Nõukogude Liit tugines marksistlikule käsitlusele religioonist kui tegelikkuse väärpeegeldusest, mis paneb inimese lootma illusoorsele Jumalale ega lase tal seetõttu ühiskonnaelus aktiivselt osaleda. 1959. aastal vallandunud religioonivastase rünnaku ideoloogiliseks põhjenduseks toodigi vajadus luua uus nõukogude inimene, kes oleks vaba mineviku taagast – eeskätt „religioossetest iganditest”, mille all peeti silmas uskumusi ja usutavasid.