud üliunikaalne foto vaatega Tallinnale 24. veebruari 1918 paiku. Sadamas näha lahkuv punalaevastik.Foto: Jaak Juske

Pirita tee ääres seisab Maarjamäel kõrge obelisk, mis meenutab Eesti Vabariigi sündimisega täpselt samal ajal toimunud nõukogude sõjalaevastiku evakueerimist Tallinna sadamast. Nn jääretkena ajalukku läinud operatsiooni lugu on äärmiselt põnev.

Nõukogude Venemaa laevastik oli koondatud 1918. aasta veebruaris Tallinna ja Paldiski sõjasadamasse. Kokku 62 alust, millest väärtuslikumad olid viis ristlejat ning 17 erineva klassi allveelaeva.

18. veebruaril 1918 alustasid Lääne-Eesti saartel baseerunud Saksa väed dessanti Mandri-Eestisse ja liikusid kiiresti Tallinna suunas. Punaarmee taandus suurema vastupanuta.

Eirates Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu korraldust laevastiku uputamise kohta, käskis Balti Merejõudude ülem Aleksei Štšastnõi evakueerida Balti laevastiku Tallinna sõjasadamas olnud sõjalaevastik pealetungivate Saksa keisririigi vägede eest üle osaliselt jäätunud Soome lahe Helsinki ja sealt edasi Kroonlinna.

1. järgu kapten Aleksei Štšastnõi Wikipedia.
Seotud lood:

22. veebruaril anti üldine evakueerimiskorraldus kogu Tallinna allesjäänud punalaevastikule. Samal ajal toimetas jäälõhkuja Jermak kahe reisiga Helsingisse evakueeritavaid varasid, abilaeva ning kaks allveelaeva.

23. veebruari hommikul väljus sadamast jäälõhkuja Volõnets koos miinitraaleriga Ural, kolm abilaeva ning päästelaevaga Volhov veel kaks allveelaeva. Selle transpordi käigus uppus aga puksiiri Germanmark poolt järelveetav allveelaev Jedinorog Soome lahte, sest asus enne Saksa vägede pealetungi remondidokis ning remont polnud veel lõppenud.

24. veebruaril lahkusid Tallinna reidilt ristlejad Oleg, Bajan, Bogatõr, transportlaev Jevropa ning kaks allveelaeva Tigr ja Kuguar. Võim linnas läks Eesti rahvusväeosade kätte, riigipanga hoones astus ametisse Konstantin Pätsi juhitud ajutine valitsus. Sadam oli aga veel punaväelaste käes. Viimased tegid sama päeva hilisõhtul katse tungida linna, et seal röövida. Eesti omakaitse lõi aga elektrijaama ümbruses toimunud lahingus punamadrused tagasi.

Helsingisse ei jõutud evakueerida allveelaevu Draakon, Kaiman ja Krokodill, Beluuga, Peskar, Sterljad ja Štšuka. Transportlaevadest jäid evakueerimata Svjatoi Nikolai, puksiir Grenen ning Vene-Balti laevaehitustehase ujuvremonditöökoda. Kõik need sattusid 25. veebruaril Tallinna sisenenud Saksa vägede kätte.

Pärast laevastiku eduka päästeoperatsiooni lõppemist kutsuti laevastiku päästnud 1. järgu kapten Štšastnõi autasu saamise ettekäändel Moskvasse, kust ta aga arreteeriti ja anti "ametialase kuriteo ja revolutsioonivastaste tegude" eest kohtu alla. Oli ta ju eiranud laevastiku hävitamise käsku. Mehe populaarsus madruste seas häiris nõukogude valitsust. Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsiooniline Tribunali langetatud karistus - mahalaskmine - oli esimene kohtulikult vormistatud surmanuhtlus Nõukogude Venemaal. Štšastnõi hukati 22. juunil 1918.

1918. aastaga sarnane olukord kordus 1941. aasta augustis, mil samuti punalaevastik kiiresti pealetungivate Saksa vägede eest Tallinnast Kroonlinna evakueeriti. Erinevalt Jääretkest kujunes aga Teise maailmasõja aegne operatsioon nõukogude mereväe jaoks täielikuks katastroofiks. Enamus aluseid uputati sakslaste poolt.

Kuna kapten Štšastnõi tegevus oli vastuolus Nõukogude Venemaa välispoliitiliste mängudega - sakslastega sõlmiti separaatne vaherahu, demobiliseeriti väed, laevastik pidi sakslastele üle antama, kuid otsustati see hoopis uputada -, kujundas nõukogude propaganda jääretke hoopiski punamadruste kangelasteoks. Nii püstitati jääretke mälestuseks 1960. aastal Pirita tee äärde Maarjamäele 35 meetri kõrgune obelisk (arhitektid arhitekt Mart Port, skulptor Lembit Tolli). 1975. aastal avati obleski juures esinduslik Maarjamäe memoriaal (arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi). See oli mõeldud kui mälestusmärk "neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest." Memoriaali laiendus jäi aga rajamata.

Obelisk nõukogude ajal. Jaak Juske

Maarjamäele Teise maailmasõja ajal maetud Saksa sõdurite kalmistu oli nõukogude võim juba varem hävitanud. Nüüdseks on see taastatud.

Loe veel

Täna rajab Eesti riik Maarjamäele Kommunismiohvrite memoriaali.

Artikli koostamisel on kasutatud Tallinna entsüklopeedia ja Wikipedia andmeid ning Robert Nermani artiklit „Omakaitse aitas riiki luua“.

Järgmisel korral räägime Padise kloostri ajaloost.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare