Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Liivimaa kuningriigi pealinna nukra saatusega lossi lugu
Põltsamaa ordulinnus (saksa keeles Oberpahlen, vene keeles Верпель või Верполь) rajati arvatavasti 1272. aastal Liivi ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonna keskuse jaoks.
Algul ehitati suur paest ruudukujuline kastellitaoline ringmüür, millele kaevati ümber täiendavat kaitset pakkuv jõeveega täidetud vallikraav. Müüri loode- ja kaguküljel eendus danskeritaoline väravaehitus. Müür oli üle kolme meetri kõrge ja selle siseküljel kulges kaitsekäik. Väravad asusid loodes, kirdes ja kagus. Loodeväravat turvas vallikraavini ulatuv eeskaitse, kuid peavärav oli kaguvärav.
Müüri kõrgendati juba 13. sajandi lõpul. Samuti uuendati siis kaitsekäik, mis toestati ulgtalade asemel piilaritele. Selleaegne müüritis on varasemast hõlpsasti eristatav.
Ruudukujuline, kastelli müüripikkusest umbes kolmandiku moodustav konvendihoone oli sisehoovi ja läänenurgas kõrguva torniga ehitis. Konvendihoone tiibu ühendas seestpoolt galerii, torni teine korrus oli aga kasutusel linnuse komandandi elupaigana. Värav asus edelaseinas, mis oli ühtlasi konvendihoone peafassaad. Tiibehitise teisel korrusel asusid garnisoni eluruumid.
Liivi sõja ajal oli Põltsamaa linnus Ivan IV poolt Liivimaa kuningaks kuulutatud hertsog Magnuse residents. Sellest sai Eesti aladel olnud ainukese kuningriigi pealinn. Seetõttu kohendati vana konvendihoone ümber elu- ja esindusruumideks. Küttekehadena hakati kaminate kõrval kasutusele võtma kahhelahje. Sõja käigus käis linnus siiski korduvalt käest kätte.
Liivi sõjas kannatada saanud ja sõjalise tähtsuse minetanud linnuse annetas Gustav II Adolf 1623. aastal feldmarssalile Herman Wrangelile, kes alustas linnuse konvendihoone rekonstrueerimist renessansslossiks. Täiskorrusena ehitati välja kolmas korrus ja lisati veel neljaski korrus. Ukse- ja aknaavad murti suuremaks, muudeti ruumide senist lahendust ja kõikjale ehitati uued kahhelahjud. Linnuse suur hoov muudeti majandushooviks. Kagupoolne väravahoone ehitati ümber kirikuks, mille käärkambrina kasutati vana suurtükitorni. Paraku hävis tookord ehitatu suuresti Rootsi-Vene 1656–1661. aasta sõja käigus, mil linnus rüüstati. Põltsamaa kindlus kaotati 1681. aastal, mil garnison viidi linnusest minema. Sel puhul tehti 1682. aastal varaloendus, mis on senini oluline Põltsamaa ajaloo allikas.
1794. aastal ostis Vana-Põltsamaa mõisa Vene keisrinna Katariina II oma Grigori Orloviga sündinud abieluvälise poja Aleksei Bobrinski jaoks. Kaua aega püüti Venemaa ametlikus ajaloos tema sündi varjata. Peterburi kõrgkihti kuulunud Aleksei Bobrinski saadeti Eestimaale "asumisele" oma kõlvatu eluviisi pärast, mida ta oli nii Peterburis kui ka Pariisis harrastanud. Tal olid lisaks aga ka teistsugused harrastused: ta tundis huvi astronoomia, mineraloogia ja muude loodusteaduste vastu. Ta oli endale kogunud üsna hinnalise ja haruldase raamatukogu, mille hulk teoseid on kaasajal jõudnud mitmete Eesti raamatukogude harulduste osakondadesse. Bobrinski ajal kohandati Põltsamaa lossitorn observatooriumiks, kuhu paigutati väike teleskoop. Hiljem siirdus mõis perekonnasidemete kaudu vürst Gagarini suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks enne 1919. aasta võõrandamist oli vürst Nikolai Gagarin.
Uhke Põltsamaa loss koos enamiku linnaga põles taas varemeteks Teises maailmasõjas 14. juulil 1941. Muuhulgas hävisid siis ka lossi hinnalised rokokoointerjöörid ning kirik koos sisustusega.
Linnuse restaureeritud osades tegutsevad Põltsamaa Muuseum ja Eesti Pressimuuseum, veinikelder ühes väikese toidumuuseumiga, galerii pART, Lossi Restoran, Käsiteokoda ning Põltsamaa Käsitööseltsi Värkstuba.
Järgmisel korral räägime Oru lossi ajaloost.