Ettekandes võetakse vaatluse alla eestlastest ajateenijate, sealhulgas umbes 600 ohvitseri käekäik pärast 1956. aastat, mil kaotati rahvusväeosad ja Eesti ajateenijad saadeti eri üksustesse üle kogu NSV Liidu, kuni 1991. aastani, mil taastati Eesti kaitsevägi.

Rohkem infot juba sel laupäeval kell üks toimuva ajaloolaupäevaku „Eesti mees ja Nõukogude armee" kohta vaata siit!

Kristjan Luts esitab pildi eestlastest sõjaväelaste elust ja olust, mis põhineb omaaegsete ajateenijate küsitlusel, arhiividokumentidel ja nende isiklikel materjalidel.

Toome mõned katked meenutustest ka Delfi lugejateni:

Reamees Endel Ruht meenutab…
„Mina, Nõukogude Liidu kodanik, astudes Nõukogude Armee ridadesse, pidulikult tõotan…“ - Nii vist kõlas vande alguslõik, mida me kaua ja hoolikalt õppisime, et see siis ühel päeval maha öelda. Me pidime kaitsma riiki, mis polnud meie kodumaa, ja kaitsma seda viimse hingetõmbeni. Paradoks on aga selles, et riiki ja kodumaad saab kaitsta üldjuhul ikka relvaga. Meil polnud relvi, meid ei õpetatud neid käsitsema ning me ei teadnud neist seetõttu mitte mõhkugi. Olime sattunud teenima uhkemalt öeldes insener-tehnilistesse vägedesse, aga täpsemalt öeldes - tööpatti.

Õnneks meist lausa labidamehi ei saanud, kuid kolmeks aastaks õpingutest eemale kiskuda ja lauavabrikusse ohtlikule ja füüsiliselt raskele tööle saata oli ülekohtune. Varasemal ajal saadeti reeglina tööpatti teenima hariduseta või siis algharidusega poisid, kuid seekord toimiti risti vastupidi - paljud omasid lõpetamata kõrgharidust, rääkimata keskharidusest. Millist kasu me tõime riigile ja riigikaitsele lauavabrikus töötades, jääb arusaamatuks.

Reamees Georg meenutab…

/.../
Meie väeosa asus sõjaväelinnakus, kus peale meie oli veel üks ehitusvägede väeosa numbriga 43042, kus sõdurid töötasid betoonitehases, valmistades majadetaile Moskva linnale. Ja veel oli suurtükiväeosa (PVO), kus meie teada toimusid Moskva kaitsekilbiga seonduvad sõjaväelised tegevused.

Üldse oli Dolgoprudnõi linn tihedalt ümbritsetud kõikvõimalike radarite ja lokaatoritega. Meenub üks seik, kus Lenkomnatas (Lenini tuba, mis oli „püha paik“, täis loosunglikke NSVL komparteid kajastavat sümboolikat ja aukohal oli muidugi kipsist suur Lenini büst).Seal toimusid poliitloengud, milliseid meile ikka ja jälle püüti meie harimiseks korraldada.

Loengut viis läbi kapten Manuškin (hüüdnimi „murumuna“).

Ta oli sama pikk kui lai, erakordselt lühikeste kätega, millega ta ohtralt žestikuleerides lõi kõikvõimalikke kujundeid.

Õppuse teema oli „salajased objektid Moskva oblasti sõjaväeringkonnas“. Manades näole salapärase ilme, nagu oleks ise suur asjamees, räägibki Manuškin radarite tähtsusest Moskva linna kaitsel. Ise keerles kui vurr, imiteerides radarit, ikka puust ja punaseks. Hoiatas meid, et radarid on suur sõjasaladus.

Loengu lõppedes küsis esimeses reas istuva usbeki käest:

“Reamees Abdukaharov, ütle mulle, näiteks, kui sa sõidad elektrirongis, aknast paistab ringlev radar ja sinu vastas istuv erariides mees küsib, mis need seal põllul pöörlevad, mis sa talle vastad?“

Usbekk tõusis püsti, võtab valvelseisangu ja vastab selge kõva häälega: “Radar,seltsimees kapten!“

Kus kapten Manuškin hakkas kätega vehkima, nägu erutusest punane!

“Reamees Abdukaharov, te peate sellel eraisikule vastama, et see on veski, tavaline tuuleveski , kus vilja jahvatatakse, sest sellel erakal võib nööbi sees olla fotoaparaat ja üldse ta võib olla ameerika spioon! No mida ma küll teile terve tunni rääkisin, valvas peab olema, seltsimehed sõdurid!“

„Mis teha, sõjaväes peab valitsema distsipliin, muidu sülitaksid kõik kõigi peale. Meie ülemleitnant Makovec ütles meile ikka:

“Distsipliin, te igavesed lollid, peab olema, muidu roniksite te kõik nagu ahvid puu otsa. Kroonu aga teeb teist mehed, te totrad tõprad.

“Eks ta ole õige jah. Kujutage enesele ette puiestikku, ütleme Karli platsil ja iga puu otsas mõnda distsipliinita sõdurit. Selle ees olen ma alati kõige suuremat hirmu tundnud.“

Reamees Tõivo meenutab…

See kummaliste juhtumite jada, mis oluliselt muutis minu teenistuslikku elu ja tegevust, leidis aset 1966. aasta varasügisel, septembri teises pooles. Ilmad olid veel ilusad, soojad. Kuulusime I roodu esimese rühma, Kovaljovi juhitatavasse jakku. Töötasime parasjagu tehases õhtuses vahetuses tarkal (raamsae jääkidest kastilaudade saagimine). Ilmselt oli saeraamil järjekordne tõrge ja seetõttu ka meie töö seiskus.

Nagu ikka jõudehetkil, ei tea mis ajendil, ilmselt ilusa ilma tõttu idanes tore mõte: teeks väikesed tropid! Ilmselt oli hiljuti olnud palgapäev, seetõttu ka kõigil veidike raha (kui olid paar kuud korralikult end ülal pidanud, said kümme rubla). Ideega liitusid Aadu, Viktor, Vambola ja mina. Polnud probleemi, keegi käis kiirelt tehasetaguses külapoes ja tõi kaks pudelit viina, arvestus oli täpne: 1.50 nina pealt, saagiks sai kaks rohelise sildiga viina ja kaks batoonsaia (2.87+0,13).

Jõime pudelid rahulikus seltskonnas, heas meeleolus ära. Muidugi muutusime seejärel ka veidi ülemeelikuteks, kuid ei mingeid arusaamatusi omavahel ega teistega. Kuid jala öösel väeossa minnes (õhtune vahetus läks ca kell 1.30-2.00 läbi linna jala kasarmusse) ja väeosa sööklas nn öist hommikusööki süües tekkis tehase valveseersandiga (vist I rühma seeru) veidi nöökiv, mitte pahatahtlik sõnavahetus.

Kuid sellest piisas, et seeru tuvastaks meie kõigi nelja veidi viltuse oleku. Ilmselt nokkisime teda väheke teravamalt, see ei olnud aga ta egole vastuvõtav, püüdis kohe peale sööki midagi korraldada, kuid me saatsime ta muidugi kukele ja keerasime magama.

Et oma väärikust kaitsta ja võimu näidata, kaebas ta aga, vana sigudik, varahommikul staršina Kljušinile öise situatsiooni kohe ära. Nagu Kljušinil ikka, oli tal hommikuti halb tuju, ilmselt pohmakas, tõstis meid peale esimese vahetuse lahkumist kohe voodist välja, sõimas kantseleis hirmsat moodi, tundes suurt huvi joodava hulga kohta.

Me tegime muidugi lamba näo ja väitsime, et hoopis seeru oli ise oli veidi jommis.

See vihastas teda veelgi, eks me ikka haisesime ka parajalt ja kirjutas kõigile hoobilt välja kolm ubupäeva. /.../

Seersant Ants meenutab…

Linnalube anti meile kahesuguseid. Tavalised load olid kohaliku kehtivusega, nendega ei tohtinud Moskvasse minna. Kohapeal oli aga selle linnaloaga suhteliselt vähe peale hakata – ainult vahelduse eest. Ihaldatumad olid nn ööpäevased load. Nendega käidi Moskvas, neid anti harvem. Kui Moskvas olid mingid rahvusvahelised kongressid või suuremad partei üritused, siis sõdureid linnatänavail näha ei tahetud. Moskvas olid minu käigud seotud rahvamajanduse saavutuste näituse territooriumiga, Sokolniki ja Kultuuripargiga, Lenini mägedega ja muidugi kesklinnaga.

Oli huvitavaid kohtumisi. Kord Punasel väljakul jalutades kuulsin eesti keelt kõneldavat. Selgus, et Tartust oli Üliõpilaste Looduskaitse Selts Jaan Eilarti juhtimisel Moskvas ekskursioonil ja osavõtjate seas ka mitu minu tuttavat. Oli rõõmus äratundmine.

Üsna mitmel korral õnnestus käia kultuuriüritustel. Meenuvad külaskäigud Kremlisse tookord veel üsna uude, äsja valminud kongresside paleesse. Riigipühade ajal olid seal tähtsad kontserdid poliitilise sisuga. Nähtavasti ei tahtnud moskvalased neid eriti külastada. Siis täideti tühjad kohad saalis sõjaväelastega. Meile serveeriti seda kui premeerimist, ära ei sobinud öelda ja ega saanudki.

Vaevalt muidu oleksin ma sinna ruumidesse sattunud. Ühel korral etendati ooperit „Oktoober“, mille käigus kõmatas suurtükilask miiniristlejalt Aurora. Nagu mäletame tulistasid barbarid otsesihtimisega Rastrelli arhitektuurišedöövrit Talvepaleed. Kui nüüd (aastal 2012 novembris) Peterburis viibisin, siis linnaekskursiooni juhtinud haritud giid häbenes seda tegu ja püüdis selgeks teha, et pauk suurtükist küll tehti, kuid see lasti õhku.

Reamees Georg meenutab…

Valvurid kubus olid omad poisid, nende hulgas ka üks eesti poiss – Ants, sümpaatne rahulik arusaaja poiss, kelle abil sai väikseid privileege. Kord konvoeeris ta mind roodu, et saaks habet ajada, end korrastada ja siis vana-aasta õhtul lasi mind kubust hüppesse.

Kokkulepe oli, et esimese jaanuari hommikul olen kella seitsmeks tagasi. Tulin lubatud kellaajal tagasi, koputan kubu värava taga, keegi väravat ei ava.

Pruta ema andis mulle kaasa purgitäie rosoljet ja pudeli viina, et ma kaaslasi kostitaks. Ronisin siis suure vaevaga üle kõrge okastraadiga piiratud aia. Jõudsin valvetuppa – valvur lamab oma valveruumis, hambad laiali, toas säärane viina hais, et viska või karvamüts õhku rippuma.

Ju olid suurejooneliselt uut aastat vastu võtnud. Ei jäänud muud üle, kui võtsin seinalt naela otsas rippuva ühe vaba kongi võtme ja läksin tagasi „vangi“ magama. Nii et polnud hullu midagi, sai ka pea võimatutest olukordadest väljapääs leitud. Peaasi, teenistusaeg jooksis ikka edasi.

Üldse sai kolme aasta jooksul kokku kubupäevi 68, erinevate sõjaväe distsipliini rikkumiste eest, põhiline oli ikka linnaloalt tagasi tulekul hilinemine ja siis need 33 päeva Venemaa kõrghariduse õppemaks-valuraha.

Noh eks magada naride peal oli vähe ebamugav, aga võrreldes kõige sellega, mis oleks võinud juhtuda oli köömes. Siis tõid poisid mulle sõna, et mind tahetakse saata kõrvalväeosa-(suurtükiväe) kartserisse. Teadsin,et see on ikka karm värk, väikeses kallakuga kongis oli vesi, kuiva põrandaosa peal taburet ja kogu interjöör - magamine toimuski istudes. Selline ebainimlik interjöör. Sellised tingimused olid loomulikult vastuvõetamatud.

Katkendid pärinevad Georg Jegorovi kogutud mälestustest "ENSV-Tallinn-Hiiu-Moskva-Dolgoprudnõi-ENSV-Eesti Vabariik-Tallinn".