Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: keskaegse Tallinna suurima pühakoja kurb saatus

 (5)

Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: keskaegse Tallinna suurima pühakoja kurb saatus
Dominiiklaste Püha Katariina kloostri rekonstruktsioon. Dominiiklaste kloostri muuseum.

Vanalinna üks romantilisemaid paiku on Katariina käik. Kitsa keskaegse tänava ühes küljes on ridamisi väikesed töökojad, teisel pool aga Tallinna kunagise suurima pühakoja säilinud müürid, mida ilmestavad omal ajal sealses dominiiklaste ordu Püha Katariina kloostrikirikus asunud hauaplaadid.

Dominiiklased saabusid Tallinna vahetult pärast ristisõda 1229. aastal. Esimene mustade vendade puitkirik ehitati tänase Tallinna toomkiriku kohale. Selles pühakojas toimus ka vaimuliku ja ilmaliku võimu vahelise võimuvõitluse kulminatsioon Toompeal 1233. aastal. Krooniku andmeil kirikusse põgenenud Taani kuninga vasallid tapeti mõõgavendade poolt otse altari ees. Toompeal end just sisse seadnud dominiiklaste elupaik hävitati konflikti käigus.

Uue kodu leidsid dominiiklased all-linas. Taanist Ribest saadeti Ribe provintsiaalkapiitli korraldusel 1246. aastal Taani ja Rootsi kloostreist üksteist munka prior Danieli juhtimisel Tallinna. Kuna Toompeal asuv kirik oli 1240. aastal muudetud toomkirikuks, valiti kloostri uueks asukohaks suhteliselt kõrge ja korraliku aluspinnaga paik linna idapoolse külje all, linnavahi ja mere vahelisel alal, nüüdse Vene tänava ja linnamüüri vahelisel maa-alal. Tallinna linnamüür kulges toona praeguse Pühavaimu tänava kõrgemalt kohalt risti üle praeguse Apteegi tänava ja sealt edasi kuni Vanaturu kaelani.

Seotud lood:

Tallinna lahe rannajoon oli 13. sajandil praeguseni säilinud linnamüürist vaid sadakond meetrit ida pool ning kloostri uus asukoht oli elava liiklusega sadamat linnaga ühendaval teel, mis oli soodne misjonitegevuseks ja ühtis ka nende majandushuvidega.

Ehitatud uus dominiiklaste klooster koosnes Püha Katariina kirikust ja klausuurihoonetest, mis asetsesid nelinurkse siseõue ümber ja kloostri abihoonetest: õllepruulikojast, tallidest, tänaseni ümberehitatuna säilinud kloostri aidast ja muudest vajalikest ehitistest.

Loe veel

Kloostrikompleksi võimsaim ehitis oli selle lõunaosas paiknev kolmelööviline Püha Katariina kirik, mis valmis lõplikul kujul 14. sajandi teisel poolel ning oli keskaegse Tallinna all-linna pindalalt suurim sakraalhoone. Krüptiga kiriku pikkus oli 67,7 meetrit, laius 18,5 meetrit, pindala aga 1219 ruutmeetrit. Pühakoda oli ehitatud kolmelöövilise kodakirikuna ning sisaldas kaheksa traveed. Kiriku kesklööv oli külglöövidest ligi kaks korda laiem ning oli tõenäoliselt kaetud tähtvõlvidega. Viimaste kõrgus ulatus arvatavasti 22 meetrini.

Dominiiklased seadsid endale eesmärgiks vahetu suhtlemise kogukonnaga. Kuna mungad oskasid rääkida eesti keelt, olid nad maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed. Ka võitlesid mustad mungad Toompeal resideeruva piiskopiga õiguse eest asutada ka all-linna kool. Tallinna koolitüli lahendati 15. sajandil lõpuks Rooma paavsti vahendusel, kusjuures all-linn sai õiguse kool rajada.

Peamine tulu tuli kloostrile kinnisvaraintressidest, tegeleti ka toiduainete, koduloomade ja jalanõude müügiga. Olulised olid sidemed Mustpeade vennaskonnaga, kes tegi kloostrile ainelisi annetusi. Mungad omakorda palvetasid vennaskonna liikmete eest. Kloostrielanikud tegelesid ka kaluritelt kala kokkuostu ja edasimüügiga kohalikele aadlikele, millest saadud tulu eest omandati omakorda põllumajandustoodandut. Raha tõi sisse ka kloostris pruulitava õlle müük.

1523. aastal võttis Tallinna raad omaks reformatsiooniliikumise ideed, misjärel katkes all-linnas katolike missade pidamine. Järgmise aasta 14. septembril toimus linnas pildirüüste. Märatsev rahvamass tungis ka dominiiklaste kloostrisse ning kloostrikirikusse, mis põhjalikult rüüstati.

Dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu tegevus lõpetati Tallinna rae otsusega 12. jaanuaril 1525 ning ordu ja Katariina kloostri vara kuulutati linna omandiks. Kuna kloostri juhtkond ei andnud aga vara vabatahtlikult üle, võeti nad vahi alla.

Pärast reformatsiooni Tallinnas jäid kloostri hooned linna kasutusse, seal hakkas pidama teenistusi eesti kogudus. 1531. aastal salapärastel asjaoludel puhkenud tulekahjus hävis aga uhke kloostrikirik ning osa ida- ja põhjatiiva hooneid. Kahtlustatud on linnast väljaaetud munkade kättemaksu. Pärast tulekahju asusid kloostri varemetesse elama linna sandid ja vaesed. Sinna rajati puithooneid. 19. sajandil varises kokku suur osa kiriku põhja- ja lõunaseinast. Need laoti oma alumises osas uuesti üles, varemete idaosa sisse ehitati aga kivielamud. Kiriku lääneosa müürid lammutati 19. sajandi lõpul madalamaks ning ehitati laoruumiks.

18. sajandil tegutses vanas dormitooriumiruumis kool, mis anti hiljem roomakatoliku kiriku käsutusse. Seoses katoliku Peeter-Pauli kiriku ehitamisega aastail 1841–1844 vana tiibhoone lammutati.

Katariina käik Foto: Andres Putting

Kloostri ristikäikude osad, samuti klausuuri hästisäilinud idatiiva ruumid restaureeriti ja konserveeriti aastail 1954-1965. Kogu kompleks kohandati linnamuuseumi filiaaliks, kus eksponeeritakse keskaegse Tallinna kaunemaid raidkive. Kloostrikirikust on säilinud ka kaks keskaegset lääneportaali. Pühakoja säilinud osa kasutatakse etenduste ja kontsertide paigana.

Täna on Tallinnas tagasi ka dominiiklased, mustad mungad.

Artikli koostamisel on kasutatud Domiiniklaste kloostri muuseumi materjale. Samuti Jüri Kuuskemaa raamatut „Vana Tallinna pärimused ja tõsilood“.

Järgmisel korral räägime Raplamaal asuva Raikküla mõisa ajaloost.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare