Tallinna valimised enne sõda: kommunistidelt võeti võit käest, vapsidelt võeti võit käest

 (1)
Tallinna linnavolikogu hoone
Tallinna linnavolikogu hooneFoto: Andres Putting

Tallinn sai Eesti Vabariigi pealinnaks 1918. aasta 24. veebruaril, kuigi asju on siin ikkagi aetud lahus Toompeal toimuvast. All-linn tegeles iseseisvuse ajal oma asjadega, Toompeal ehitati aga riiki. Ja linnapeaks oli pikka aega Anton Uesson.

Keskajal valitses Tallinnat raad, mis komplekteeris ennast ise, ehk tavalistel linnaelanikel selle koostamisel suurt sõna rääkida ei olnud. Ja sakslaste võim oli sel ajal täielik, kuigi eestlaste osakaal linnas oligi üsna suur.

1877-1917 kehtis Tallinnas aga Venemaa linnaseadus, mille alusel linnavolikogu valisid varandus- ja paiksustsensuse alusel peamiselt majaomanikud ja jõukam rahvas, mis küll ei takistanud eestlastel (kelle mõjukaim liider oli ajalehe Teataja toimetaja Konstantin Päts) koos venelastest liitlastega 1904. aastal lõpuks võimu Tallinnas sakslastelt üle võtmast. Esimeseks eestlasest linnapeaks sai 1906. aastal Voldemar Lender. 1913. aastal tema järel aga Jaan Poska. See aeg tähistas ka tõsist õitsenguperioodi Tallinnas, mil valmis suurem osa linna uhkemaid ehitisi.

Seotud lood:

Viimatine vana korra alusel valitud linnavolikogu pandi kokku veebruaris 1917, kuues linnajaos eraldi korraldatud valimiskoosolekutega, millele avaldasid küll tugevat mõju eestlaste eelnenud valimiskoosolekute otsused, kuues linnajagu (vanalinn) oli aga peamiselt saksakeelne ja -meelne. Ja kuigi parteisid enne veebruarirevolutsiooni ei olnud, tekitas tüli nn “parteita partei” sakslase Paul Kuybergi eestvedamisel, kes eestlastelt hääli tahtis ja veidi ka sai. See oli muide ka esimene ja viimane volikogu Tallinnas, milles osales Tallinna laevaühisuse juht Johan Pitka.

Kuna linnapea Jaan Poska sai peagi kubermangu komissariks, oli linnapea kohusetäitjaks pärast veebruarirevolutsiooni venelane Gavriil Beljagin, linnavolikogu ise üritas aga toime tulla veebruarirevolutsiooni järgses segaduses, kus tööliste ja soldatite nõukogu neile pidevalt ultimaatumeid esitas ja eestlaste rahvuslik liikumine hoopis demokraatiat kehtestama hakkas.

  • 1917 märtsis tuli kokku venekeelse enamusega Tallinna tööliste, soldatite ja madruste nõukogu
  • Tallinna seltse ühendava Eesti Liidu katse selle nõukogu töös osaleda nurjus
  • Tallinnast saab autonoomse Eestimaa kubermangu keskus

August 1917

Loe veel

Esimesed demokraatlikud valimised Tallinnas toimusid 6. augustil 1917, ja seekord saatis suur edu jõude, kellel varem valimisõigus puudus. Esimestel vabadel valimistel Tallinnas osales enam kui 70 000 inimest, valiti 101-liikmeline volikogu.

  • 31 kohta läks sotsiaaldemokraatide-enamlaste ehk nn kiirlaste nimekirjale (koht valimisnimekirjas: 1. Hans Pöögelmann, 2. Jaan Anvelt, 3. Ivan Rabtšinski), linnapeaks sai nende nimekirjast Voldemar Vöölmann ja volikogu esimeheks Anvelt.
  • Pea sama radikaalsed sotsialistid-revolutsionäärid ehk esseerid (1. Karl Freiberg, 2. Hugo Reiman, 3. Anatoli Dobrohotov) said 22 kohta. Enamik venelastest esseere (sh kümmekond linnavolinikku) küll lahkus järgnenud kuudel Eesti aladelt.
  • Mõõdukat vasakpoolsust ja tsentrit esindanud Tööerakonna ja üürnike ühisnimekiri (1. Aleksander Tamm, 2. Jüri Vilms, 3. Konstantin Päts, liidus ka eesti sõjaväelaste nõukogu, linnateenijate selts ja naisselts) sai 18 kohta.
  • Eesti, vene ja läti vähemlaste ühisnimekiri (1. Mihkel Martna, 2. Eduard Vilde, 3. Aleksander Oinas) sai 12 kohta.
  • Demokraatlikke majaomanikke esindanud blokk (1. dr Jaan Masing) sai 6 kohta.
  • Sakslased (1. Otto Benecke) viis kohta
  • Venelased (1. Vladimir Potapov): kolm kohta
  • Poolakad: üks
  • Juudid: üks
  • Lätlased: üks koht
  • endine nn “parteita partei” ehk rahvavabaduse partei (kadettide) kohalik osakond: üks koht.

Kokku 11 nimekirja, selge vasakpoolsete ülekaaluga. Ukse taha jäi esimesena Anna Tellmanni juhitud Naisõigusluse liiga. Küll sai (kuna valimisõigus laienes esimest korda ka naistele) uude volikokku kokku üheksa naist, enamik neist vasakpoolsete seast, kaks kohta saanud Naisselts osales aga valimistel koos Tööerakonna ja üürnikega. Sakslanna Leontine Hippius püsis muide volikogus püsiva liikmena 1939. aastani välja. Sotsiaaldemokraat Alma Ostra-Anvelt-Oinas pidi seevastu paar volikogu vahepeal vahele jätma.

Esimesi asju, mille üle uus 101-liikmeline volikogu vaidlema pidi, oli eesti keele kasutuselevõtt volikogu asjaajamises seni ainuvalitseva vene keele asemel. 1917. aasta volikogu tegutses küll ülimalt äärmuslikes tingimustes, lisaks sõjale ja toidupuudusele tuli veel peale enamlaste riigipööre oktoobri lõpus, mis Tallinna volikogu tööd otseselt ei muutnud – linnapea Vöölmann allus siiski ennekõike volikogule, mitte niivõrd Rabtšinski juhitud sõjarevolutsioonikomiteele. Eestimaa nõukogude täitevkomitee juhiks nimetatud Anveltit aga pärast novembrit enam volikogus istungeid juhatamas ei nähtud.

  • 1917 oktoobris viinaladude rüüstamine Tallinnas
  • 1918 katkes hoburaudtee töö Tallinnas
  • 1918 novembris toidurahutused Tallinnas

Küll aga muutis olukorda suure osa enamlaste ja ka osa esseeride lahkumine laevadel siit veebruaris 1918 ja Saksa okupatsiooni algus, mis teatavasti asendas kohaliku omavalitsuse otsese sõjaväelise juhtimisega, oberbürgermeistriks tehti Eduard Dehio. Volikogu käis koos 25. veebruaril 1918 ja järgmine kord õnnestus kokku tulla alles 12. novembril.

1918. aasta novembris algas iseseisva riigi ehitamine just Tallinnast, kokku tuli ka oluliselt kuivanud koosseisuga volikogu. Kuna enamlasest linnapea Vöölmann teadmata kadunud oli, pidi linna juhtimise ajutiselt üle võtma Aleksander Pallas linnateenijate seltsist. Kuna ka linnavolikogu juhataja jalga oli lasknud, asus volikogu tööd juhtima esmalt sotsiaaldemokraadist abiesimees Nikolai Köstner, vähem kui nädal hiljem juba tööerakondlane Rudolf Paabo.

Kui enamlaste diktatuuri tippajal (1917. a novembrist kuni 1918. aasta veebruarini osales linnavolikogu töös veel 43-65 saadikut (101-st), siis 1918. aasta novembris osales vaid 29-37, ehk volikogu sisuliselt ei esindanud enam oma valijaid.

Linnapeaks valiti 25. novembril 1918 sotsiaaldemokraat-vähemlane Aleksander Hellat (poolt 28, vastu 7 häält), kes aasta hiljem siseministrina nn Irboska veretööga oma suhted küll sotsidega lõplikult ära rikkus.

Viru tänaval Foto: Ester Vaitmaa, Filmiarhiiv

Mai 1919

Aga uute valimisteni jõuti Vabadussõja ajal alles 25. mail 1919. Enamlaste lahkumine Eestist ja nende püüd sõjaliselt Eestit vallutada, oli siinse jõuvahekorra ümber mänginud. Valimistel osalejaid neist seekord ei olnud. Valimistel osales küll vaid 25 000 Tallinna elanikku, volikogus oli endiselt 101 kohta.

  • Nüüd said Eesti sotsiaaldemokraadid (ehk varasemad vähemlased, 1. Villem Maasik, 2. Paul Abramson, 3. Gottlieb Ast) 23 (+11) kohta,
  • esseerid (1. Erich Jonas, 2. Martin Bleimann, 3. Jaan Kärner) 15 (-7) kohta,
  • sakslased (1. Harri Koch, 2. Roman von Antropoff, 3. Leontine von Hippius) suurt tagasitulekut tehes 13 kohta (+8).
  • Tööerakond (1. Paabo, 2. Jüri Annusson, 3. Anton Uesson) kogus seekord üksi 12 kohta,
  • Rahvaerakond (1. Poska, 2. Ado Birk, 3. Juhan Bergmann) 11 kohta,
  • Tallinna majaomanikud (1. Jaan Pullisaar, 2. Karl Lüüs, 3. Juhan Umblia) kümme kohta.
  • Kristlik Rahvaerakond (1. Jaan Linnamägi, 2. Heinrich Bauer, 3. Oskar Amberg) aga 8 kohta.
  • Tallinna väikekaupmeste (1. Eduard Saarepera) jaoks jäi 4 kohta,
  • üürnikele (1. Aleksander Kask) 4 kohta
  • juutidele üks koht.

10 nimekirja said volikogus kohti. Venelased 1919. aastal üldse ei osalenud. Naissoost volinike arv kukkus aga kolme peale.

  • 1919 ametiühingute kongress Tallinnas lõppeb osa selle juhtide (sh Villem Maasiku) mõrvamisega Irboskas
  • 1919 alustas kõrgem muusikakool Tallinnas
  • 1920 rajati Draamastuudio Tallinnas

Küsimus oli selles, kas ainsal juudil Viktor Levinovitšil oleks olnud lausa kaalukeele roll 50:50 jagunevas volikogus, aga tegelikult üürnike najal võis arvestada siiski napi vasakpoolse enamusega. Täpsemini, võimaldas see seis tööerakonnal hoovad enda kätte saada. Volikogu juhatas edasi tööerakondlane Paabo, linnapeaks valiti 26. juunil aga sotsiaaldemokraat Gottlieb Ast 47 häälega viie vastu.

Kirjanik Karl Ast (Rumori) vanem vend jaksas linna juhtida küll vähem kui kuu ja detsembris suri ta tuberkuloosi. 17. juulil valiti juba linnapeaks tööerakondlane Anton Uesson 59 poolt- ja 24 vastuhäälega, Ast jäi kuni surmani linnapea asetäitjaks (64 poolt ja 26-vastuhäälega).

Tallinna linnapea 1919-1940 Anton Uesson www.tallinn.ee

Veebruar 1921

Uus volikogu tuli valida 26.-27. veebruaril 1921. Seekord anti hääli ära 48 000, volikogus oli endiselt 101 kohta.

  • 1921 käima mootortrammid Narva ja Pärnu maanteel
  • 1922 Dvigatel alustas lennukite ehitamist Tallinnas
  • 1922 võeti maha Peeter I monument
  • 1922 avati esimene autobussiliin (Vene turult Tartu maanteele)
  • 1922 avati Riigikogu hoone Toompeal
  • 1924 avati Raua tänaval 21. algkooli hoone
  • 1924 Tallinnas avati uus Hipodroom
  • Volikokku murdis tugevalt sisse uus kommunistlike tööliste nimekiri (1. Johannes Vanja, 2. Paul Raudsepp, 3. Arnold Sommerling) valimistel saadud 28 kohaga. Suur osa neist pandi küll juba 1921 ja 1922 vangi, aga nimekirjas asendajaid veel jätkus.
  • Tööerakond (Uuesson, Paabo, Annusson) tugevnes, 18 kohaga (+6),
  • sakslased (Koch, Gerhard Kress, Ernst Siebert) kaotasid hääli, nüüd 11 kohaga (-2).
  • Kristlik Rahvaerakond (Nikolai Kann, Artur Perna, Leopold Raudkepp) tugevnes 10 kohani.
  • Üürnikele (Eugen Fridolin, Konstantin Lehtmets, Harry Kullerkupp) jagus üheksa,
  • majaperemeestele (Masing, Voldemar Lender, Karl Lüüs) samuti üheksa kohta.
  • Rahvaerakonnale (1. Ado Birk) jäi saagiks kuus,
  • sotsiaaldemokraatidele (1. Mihkel Martna) vaid viis,
  • iseseisvatele sotsialistidele (endistele esseeridele, 1. Erich Jonas) neli,
  • vigastatud sõjameestele 1
  • kaupmeestele 1 koht.

Niisiis kokku 11 nimekirja. Juudid ja venelased jäid seekord ukse taha.

Kuna kommunistidega koostöö osutus sisuliselt võimatuks, oli kerge volikogu esimehena jätkata tööerakondlasel Paabol (sai 66 häält kommunist Mihkel Kalmu 39 vastu) ja linnapeana tööerakondlasel Uessonil (sai 56 poolt ja 35 vastuhäält). Kommunistid linnavalitsuse töös osaleda isegi ei kavatsenud, küll aga esitasid vägagi kategoorilisi nõudmisi.

Tallinn. Saapapuhastajad Viruvärva juures., 1920-1930 Foto: ajaloomuuseum

Detsembris 1923

Valiti uut volikogu koosseisu 8.-9. detsembril 1923. Tallinnas elas 1922. aasta rahvaloenduse alusel 122 000 inimest, osales valimistel aga 50 000. Volikogus 12 rühmitust:

  • 1924 21. jaanuaril massiline enamlaste vangistamine
  • 1924 pandi käima Tallinn-Pääsküla elektriraudtee
  • 1924 1. detsembril enamlaste rünnak riigiasutustele
  • 1925 avati Seltskondlik Maja Aia tänaval
  • 1925 avati ETK uus hoone Tallinnas
  • 1925 käiku anti Narva maantee elektritramm
  • 1926 Lasnamäe lennupäev
  • 1926 avati Gloria Palace Vabaduse väljakul
  • Enamlaste rühm volikogus tugevnes veelgi, kuigi tegemist oli jõuga, kellega teistel jõududel koostöö tegemine võimatu. Töörahva Ühine Väerind (1. Jaan Tomp, 2. Johannes Kuppar, 3. Paul Keerdo) sai nimelt 36 kohta.
  • Tugevuselt teiseks jõuks tulid üürnikud (Kullerkupp, Hermann Kaan, Lehtmets) 15 kohaga (+6),
  • kolmandaks aga nende vastasjõud, majaomanikud (Masing, Johannes Mürk, Johannes Kesküll) 12 kohaga (+3).
  • Kristliku Rahvaerakonna (Raudkepp, Eduard Paimal, Bauer) saagiks jäi 9 kohta.
  • Saksa-Balti erakond (Axel de Wries, Bruno Meyer, August Spindler) võttis kaheksa kohta.
  • Sotsiaaldemokraatide ja isesotside liit (Mait Püümann, Jaan Piiskar, Aleksander Tulp) andis neile nüüd ikkagi vaid seitse,
  • ja suure kukkumise teinud Tööerakond (Uesson, Ado Anderkopp, Paabo) sai samuti seitse kohta.
  • Volikokku mahtusid aga veel rahvusvabameelsed (1. Hindrek Rikand) nelja,
  • Rahvaerakond (1. Jakob Westholm) kolme,
  • Kodanikkude Liit (1. Ernst Maasik) kolme,
  • venelased ühe ja
  • juudid ühe kohaga.

Mis aga juhtus? Tallinn-Haapsalu rahukogu tühistas Tallinna valimised 23. jaanuaril 1924, kaks päeva pärast seda, kui suure haaranguga enamik Tallinna kommunistidest tegelastest kinni võeti. 18. märtsil 1924 tühistas aga Riigikohus omakorda rahukogu otsuse ja valimised jäid ikkagi jõusse. 16. aprillil, kui volikogu lõpuks kokku astus, jätkas Paabo volikogu juhina. Linnapeaks valiti aga jälle Uesson 60 häälega, Jaan Tompi 33 poolthääle vastu.

Tomp hukati kohtumõrva ohvrina (kuna kutsus väidetavalt kohtus üles riigikorra kukutamisele) sama aasta 14. novembril. Märtsis 1925 kustutati ka viimaste Töörahva ühise väerinna 26 saadiku volitused, ülejäänud istusid niigi juba vangis, paljud kuni 1938. aastani välja).

Ja valimisseadus võimaldas seega volikogu kohad uuesti arvutada. Selle tulemusel oli volikogus nüüd üürnikel 20, majaomanikel 15, Kristlikul Rahvaerakonnal 14, sakslastel 13, sotsidel 11, Tööerakonnal 11, rahvusvabameelsetel 6, Rahvaerakonnal 4, Kodanikkude Liidul 3, venelastel 2, juutidel 1, väikekaupmeestel 1 kohta.

Jaanuar 1927

Uus volikogu valiti 15.-16. jaanuaril 1927 juba täiesti muutunud tingimustes. Kommunistid olid 1924. a riigipöördekatsega kõik oma trumbid käest andnud. 101 liikme asemel valiti nüüd 86 linnavolinikku. Osales 50 701 inimest ehk 59,9%.

  • 1927 Toomkirikus esimene eestikeelne jutlus
  • 1927 rahvapargi rajamine Sõjamäele
  • 1927 valmis Tallinna filterveevärk
  • 1928 Tallinnas esimene autonäitus
  • Tööerakond (Theodor Tallmeister, Otto Strandman, Ado Anderkopp) naasis suurimaks parteiks 17 kohaga,
  • Sotsialistlik Tööliste Partei (Püümann, Aleksander Tulp, Karl Virma) jäi 15 kohaga teiseks.
  • Tallinna tööliste nimekiri (Arnold Grimpel, Albert Past, Eduard Metsamart) - ehk nn grimpelsotsid - kolmandaks 10 kohaga.
  • Majaomanikele (Masing, Mürk, Johannes Jürgens) jagus 9 kohta,
  • sakslastele (Hermann Nottbeck, Kress, Franz de Wries) 7,
  • Kristlikule Rahvaerakonnale (Bauer, Alexander Kapp, Alfred Nirk) samuti 7 kohta.
  • Eesti Tööliste Partei (Gustav Tulper, Hans Martinson, August Sprenk) sai viis kohta.
  • Kehvemate üürnike nimekiri (1. Karl Kiimann) sai neli,
  • üürnike ühendusele endale jagus seekord vaid kaks kohta.
  • Vahele mahtus veel Kodanline Koondus (1. Nikolai Kann) kolme kohaga.
  • Rahvaerakonnale (kahe nimekirjaga, mille esinumbrid Ottomar Maddison ja Willem Kesker) jagus vaid 3,
  • venelastele 1 koht,
  • juutidele 1 koht,
  • majandusrühmale 1 koht.

14 rühmitust volikogus. Paabo sobis nii paremale kui ka vasemale tiivale ja jätkas volikogu juhina. Ka linnapea kohale ilmus lõpuks vaid üks kandidaat – Anton Uesson jätkas linna juhtimist 66 poolt- ja 17 vastuhäälega.

Jaanuar 1930

  • 1930 tulekahi Rotermanni viljaaitades
  • 1930 mõrvati Tallinna garnisoni ülem, kindralmajor Johan Unt
  • 1930 Tallinna elektrijaama uus 5000 kW turbiin käiku
  • 1930 avati Kose-Lükati kaarsild
  • 1931 avati Juhan Raudsepa monument 1905. aasta veresauna ohvritele
  • 1931 avati nn EEKS-maja, linnavalitsuse hoone Vabaduse Väljakul
  • 1931 süttis Oleviste kiriku tornikiiver
  • 1933 suri Eduard Vilde


Rudolf Paabo pikk karjäär linnavolikogu esimehena sai selleks korraks otsa 18.-19. jaanuaril 1930 peetud valimistel. Volikogus oli nüüd 87 kohta, valimas käis enam kui 53 000 inimest (ehk 61,2 protsenti valijaist). Linnapeana jätkas küll endiselt tööerakondlane Uesson (poolt 56, vastu 29), kuid kompromiss vajas juba volikogu esimehe koha andmist August Reile (Poolt 74, vastu 9).

Volikogus seekord 12 rühmitust:


    • Sotsialistid (August Rei, Mihkel Martna, Alma Ostra-Oinas, jt) said selles volikogus valimistega 17 kohta,Tallinna töölised (Eesti Tööliste Partei, Karl Kingissepp, Konstantin Weiss, Johannes Wahtkerl, jt) 14,
    • Tööerakond (Uesson, Paabo, Juhan Vilms, jt) 12 kohta.
    • Esmakordselt tartlase Jaan Tõnissoni Tallinnas oma esinumbriks tõstnud Rahvaerakond (kolme nimekirjaga, teise esinumber oli Rein Eliaser, kolmanda Jaan Puskay) vedas koguni 11 kohta välja.
    • Majaomanikud (Masing, Mürk, Jürgens) said seekord 10 kohta.
    • Varem seitsmekohalist Kristliku Rahvaerakonna nimekirja ei õnnestunudki registreerida ja valimistest jäi see kõrvale.
    • Üürnike ja tööliste” nimekiri (1. Karl Kiimann) sai neli
    • Kehvad üürnikud” (1. Karl Must) kolm kohta
    • Majanduslike Ühingute Liit vedas nelja nimekirjaga välja kolm kohta (Johannes Reinthal, Ado Erit ja August Kitzberg).
    • Kodanline Koondus aga kahe nimekirjaga vaid ühe koha (Ernst Peterson).
    • ühing Elamukultuur sai 1 koha
    • Saksa-Rootsi valimisblokile (Nottbeck, Leo Wilcken, Franz de Wries) jagus seitse,
    • venelastele kaks kohta,
    • juutidele üks.

Tööliste 14-kohaline nimekiri küll tühistati mais, seega kadus ka nende esindus volikogus. Tööerakonna ja sotside esindus suurenes sellega kummalgi kolme koha, Rahvaerakonna ja majaomanike omad kumbki kahe, “üürnike ja tööliste” nimekiri ühe koha võrra. Ka sakslased ja majandusrühm said kumbki ühe lisakoha ja vabameelsete kodanike nimekiri ainsa koha alles siis.

Ajalehekiosk Oleviste kiriku juures 1931 Foto: Foto: ajaloomuuseum, ajaloomuuseum

Jaanuar 1934

1934. aasta volikogu valiti tolle aasta 14.-15. jaanuaril seevastu juba uue põhiseaduse all, ja ka valimissüsteem oli muutunud – enam ei valitud nimekirju, vaid kandidaatide “kolmikuid.” Eesti Tööliste Partei oli nüüdseks keelustatud, tsentris ja paremal oli nähtud suurt jõudude ümberkorraldust, mis senised parteid suurteks koondanud. Tallinnas osales valimistel küll üle 65 000 inimese, valiti aga 87 saadikut, kellest pärast Pätsi riigipööret jäi alles vaid 41. Tallinnas elas aga 136 000 inimest.

  • 1934 avati Ülemiste tsiviillennuväli
  • 1934 suri Mihkel Martna
  • 1934 avati Vabaduse väljaku Kunstihoone
  • 1935 suri Jakob Westholm
  • 1936 avati Pärnu maantee elektritrammiliin
  • 1937 valmis hotell Palace
  • Vabadussõjalased said nimelt 30 000 häält ja koguni 47 kohta uues volikogus. Suhtarvud tõstsid nimekirja etteotsa erandlikult nn vabade ruutudega valitud Artur Sirgi ja kolmikutega valitutest Rudolf Mähari ja August Koogi. Kuid volikogus võimutseda vapsid siiski ei saanud, sest kaks kuud hiljem nende kohad kõikides volikogudes tühistati ja suur osa vapse pidid kahel korral (1934 ja 1935-1938) ka “vanglarõõme nautima” (rääkimata sellest, et nõukogude võim mõistis peaaegu kõik vapsid seitse-kaheksa aastat hiljem surma). Sirgile nähtud koht arvutati aga lihtsalt ümber.
  • Niisiis suurimaks jõuks uues volikogus kujunesid hoopis sotsid – ühe nimekirjaga (Rei, Leopold Johanson, Ostra-Oinas) seitse, teisega (radikaalsem tiib, Aleksander Jõeäär, Nigol Andresen) kaks kohta. Kokku üheksa.
  • Majaomanikud (Masing, Mürk, Edgar Pau) said seekord kaheksa kohta.
  • Rahvuslik Keskrühm (Uesson, Westholm, Tõnis Kalbus) seitse kohta.
  • Sakslaste (1. Leo Vilcken) saagiks jäi viis kohta,
  • Aastatega olulise vasakpöörde läbi teinud selts “Üürnik” (1. Aleksander Maikalo) sai neli kohta.
  • Töölised ja töötud” said kaks,
  • kristlased ja kogudusetegelased kaks,
  • venelastele tuli kaks,
  • linnarentnikud said ühe koha.
  • juutidele jagus ka nüüd üks koht.

Vapside juhtimisel see volikogu kokku astuda ei saanudki, sest tulemuste avaldamisega Riigi Teatajas oli venitatud ja enne tuli juba 12. märtsi riigipööre ja vabadussõjalaste poliitilise tegevuse keelustamine. Vapside nimekirjad kohtadel tühistati 21. märtsil. Ja kui uus volikogu 26. aprillil 1934 kokku astus, ei olnud neil ka enam võimalik linnapead valida. Siseminister oli nimelt riigivanemale kinnitamiseks esitanud uue linnapeana kindralmajor Jaan Sootsi, Uessonile leiti vaid koht linnapea abina. Otsus jõustus 1. mail 1934.

Volikogu sai vaid oma sisemisi ameteid jagada, ning esimehe valimistel kogus Rei vaid 16, majaomanike kandidaat Rudolf Kuuskmaa aga 22 häält, saades seega volikogu esimeheks. Kuuskmaa täitis seda ametit 1937. aasta aprillini, mil linnavoliniku ametid maha pani. Tema asemele sai aga 28. aprillil 1937 ametisse jälle, seitsmeaastase vaheaja järel volikogu juhatajaks, Rudolf Paabo.

Hotell Palace Foto: RAIGO PAJULA, TallinnHotels

Kuid samas, kui 1935. aastal Eestis kõik parteid ametlikult laiali saadeti, püsisid parteilised fraktsioonid Tallinna volikogus ometi 1940. aastani välja. Sügisel 1939 käis “reha” üle aga sakslaste fraktsioonist, mille liikmetest terve rida kolis Saksamaale.

Linnapea Soots ülendati aga 1938. aasta aprillis, uue põhiseaduse jõustumise järel koguni ülemlinnapeaks. Uesson sai samas ametlikult tagasi linnapea tiitli, kuigi linna ta enam ei juhtinud. Volikogu käis küll jätkuvalt koos ja arutas linnaasju, aga tegelik võim oli ülemlinnapea käes.

Oktoobris 1939

Viimane linnavolikogu (enne 1989. aastat), valiti 15.-16. oktoobril 1939, ajal, mil maailmasõda juba käis ja baltisakslased olid enamikus kolimas juba Saksamaale. Valiti kaheksas valimisringkonnas isikuvalimiste korras, kuigi erakondlik jagunemine ilmnes ka seekord. Volikogu suuruseks oli 60 liiget. Valimas käis aga vaid 32 000 inimest ehk täpselt kolmandik hääleõiguslikest. Elanikke oli aga linnas kokku 136 129.

  • Valimistel sisuliselt võitnud nimekiri “Demokraatlikud kodanikud, üürnikud, töölised, haritlased ja ametnikud” jagunes volikogus kolmeks fraktsiooniks:
  • Tööliste ja üürnike ühtlusrühm 18 kohta. Peamiselt vasakpoolsemad sotsid, juhid August Gustavson ja Aleksander Maikalo.
  • Töötava rahva rühm / Tööliskoja kandidaadid 9 kohta. Ka sotsid, esimees Lui Metslang.
  • Demokraatlik Keskrühm (DKR) 6 kohta. Endised tööerakondlased, esimeheks Arnold Õunapuu.
  • Valimisnimekiri “Organiseeritud seltskond ja kõik riiklikult mõtlevad kodanikud” ehk Rahvuslik ühisrinne sai 19 kohta, fraktsiooni juhiks Jaan Poska-noorem, tema abiks Nikolai Kann. Nimekirja kuulus ka linnapea Uesson. Kuid nn Pätsi-meelsed olid seega volikogus vähemuses.
  • Valimisnimekiri “Kaine majandusliku mõtteviisi kandjad” ehk majandusrühm sai 8 kohta. Rühmitust juhtisid Alfred Rästas ja Jaan Masing.

Valimiskord, mis kaotas erakondlikud nimekirjad, võttis paraku igasugused võimalused volikokku pääseda ka rahvusvähemustel, sakslastest valijaskond oli niigi järsult kokku kuivanud. Naisi selles volikogus neli.

11. detsembril 1939 määras president Tallinna ülemlinnapeaks kindralmajor Aleksander Tõnissoni, kes eelmised viis aastat oli hoopis Tartu linna juhtinud. Volikogust kostnud nurinat tema vastu ei kuulatud. Volikogu käis koos kord kuus, aga nende istungeid juhatas linnapeana Uesson, mitte enam volikogu juhataja.

Okupatsioonide aeg

Nõukogude okupatsioonivõim tagandas Tõnissoni ametist 27. juulil 1940, ka Tallinna linnavolikogu oli selleks ajaks juba lõplikult laiali saadetud.

Linna pandi okupatsioonivõimu poolt juhtima Aleksander Kiidelmaa, 1941. aasta jaanuaris aga juba täitevkomitee juhina Kristjan Seaver, samas kui igasugune esindusvõim linnas oli laiali saadetud.

Saksa okupatsiooni ajal juhtis linna aga linnapeana Artur Terras.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare