Raamatu "Meie Eesti. 100 aastat" tiraaž peagi läbi müüdud! Teos jõuab veebruari keskel tuhandetesse kodudesse



Meie Eesti. 100 aastat
Meie Eesti. 100 aastatFoto: Foto: Hendrik Osula, kollaaž: Gert Koovits

Delfi ja Eesti Päevalehe ajalooprojekti EV100 nädalat materjalide ja Eesti Ajaloomuuseumi koostöös valminud raamat "Meie Eesti. 100 aastat" kuu aega kestnud eeltellimusperioodiga on raamatu tiraaž (2500 teost) pea läbi müüdud, kiirematele eeltellijatele jagub veel paarsada raamatut.

Ekspress Meedia levidirektori Tarvo Ulejevi sõnul on tegemist väga hea tulemusega. "Üks edu näitaja on küllap seegi, et erinevalt teistest raamatustest on selle puhul suur hulk inimesi, kes tellinud korraga kaks või enam eksemplari. Tavalise raamatu puhul me ei kujuta ju seda ette, et inimene ostaks mitu eksemplari."

„Meie Eesti. 100 aastat" on valminud Delfi ja Eesti Päevalehe sarja EV100 nädalat autorite loomingust ning koostöös Eesti Ajaloomuuseumiga. Eesti veebiajaloo pikim sari viis lugeja ajalugu taasavastama täpselt sada nädalat enne 2018. aasta 24. veebruari pidupäeva.

Iga nädal avaldasime nii pildilugusid kui ka videokatkeid ühest meie riigi aastast ja kroonijuveelina ilmus igal reedel Eesti Päevalehes lugu, mis oli just sellel aastal kõige olulisem.

Need artiklid on nüüd rohke graafilise materjali ja fotodega saanud kaante vahele. Muuseumi teadurid on lahti kirjutanud oma valdkonda puudutavad teemad ja Eesti riigi algusaegadele on valgust heitmas ajaloolased. Kokku on raamatusse panustanud pea 40 erinevat autorit.

Raamat on suureformaadiline, ühe aasta kohta on lehel üks lugu. Kogu raamatut läbib allservas katkematu ajajoon läbi saja aasta, kuhu on kantud muud selle aasta olulised sündmused.

Raamatuid saab veel piiratud koguses eeltellida siit!

Raamatut saab kaasa kingituseks koos Eesti Päevalehe tellimusega, uuri selle kohta lähemalt siit!

Ka on veebruari teises pooles võimalik paarisajal inimesel osta raamat Rahva Raamatu kauplustest.

Meie Eesti. 100 aastat Foto: Raamatu illustratiivne materjal


Stiilinäited raamatust

Ela 1931. aasta majanduskriis läbi koos Köstri Juhaniga!

Loe veel

Näiteks 1931. aasta lugu on justkui keerulisest raskest ja igavast teemast – majanduskriisist.
Selle on kirja pannud ajaloolane Jaak Valge aga läbi ühe väiketaluniku silmade, hoogsalt. Kuigi alguses on põllumees rahulik, siis lõpus kui hakkab piima eest poole vähem raha saama ent võlad vajavad ikka maksmist, on häda kohale jõudnud.

"Põllupidaja Johannes Köster polnud mingi paanitseja. Seda tõestab kasvõi tema teenistuskäik Vabadussõjas. Ta oli eeskujulik sõdur, kes pärast sõja lõppu suunati allohvitseride kooli kuulipildurite roodu.

1900. aastal sündinud Johannes Kösterit ehk Köstri Juhanit, nagu teda kutsuti, ei ajanud närvi ka 1929. aasta sügisel ajalehtedes ilmunud lood New Yorgi pilvelõhkujate ülemistelt korrustelt alla hüppavatest pankrotistunud miljonäridest. Samuti ei häirinud teda finantskriisi Eestisse jõudmine – Diskonto Panga ja Kommertspanga kokkuvarisemised 1930. aasta lõpus ja 1931. aasta alguses.

Köstri Juhan ei võtnud tõsiselt linnast kuuldud kommunistide juttu, nagu oleks tegemist kohalejõudnud kapitalismi üldkriisiga. Ajalehtedest loetud kriisiteooriad tundusid talle ebaveenvad. Ta arutas neid sündmusi oma naise Juuli ja naabrimeestega ning koos jõuti järeldusele, et spekulantidest rahameestele pidigi pill pärast pikka ilu kätte tulema. „Päris” majandusele näis nende sündmuste mõju väike olevat ja põllumajandusele hoopis väike. Põllumees on ju põline rikas ja kuidas saabki börsihindade kokkuvarisemine mõjutada näiteks lehmade piimaandi?”

EV100 nädalat, Foto: ajaloomuuseum

1963 Miks küll kuuekümnendatel inimesed igatsesid Mustamäele elama?

"Elasin ärklitoas, üheskoos ämmaga, õnn tahtis pageda käest. Päeval ja ööl, kodus ja tööl – mõtlesin Mustamäest. Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea ning selle õnne eest fortuunat kiitma pean!” laulab Voldemar Kuslap Mustamäe valssi. Tegelikult oli selles tunnustavad ent ka iroonilised laulus päris palju tõde sees.

Mustamäel oli progressi märk ning toonaseid mõtteid aitas 1963. aasta loo jaoks vahedndada Triin Ojari Arhitektuurimuuseumist.

"Mustamäe on sõjajärgse linnade ülesehitamise aja laps, purustuste ja korterikriisi pinnalt võrsunud tulevikulinn, kus pakutavad mugavused pidid seni parimal juhul ahta kööktoa ja koridoris asuva tualetiga leppima pidanud inimesele tunduma riikliku õnnelubadusena – igale perele oma korter keskkütte, sooja vee ja mugava teenindusvõrguga lähikonnas.

Oli tehnika kiire arengu aeg ja nagu praegu ei imesta enam keegi 3D-prinditavate hoonete või tarkade majade üle, nii ilmselt võeti ka toona tehases toodetud toasuurustest paneelidest liinimeetodil kokkupandavat elamut progressi märgina, moodsa aja saabumisena. Oli ju samal ajal, 1961. aastal, esimene inimene kosmosesse lennutatud ja Moskva lubanud järgmise 20 aastaga kommunismi jõuda. Kui kogu kodukaup tuli nüüdsest tehasest, siis miks ei võinud ka uued Mustamäe kodud tulla majaehituskombinaadist (avati samuti 1961)?"

Grupp inimesi Tallinna 37. Keskkooli hoone taustal Mustamäe 5. mikrorajoonis. Foto: Uno Oksbusch, Eesti Ajaloomuuseum

1975 - suurte surmade aasta, lahkus nii Paul Keres kui Georg Ots

Mõlemad mehed olid elust lahkudes pea samavanad, kuuekümnesed. Kirikilike matuseid ENSVs pidada ei tohtinud suured riiklikud matusetalitused peeti Estonia kontserdisaalis: Kerest tuli mälestama kümneid tuhandeid inimesi üle kogu maailma. Kuid sellist rahvamassi nagu Georg Otsa ärasaatmisel…

"Kui Kerese tegevusel oli rahvusvaheline haare, siis Ots oli eelkõige väga armastatud kodurahva südameis. Ajalehes Sirp ja Vasar on kirjutatud, et 12. septembril liikus juba hommikutundidest peale Estonia kontserdisaali katkematu inimvool. Sinna oli asetatud tammine sark lahkunuga. „Langetatud päi möödusid sellest tuhanded inimesed, et osutada viimset austust kunstnikule, kelle looming oli haaranud kõiki kuulajaid, kelle süda tuksus alati ühes rüt­mis oma rahvaga. Kontserdilavalt, kust aastakümneid oli kõlanud Georg Otsa hingestatud hääl, vaatas nüüd vastu laulja leinaehtes portree.”

Kui kontserdisaali tseremoonia oli lõppenud, ootas leinajaid koos sargaga teekond Metsakalmistule. Mõlemat leinatalitust korraldanud Fred Raudberg on Õhtulehele meenutanud, et Estonia esisel oli meeletult rahvast, edasi Viru hotelli ja teenindusmaja poole olid samuti teeservad inimesi täis. Kui Otsa sark Estonia kontserdisaalist välja kanti, oli ukseesine rahvast umbes, nii et omaksed ei pääsenud enam uksest välja ja Raudberg pidi kirstukandjaid kinni pidama.
Estonia ees kõlas ooperikoorilt ooperi „Vikerlased” lõpulaul ja leinamarsi saatel alustas matuserongkäik teed Metsakalmistu poole. „Kanti ordeneid ja medaleid – Nõukogude valitsuse kõrgeid tunnustusavaldusi rahvakunstnikule. Pikk oli pärjakandjate rivi. Tänavaid, kust rongkäik kulges, palistas inimhulk, kes saatis Toonela teile oma rahva ustava poja.” Ajalehtedes ilmunud kirjelduste järgi saadeti niimoodi viimsele teele justkui Eesti rahva kangelane.

Lõpuks võttis lahkunu vastu Metsakalmistu mändide vaikne kohin.

Kerese ja Otsa matused olid samal aastal Foto: Spordi- ja Olümpiamuuseum

1978. aastal hakkab Karl Vaino taktikepi all venestamine tõsiemaid tuure võtma, kirjutab Ajaloomuuseumi teadur Olev Liivik

Nõukogude liidu demograafiline olukord ajendas venestamiskampaaniat: Kesk-Aasia liiduvabariikide suurem sündinud oli jätmas vene rahvusest inimesed liidripositsioonist liidus ilma. Mis toimus aga sel ajal Eestis?

1970. aastate lõpust 1980. aastate teise pooleni Eestis kestnud venestuskampaania ei olnud kohalik algatus, vaid osa tervet NSV Liitu hõlmanud ning kõige kõrgemal tasemel paika pandud rahvus- ja keelepoliitikast. Sellepärast on venestuspoliitika elluviijaid eesotsas tollase EKP keskkomitee esimese sekretäri Karl Vainoga liiga kergekäeline nimetada venestamise korraldajateks. Siinse „kubernerina” oli ta kõigest Moskva tööriist, kes poleks oma ametikohta kaotamata saanudki ülitähtsat riiklikku ülesannet saboteerida.

Võrreldava kuulekusega olid Moskva korraldusi täitnud ka Eesti NSV varasemad juhid Nikolai Karotamm ja Johannes Käbin, kuid nende ajal oli venestussurve nõrgem ja märksa vähem järjekindel. Siiski ei olnud see säästnud Eestit, kuhu keskvõim korraldas venekeelse tööjõu massilise sisserände. Seetõttu oli venestunud suur osa Ida-Virumaad ning Tallinnaski, kus ligemale pooled elanikud olid venekeelsed, ei olnud 1970. aastateks enam võimalik ajada igapäevaseid asju üksnes eesti keeles. Seetõttu pidid paljud eestlased juba enne venestuskampaania käivitumist taluma keelelist diskrimineerimist, mida osas liiduvabariikides, kus venelasi oli vähem, sel moel ei kogetud.

ETV ja ER-i jalgpallimatš Propelleri kontserdiga Foto: Tiit Heinloo

1988 Mälestused esimest Rock Summerist - rokkfestivali toimumine nõukogude liidus oli kui UFO maandumine Kremli ette, kirjutab Forte peatoimetaja Madis Aesma

1988. aasta oli Eesti elus väga mitmes mõttes murranguline, puhusid paar-kolm aastat varasemast ajast sootuks teistsugused tuuled. Võib vast öelda, et tagantjärele on 26.–28. augustil Tallinna lauluväljakul toimunud Rock Summer omandanud müütilise mõõtme. Esiteks meeletu rahvahulk – kolmel päeval 150 000, mõne väite järgi ka 190 000 inimest – ja mismoodi meelestatud! Tollal toimusid ju ka vägagi sinimustvalged öölaulupeod, mille meeleolu kandus Rock Summerile.

Teiseks oli ikkagi 1988. aasta ja ENSV. Tõeliselt rahvusvahelise rokkfestivali toimumist Nõukogude Liidus võib pisut võrrelda vaat et UFO laskumisega Kremli ette. Kolmandaks on festival pisut müüdiks saanud ehk ka seetõttu, et seal käinute mälestused hakkavad juba tasapisi tuhmuma. Või kas hakkavad?

„Mul on tunne, et vabam kui 1980-ndate lõpus pole Eesti rahvas ajaloos kunagi olnudki,” ütleb vabakutseline kirjanik ja muusik Aapo Ilves, kes festivalil käies oli 17-aastane. „Mis siis, et okupatsiooniväed olid veel sees ja tänavatel passis miilits, vabariigi tulek tundus täiesti vääramatu ja Rock Summer oli selles valguses absoluutselt loogiline. Selline pidigi vabadus olema – rock’n’roll ja suured maailmastaarid lauluväljakul! John Lydon, legendaarne Johnny Rotten [ansamblist Sex Pistols], esineb minust mõnekümne meetri kaugusel!” meenutab Ilves.

Talle ei meenu, kuidas ta Kagu-Eesti noorsandina Tallinna jõudis. Ilmselt hääletades, nii oli kombeks.

„Tundus, et pooled summerdajad olid kokku leppinud kohtuda igal täistunnil tuletorni juures ja teine pool raadiomaja juures ja niimoodi see väljakutäis inimesi siis lainetas edasi-tagasi,” kirjeldab Ilves festivali spontaanset logistikat.

Rock Summer, 1988, Tõnu Talivee foto
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare