Vähemalt seitse kuni kaheksa kuud musta maad iga aasta ei anna just parimaid tingimusi oma suusavormi hoidmiseks ja arendamiseks, ning probleemile oli vaja leida lahendus. Enne moodsaid kergliiklusradu ja rullsuuski, kunstlumerada ja muid põnevaid mooduseid, tuli suvel suusatamise harjutamiseks kasutada käepärasemaid vahendeid. Kui 1960. aastal polnud detsembriks veel lumi maas otsustati Viljandis ehitada poolekilomeetrine rada saepurust - libisemine oli olnud üle ootuste hea ja rada saavutas suure populaarsuse kohalike suusatajate seas.

Ka hiljem kasutati paremate alternatiivide puudumisel saepururadu, nagu võib näha ka videost. Ligi 300 koormat saepuru ja puulaaste kulus selleks, et korralik suusarada püsti panna. Raja pikkuseks sai 140 meetrit, mis pole küll teab mis suur vahemaa kuid kindla peale oli parem kui mitte midagi.

Vaata videost!