Tantsulise biidi jõed suubusid tõsise roki merre

1960. aastatel peomuusikana alustanud Eesti rokk pööras tõsisesse suunda just 1971. aastal, kui asutati kümnendi olulisim bänd Ruja.

Keegi ei ole praeguseni päris kindel, mis laulu pidada maailma esimeseks rokkpalaks. Kandidaate on mitu, mõni neist peaaegu 70 aasta vanune (kes tahab, võib üles otsida 1946. aastast pärit Arthur Crudupi „That’s All Right Mama”), aga on selge, et esimesed väga kuulsad rokipioneerid nagu Chuck Berry, Elvis ja Bill Haley päris vundamendist siiski kõike üles ei ehitanud.

Eesti rokkmuusika sünniga näib natuke lihtsam olevat. Kõige põhjalikumaks rokiteemat käsitlevaks raamatuks võib pidada põlise bändimehe Vello Salumetsa „Rockrapsoodiat”, mis kõnelebki esimestest Eesti rokkbändidest. Selle järgi sündis Eesti rokk raadioeetri kaudu siia immitsenud lääne biitmuusika eeskujul 1963. aastal ja üks esimesi olulisi kohalikke bände oli Juuniorid.

Selle algkoosseisu laulja ja kitarrist Toomas Kõrvits teeb ansamblis Kukerpillid (bändil on tänavu 45. sünnipäev) muusikat praeguseni. Järgmisena kerkis Tallinnas esile 1960. aastate üks legendaarsemaid punte Optimistid, kus mingil hetkel oli lausa kolm venda Kõrvitsat (Toomas, Tiit ja Harry, kõik tuntud rokkmuusikud), lisaks Salumets ise ja Heigo Mirka (ka Rock Hotelist). Optimistid oli ansamblina teistele etaloniks.

Ebasoosivate olude kiuste

Olud olid toona bänditeoks mitmes mõttes üsna ebasoosivad. Esiteks oli rokkmuusika ja kõik sellega kaasnev ametlikult põlu all kui lääneliku ehk mandumise teel oleva kultuuri banaalne väljendus. „See pikajuukseline peletis, kes tambib kitarri ja vihub tantsupõrandal tvisti, on lääneliku propaganda ohvriks langenud paadunud jõhkard ning sellisel inimesel ei ole kohta Pärnu 2. keskkoolis.” See lause kõlab nagu iseenese paroodia, ent on tegelikult diagnoos, mille saatel hiljem Kuldse Trio liikmena kuulsaks saanud Jüri Vlassov koolist sule sappa sai.

Teine mure: ehkki nõukogude pillimeistrid ehitasid ka ise elektrikitarre, olid need instrumendid suuremalt jaolt monstrumid, millest muusika väljapigistamisega oli tükk tegemist. Põhjus võis seisneda selles, et elektrikitarri ehitamise puhul peeti olulisemaks sõna esimest poolt ehk elektrotehnikat ja kõike sellega kaasnevat. Et tulemus ka tõepoolest kitarr oleks, ei tundunud nii oluline. Paljud bändimehed pidid oma pillid ise meisterdama, kasutades helipeadeks telefoniputkadest sisse vehitud mikrofone, basskitarri keeltena aga läksid mitmel puhul kasutusse näiteks klaverist välja kistud keeled.

Kontrollorganid, kes algul jälgisid biitansambleid kui lihtsalt noorte süütut jantimist, muutusid kalgimaks, eriti pärast Praha kevade sündmusi.

Kolmandaks: 1960-ndatel tegutsenud Eesti bändidel polnud mingit võimalust oma muusikat plaatidel välja anda. Polnud tegelikult järgmiselgi kümnendil. Esimeseks tõeliseks eestimaiseks rokkplaadiks võib pidada alles 1979. aastal ilmunud Ruja nelja looga seitsmetollist vinüüli (Apelsini esimene album ilmus küll aasta varem, aga stiili poolest oli see üsna seinast seina, Fixi plaat tuli samal, 1979. aastal). Ka esinemisluba polnud võimudelt teab mis lihtne pälvida korraliste ülevaatuste tõttu, kus professionaalsed muusikud ja heliloojad karmi žüriina laua taga istusid ning hiljem otsustasid, kes loa saab ja kes mitte.

Igast suunast tulevast ajude komposteerimisest hoolimata olid „kitarristide ansamblid” noorte seas väga populaarsed. Kui Tallinnas Pikal tänaval asunud Vanas Tombis ehk Jaan Tombi nimelises kultuuripalees toimusid peoõhtud, esines seal korraga kolm bändi, üks igas saalis, ja majja pressis end ligi 1500 inimest.

1960-ndate biitmuusika omamoodi kulminatsioonina toimus 1968. aasta aprillis kontsert, mida võib tagantjärele nimetada terve NSV Liidu esimeseks rokifestivaliks. Nii sürreaalne kui see praegu ka ei tundu, toimus viie bändiga kontsert kinos Kosmos pühapäeval algusega kell 11 hommikul. Ehkki kella kaheks oldi omadega ühel pool (siis hakkas esimene filmiseanss), oli kino juhatajal vastavates instantsides hiljem küllaga seletamist – publik oli saalis kiljunud, lõhkunud ära paar tooli ja ukse.

Uued, tõsisemad tuuled

1971. aastaks olid maailma rokkmuusikas tooni andma hakanud uued suunad, sealhulgas raske rokk ja progerokk. Kolme minuti pikkuste poplaulude asemel hakati looma pikki, tõsiseid, keerulisi ja virtuoosset mänguoskust nõudvaid oopusi.

Eestis ilmus sel aastal ajalehe Sirp ja Vasar uudissõnade rubriigis ettepanek hakata sõna „fantaasia” asemel kasutama sõna „ruja”. Nagu kõik nüüdseks teavad, sai sellest hoopis kümnendi vahest kõige olulisema kodumaise bändi nimi ja muusse kasutusse see kuidagiviisi ei läinudki.

Eestis paotas tõsise roki ust tegelikult juba aasta varem TPI keldris alustanud sobiva nimega kollektiiv Keldriline Heli Andres Valkoneni vedamisel. Ruja eesmärk oli algul sama: üks printsiipe oli viia biitmuusika kunstilisele tasemele, luua algupärast muusikat kirjanduslikult tugevatele tekstidele. Ühesõnaga teha tõsist rokkmuusikat.

Ka punavõimu kontrollorganid, kes algul jälgisid biitansambleid kui lihtsalt noorte süütut jantimist, muutusid kalgimaks, eeskätt pärast 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmusi. Üks näide: 1971. aastaks oli nõukogude protestimeelne hipiliikumine hoo sisse saanud ja 1. juunil peeti Moskvas Vietnami sõja vastasele demonstratsioonile kogunenutest umbes 500 inimest kinni. Pooled saadeti Hiina piiri äärde liidu relvajõududesse tööle, sadakond pandi hullumajja ja kümned pisteti vangi.

Kuldsed-lillelised kuuekümnendad olid lootusetult minevikuks saanud. Seejärel hakkasid nii muusikas kui ka ühiskonnas puhuma tõsisemad ja kalgimad tuuled.

Kuula/vaata toonaste ansamblite loomingut:

Optimistid:

Mikronid:

Kukerpillid:

Ruja: