Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kõige kaunima rannaga kodumaise kuurordi ehk "näljalinna" lugu

 (3)
Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kõige kaunima rannaga kodumaise kuurordi ehk "näljalinna" lugu
Narva-Jõesuu rannahoone 1930. aastate lõpus.

Jutt on Narva-Jõesuust. Esimest korda on seda kanti mainitud 1503. aastast pärinevas Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi dokumendis. Aastal 1686 sai paikkond aga nimeks Hungerburg ("näljalinn").

Legendi järgi andsid kohale sellise nime Saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast mingit sööki. Pea kaks sajandit oli see kalurite-lootside rannaküla. Siis aga muutus kõik.

Kuurordina algas Narva-Jõesuu tõus pärast Tallinn–Peterburi raudtee avamist 1870. aastal. Halduslikult kuulus piirkond toona Narva linna alla. 1873. aastal tegi Narva linnapea Adolf Theodor Hahn ettepaneku Hungerburgist heakorrastatud kuurort kujundada. 1886. aastal toimus alevis tulekahju, milles hävines üle 100 eluhoone, misjärel kavandati uus asula korrapärase plaani alusel.

Ehitati rohkesti puitpitskaunistustega suvilaid ja pansione. Korrastati Merikülani ulatuv 12 kilomeetrit pikk imeilus liivarand, mis meelitas rohkelt suvitajaid Eestist ja Venemaalt, eelkõige impeeriumi toonasest pealinnast Peterburist. Mere äärde kerkisid supelonnid, mis olid eraettevõtjate valduses. Rikkamad supelsaksad lasksid ennast hobuveokil vastavates kabiinides otse merre viia.

Pansion Irene 20. sajandi alguses.
Seotud lood:

Pärast Esimese maailmasõda taastas Narva-Jõesuu oma maine kuurortina. 1925. aastal otsustas majaomanike koosolek muuta Narva-Jõesuu alevi linnaks. 29. detsembril 1936 teatas Narva linnapea Jaan Lust, et linnavalitsus kavatseb Narva-Jõesuu ümber nimetada Kuurort Narvaks, milline nimi oleks rahvusvaheliselt tuntum ja rahvusvahelise kõlaga. Narva-Jõesuu jaoskonnavalitsus soovis uueks nimeks Narva Rand. Kokkuvõttes linna nime siiski muudetud.

Tol ajal käis Narva-Jõesuus peale narvakate puhkamas Eesti eliit: kultuuriinimeste ladvik ja jõukam äriseltskond. Mõistagi kuulusid rannakultuuri juurde klassikalised korvtoolid, kus siis pealinna prouad peesitasid.

Kuursaal 1920. aastatel.

Koduloouurija Virve Orav on meenutanud: «Rikkamad inimesed tahtsid välja paista ja käisid tänavatel-parkides promeneerimas. Neil oli kombeks ka rannamantli väel randa jalutada, seda nõukogude ajal enam ei olnud.»

Inimene inimese küljes kinni

Vabariigiaegne rand oli suviti ääreni rahvast täis, nii et kohta, kuhu jalga maha panna, ei leidunud. «Villa Capriccio kant oli nädalavahetuseti nii täis, et inimene oli inimese küljes kinni. Suvitusperiood algas kuurordis jaanipäeva järel ja siis polnud naljalt ühtegi üürisuvilat, mis poleks sisaldanud väärikaid külalisi. Kohalikud majaomanikud sellest elasidki – kel juba maja, see ehitas ka suvila,» meenutas Orav.

Suvitushooajal avasid uksed mitmed lokaalid, reisisadamas asunud Pauli baar, Franzia, Merekasiino, juba mainitud villa Capriccio, kuursaal ja rannahoone suur kohvikusaal. Ranna kõlakojas pakkus mitu korda nädalas suvemuusikat sümfooniaorkester.
Toona puhkas Põhjamaade Rivieraks kutsutud Narva-Jõesuus rida tuntud kultuuritegelasi alates Anton Hansen Tammsaarest, Betti Alverist, Gustav Suitsust, Eduard Vildest ja Paul Pinnast, lõpetades Friedebert Tuglase, Marie Underi, Heino Elleri ja Miina Härmaga.
Ka mu enda vanavanaisa Herbert Juske käis enne sõda perega suvitamas just Narva-Jõesuus. Arst olevat soovitanud Esimeses maailmasõjas jalahaiguse saanud Herbertile raviks sealseid rannaliivasid.

Villa Capriccio 1938. aastal.
Villa Capriccio sisevaade.

Teises maailmasõjas sai purustusi ka Narva-Jõesuu. Nõukogude ajal elas Narva-Jõesuu üle uue tõusu. Linnaelu keskuseks kujunes 200 töötajaga kolhoosidevaheline sanatoorium Narva-Jõesuu. See ehitati 1961. aastal Nikolai Kusmini ja Manivald Noori projekti järgi, võttes eeskujuks Pärnu rannahotelli. 1964 suleti kohalik kultuurimaja ja kõikvõimalik seltsielu kolis sanatooriumi tiiva alla. Toona oli kuulsamaid seal puhkamas käinutest Georg Ots, kelle isa oli pärit Narvast. Ots pidas seda kanti oma kodukohaks.

Minu vanaisa Jaan Tõnuvere oli 1970. aastatel kolhoosidevahelise sanatooriumi juhataja. Nii möödusid minu esimesed suved Narva-Jõesuu rannas mängides.

Loe veel

Linna viimane langus toimus pärast Eesti taasiseseisvumisest Venemaalt pärit puhkajate arvu kahanemise tõttu. Täna on vana kuurort aga kriisist üle saanud ja taastamas oma positsiooni hinnatud suvituspaigana. Rajatud on uusi puhkeasutusi. 2014. aastal avati uus rannapromenaad, mis hõlmab nii ranna, kuhu on ehitatud laudteed, kui ka luidete varjus oleva Aia tänava, kuhu rajati omanäolised purskkaevud. Promenaad jagab ranna kolmeks - ajalooline rand, modernne rand ja looduslik rand. Ajaloolise ranna süda praegu puudub, edasi tuleb aga modernne rand, mis on seotud Meresuu alaga ja looduslik rand, mis on seotud Nooruse alaga.

Narva-Jõesuu linna korrapärane planeering pärineb kuurordi rajamise ajast 19. sajandi lõpust, kui ehitati rohkesti puitpitskaunistustega suvilaid ja pansione. Tuntuimad selleaegsed ehitised on 1912. aastal avatud kuursaal, millest räägime pikemalt järgmises loos. Aga ka 1870. aastail ehitatud valgesambaline itaaliapärane suvila Villa Capriccio, mis sai 1944. aastal kannatada. Hiljem kauni hoone varemed lammutati ja selle kohale ehitati aastatel 1965–1969 Mereranna puhkekodu. Samuti P. Vargunini Villa Bel Respino ja R. Kolbe mauri stiilis suvila (mõlemad hävinud), õigeusu Vladimiri kirik (ehitatud aastatel 1890–1893, arhitekt A. Ivanov, hävis 1944) ja kõrge torniga tellistest luteri Niguliste kirik (1897–1900, arhitekt Rudolf von Knüpffer, hävis 1944).

Uhke funk-rannahoone elueaks jäi vaid kuus aastat

Eesti Vabariigi algusaastatel majade arv ei suurenenud, tähelepanuväärseim uusehitis oli funktsionalistlik rannahoone (artikli põhipildil), kus paiknesid kohvik ning riietus- ja puhkeruumid (1935, insenerid Robert Ederma ja Erich Otting, hävis 1941).

Nüüdishooneist paistavad arhitektuuri poolest silma hostel Mereranna (Pärtel Tarvase ja Helgi Margna projekt) ja Eesti NSV Ministrite Nõukogule kavandatud puhkeasutus (1980, arhitekt Marika Lõoke, nüüd hotell Minister). Omaaegne kolhoosidevaheline sanatoorium kannab nüüd nime Narva-Jõesuu Spa & Sanatoorium.

Huviväärne palkehitis on ka väike Vladimiri kirik, mis ehitati 1860. aastail Merikülla, kuid toodi pärast viimast sõda Narva-Jõesusse. Nagu juba mainitud, on Narva-Jõesuu uuel kalmistul säilinud 1926. aastal Amandus Adamsoni poolt tehtud Vabadussõjas langenute mälestusrist. Adamsoni kavandi järgi samal aastal Valges ehk Heledas pargis avatud Vabadussõja mälestussammas on aga hävinud.

Merikülas, Vaivara valla piiril Narva-Jõesuu tee ääres asub aga ümara võraga vana mänd, mida rahvasuus Šiškini männiks kutsutakse. Selle juures olevat omal ajal armastanud maalida tuntud Vene kunstnik Ivan Šiškin (1832-1898). Mändi nimetatakse ka Suudluste- või Musumänniks, sest rahvauskumuste järgi armastavad noored, kes esmakordselt seal suudlevad, teineteist igavesti. Nii on vana puu kujunenud rituaalide täitmise kohaks Narva ja Narva-Jõesuu elanikele, kes selle külge värvilisi paelu seovad.

Selline on siis täna 2600 elanikuga Narva-Jõesuu lugu. Vana suvituslinn ootab külalisi.
Järgmine kord räägime hävinud Jõhvi mõisa ajaloost.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare