Praha kevade päike paistis ka ENSV palgele

 (46)

Praha kevade sündmused augustis 1968: tänavatel on vastamisi NL-i tankid ja protestivad Tšehhoslovakkia inimesed.
Praha kevade sündmused augustis 1968: tänavatel on vastamisi NL-i tankid ja protestivad Tšehhoslovakkia inimesed.Foto: AFP/Scanpix

Tšehhoslovakkia 1968. aastal maha surutud liberaalsuspüüd sai Eestis lootustandvaks sümboliks.

Väärikas inimmaailm toetub kahele algele: väärtusprojektide/utoopiate ja praktilise eneseteostusvõimaluse dialoogile. Inimkonna edukuse on taganud tõik, et utoopiate kõrval on võetud jõukohaseid ülesandeid. Peaaegu müüdi staatuse omandanud Eesti Vabariigi kõrval andis Praha kevad lootust, et käeulatuses on ka jõukohaseid eesmärke.

Praha kevade poliitiline uuendus oli võimupartei ülevõtmise katse. Nõudis ju just Tšehhoslovakkia toonase Kommunistliku Partei juhtkond tsensuuri kaotamist, poliitiliste vabaduste laiendamist jms – teiste sõnadega inimnäolist sotsialismi. Kuna seda nõudsid Tšehhoslovakkia juhtkommunistid, siis tekkis väljavaade, et ka Eestis poliitiliste nõudmiste esitamine ei tähendaks kohe nõudjate arvamist CIA agentide hulka.

Praha kevad Foto: AFP/Sanpix

Väliseestlaste parimad pead Rein Taagepera ja Tõnu Parming soovitasid eestlastelgi rohkem komparteiga liituda, et see seespoolt üle võtta.

Praha kevadet peegeldavatele nõudmistele jõudis kõige lähemale Tartu ülikooli üliõpilaste nn komsomoliopositsioon, kelle protestitegevus 1968. aasta oktoobri üliõpilaspäevadel päädis lõpuks keskvõimu repressioonidega.

Eesti kultuuriline kevad

1960. aastad olid Eestis märgiline aeg, uue põlvkonna intellektuaalide Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kangilaski, Andres Ehini jt esiletõus. Nende vaimujõud lammutas punarežiimi valesid ja vaimne taassünd taastas sideme Eesti Vabariigi kultuurimaailmaga.

Loe veel

Eesti saatusekaaslaste tšehhide, poolakate, ungarlaste jt vastupanukultuurist võeti siinmail kiiresti õppust. Praha kevade eelõhtuks oli varasem loomalik hirm taandunud ja põlgus võõrvõimu vastu juba avalik. Eesti üliõpilaste ehitusmaleva kokkutulekutel ja tudengiõhtutel lauldi metsavendade laule ja „Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president…” jne.

Ilmne oli seegi, et eelkõige noorsoos küdeval protestil nappis praktilist poliitilist kogemust.

Eestlaste intellektuaalse iseseisvumise laienemine ja poliitiliste nõudmiste esitamine tundus olevat üksnes aja küsimus. Unistus vabadusest otsis vormi. Kuid sama ilmne oli seegi, et eelkõige noorsoos küdeval protestil nappis praktilist poliitilist kogemust.

Praha kevade pärand

Juba enne Praha kevadet oli KGB-le toetuv kommunistlik režiim hakanud kruvisid pingutama. Praha kevade nõudmised – demokraatlikud valimised, tsensuuri lõdvendamine, rahvuskultuuri eelisarendamine jne – olid ju lammutavalt väljakutsuvad. Opositsiooni lammutati samm-sammult ja toetust läänest polnud lootagi. Eelmainitud tudengipäevad „normaliseeriti”, tsensuur jäigastus, isekirjastamine suruti maha. Kõige vastalisemad visati ülikoolist või parteist välja.

Kaks kümnendit hiljem kannustas Praha kevade kaja loomeliitude pleenumi algatajaid ja Rahvarinde loojaid.

Arvamus, et Praha kevade lämmatamine võttis usu okupatsioonivõimu lagunemisse, on vähemalt vaieldav. Tõsiasi, et Prahas toimunu oli 1950-ndatel Saksamaal ja Ungaris olnud vastuhakkude jätk, sisendas pigem, et režiimi kriis on haaranud ka eliiti. Üha populaarsemate nn eurokommunistide protest ja vastandumine Kremlile kõneles nõukogude režiimi ideoloogilisest pankrotist.

Üks revolutsioonide edu tingimusi on teadupärast võimueliidi lõhenemine. Selle märke oli ka Eestis. Praha kevadest sai lootustandev sümbol. Kaks kümnendit hiljem kannustas Praha kevade kaja loomeliitude pleenumi algatajaid ja Rahvarinde loojaid.

Praha kevad Foto: Reuters/Scanpix
Graafika: Toom Tragel
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised