Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: lugu Tallinna sakste esimesest supelasutusest

 (7)

Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: lugu Tallinna sakste esimesest supelasutusest
Kadrioru supelsalongi hoone ülemöödunud sajandivahetusel.

Narva maantee 80 kinnistul puude varjus asuvas kurvas seisus omaaegsel supelasutuse vannimajal ehk vesiravila puithoonel on rääkida Tallinna vanima supelranna lugu.

19. sajandi alguses sulgesid uksed mitmed Tallinna suvemõisates asunud supelasutused. Samal ajal kerkis esile praeguse Weizenbergi tänava ja Narva maantee vahel asunud õuenõunik Benedikt Georg Witte supelasutus, mida on nimetatud ka Kadrioru supelsalongiks.
Mererand ulatus toona peaaegu Narva maanteeni. See oli liivane tee, milles oli palju allikaid. Seetõttu tuli teelõiku sagedasti fašiinidega ehk kokkuköidetud hagudega ja murumätastega katta. Supelsalongi rajamine oli mõeldamatu ulatuslike kuivendustöödeta.

Kahjuks on supelsalongi esialgsest hoonestusest teada üpris vähe. Heino Gustavsoni andmeil oli seal algul kaks vannituba. 1814. aastal lisandus supelasutuses veel kaks vannituba. Samas oli võimalik supelsalongis üürida ka kortereid.

1825. aastal ehitati supelasutuse lähedale galeriiga ümbritsetud kerge puidust hoone, kus oli tantsusaal ja puhvet. Poska tänava ja Narva maantee ristumiskohal asuvale väikesele neemenukile ehitati kaugele merre ulatuv supelsild.

Kadrioru lossis peatusid tsaaripere liikmed

Kadrioru salongi populaarsust suurendas seegi, et lähedal asuvas Kadrioru lossis peatusid 1825. aastal Aleksander I ja 1827. aastal Nikolai I. 1822. aasta suvel viibisid Kadrioru lossis Nikolai I kolm tütart – Maria, Olga ja Aleksandra.

Loe veel

Seotud lood:

Kadrioru salong kujunes kõige populaarsemaks Tallinna külaliste kogunemis- ja lõbutsemiskohaks. 1840. aastal müüs B. G. Witte pärija supelsalongi Meresupelasutuse Aktsiaseltsile.
Värvikalt kirjeldas Kadrioru supelsalongi miljööd ja olustikku vene kirjanik Aleksander Miljukov oma reisikirjelduses «Reis Revelisse ja Helsingforsi aastal 1849». Ta võrdles Kadrioru parki Tsarskoje Selo aiaga.

Kadrioru salongi kohta kirjutas ta, et seal korraldati laupäeviti läbi kogu suve balle. Samas olid ruumipuudus ja korterite liigkallid hinnad ümbruskonnas peapõhjuseks, miks Tallinna tuli külalisi märksa vähem, kui oleks võinud oodata.
Salongi omanikud kasutasid ehitist rahaallikana ja hoidusid kaua aega kulutusi tegemast ruumide uuendamisse.
Supelsalongi hiilgeajad saabusid 1860.–1870. aastatel. Uuendustöid tehti seal juba 1857. aastal. Põhjalikumad muutused toimusid aga pärast 1861. aastal peetud uue salongihoone konkurssi, kuhu laekus 35 projekti.

Tänase Alle tänava kohal asunud uhke supelsalongi hoone vaadatuna mere poolt 1860. aastate lõpus. Lorenz Heindrich Peterseni lito.

Karin Hallase andmeil võitis selle konkursi Venemaal tegutsenud saksa arhitekt L. Bohnstedt. Tema projekti järgi ehitati sammasterea ja terrassiga ümbritsetud hoone. Renoveeriti ka interjöör ning ehitati juurde mitu hoonet, sealhulgas raviprotseduuride hooned ja kõlakoda.
Supelsalongis asus restoran, söögi- ja kontserdisaal, kus korraldatud kontsertidel esinesid nii rahvusvaheliselt tuntud muusikud kui ka kohalikud laulu- ja muusikakoorid. Kõlakojas esines iga päev orkester. Salongil oli ka lugemistuba ja raamatukogu.

Raudtee tõi turiste tublisti juurde

1870. aastate lõpus toimusid samuti suured ümberehitused. Salongi kõrvale ehitati suurem mitme tiivaga kõrvalhoone.
Kadriorg oli muutunud pärast Peterburi-Tallinna raudtee valmimist 1870. aastal Venemaa pealinna jõukamatele elanikele tunduvalt mugavamaks sihtkohaks. Suvitajate arvu kasv Kadriorus oli märgatav ja see andis tõuke ka ehitustegevusele. Isegi lossi territooriumile, Mäekalda tänava kanti rajati uhkeid suvilaid.

Puuhoone on Witte supelsalongi 1870. aastast pärit vana vannimaja Narva maantee 80 kinnistul.

Seevastu raudtee rajamine Peterburist Krimmi poolsaarele muutis Vene pealinna elanikele lähedasemaks ka päiksepaistelise Musta mere piirkonna ning Peterburi suvitajate arv Tallinnas hakkas jälle kiiresti kahanema.

Kuid 1880. aastatel avastasid Peterburi suvitajate asemel Kadrioru tallinlased. Linnaosa muutus hinnatud elukohaks ning sinna tekkisid keskklassile ja jõukamatele elanikele mõeldud üürimajad, kus tavaliselt nelja- kuni kuuetoalistel korteritel oli kaks välisust koridori. See oli justkui mõisa väike imitatsioon, kus nn esinduslikum korterisse viiv uks viib otse suurde saali ja teine tagasihoidlikum uks viis tavaliselt kööki või esikusse.

Kadrioru külastamine muutus linlastele mugavamaks pärast hoburaudtee valmimist, mis viis algul Viru väljakult (tollal Vene turult) ja veidi hiljem Vana-Turult reisijaid Kadrioru pargi väravateni Salongi ehk praeguse Weizenbergi tänavani. 19. sajandi lõpul pikendati hoburaudteed Pirita tee alguses asunud Fahle suvilani, on kirjutanud Robert Nerman.

Promenaad tegi Kadrioru veel popimaks

Kadrioru populaarsust suurendas 1891. aastal rajatud umbes poole kilomeetri pikkune ja kuue meetri laiune merepromenaad. Hiljem pikendati seda kuni Gloy majani Sadamajaama lähedal.
Kadrioru salongi uued katsumused jõudsid kätte 1910. aasta suvel, kui toimus suurem tulekahju supelsalongis.

1881. aastal ehitatud villa Bellevue, mis asus kuni 1918. aastani Kadrioru pargi merepoolses servas Russalka mälestusmärgist natuke kesklinna poole.

Hooned olid küll taastatud Esimese maailmasõja ajaks, kuid alanud pikk sõdade periood välistas kaua aega salongi kasutamise endisel kujul. Seejärel omandas üha suurema populaarsuse puhtama veega Pirita rand.

Peaaegu kogu praeguse Weizenbergi ja Poska tänava ning Narva maantee vahelisel alal asunud Supelsalongi kvartal otsustati 1926. aastal rekonstrueerida ja valdav osa selle piirkonna hoonestusest lammutati. Samal aastal rajati endise Kadrioru supelsalongi asemele Lahe, Tormi ja Voolu tänav, kusjuures viimane neist nimetati 1959. aastal August Alle tänavaks. Selle planeerimisprojekti järgi ehitati kvartalisse valdavalt kahekorruselisi villasid ja kivitrepikojaga üürimaju.

Kuigi vana supelrand on ammu ajalooks saanud, armastavad tallinlased seal ka täna päikest võtta. Nii tegin mõned aastad tagasi linnavalitsusele ettepaneku taastada tänase Russalka mälestusmärgi kandis asunud supelrand. Linnavalitsus leidis toona, et ideel on jumet, kuid see eeldab uuringute tellimist. Täna plaanib aga linnavalitsus rajada sealkandis merre uue Reidi tee. Hetkel on mereääre kaitsjate palvel kohus tee-ehituse alustamise peatanud. Kui aga Reidi tee ehitus kunagi siiski algama peaks, tuleb teisaldada sinna nõukogude ajal ranna kaitseks toodud hävitatud Kopli kalmistu hauakivid.

Järgmisel korral räägime kohtadest, kus Tallinnas laulupidu peetud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised