Nõukogude inimene pidi hülgama Jumala

 (158)

Joonistus Keila kirikust
Joonistus Keila kirikustEesti Ajaloomuuseum

Üks 1959. aastal alanud usuvastase kampaania eesmärke oli luua uus nõukogude inimene, kes oleks vaba mineviku taagast.

Nõukogude Liit tugines marksistlikule käsitlusele religioonist kui tegelikkuse väärpeegeldusest, mis paneb inimese lootma illusoorsele Jumalale ega lase tal seetõttu ühiskonnaelus aktiivselt osaleda. 1959. aastal vallandunud religioonivastase rünnaku ideoloogiliseks põhjenduseks toodigi vajadus luua uus nõukogude inimene, kes oleks vaba mineviku taagast – eeskätt „religioossetest iganditest”, mille all peeti silmas uskumusi ja usutavasid.

Peale ideoloogia oli usuvastasusel veelgi poliitilisi, majanduslikke jm aspekte. Pealegi ei suhtutud religiooni kogu nõukogude aja jooksul ühtmoodi. Nõukogude Liidu religioonipoliitika oli alati väga pragmaatiline ja kantud mitte niivõrd ideoloogiast, kuivõrd päevapoliitilistest vajadustest. Seetõttu oli nii karmimaid kui ka leebemaid perioode. Suhtumine erines ka piirkonniti ja Eesti NSV olukorda võiks pidada küllaltki leebeks.

Loodi olukord, kus tavakodanikul polnud enam mingit põhjust kirikusse minna.

Nõukogude religioonipoliitikas võib eristada kolme peamist suunda. Esmalt propagandavõitlus ajakirjanduse, haridussüsteemi ja ühingu Teadus populaarteaduslike loengute kaudu. See lõi üldise vaenulikkuse fooni, ent peale usuvastase kampaania perioodi (1959–1964) oli ateistliku propaganda osakaal küllaltki tagasihoidlik.

Teiseks piirasid kirikute tegevust küllaltki efektiivselt administratiivsed ja seadusandlikud meetmed. Näiteks polnud neil võimalik oma tegevusest laiemalt teada anda: kiriklikke sündmusi tohtis reklaamida ainult kiriku seinale pandud kuulutustetahvlitel, kusjuures kuulutused ei tohtinud olla värvilised. Peale selle kehtestati hulk eri makse, mis võtsid koguduste kassast viimase.

Viimane moodus, millega kirik igapäevaelust kõrvale tõrjuti ja religiooni järjepidevus üsna edukalt katkestati, oli kiriklike rituaalide asendamine ilmalikega. Leeri asendasid noorte suvepäevad (rahvakeeli „võsaleer”), ristimist laste nimepäevad, laulatust abielu ilmalik registreeriine, kiriklikke matuseid ilmalikud matused jne. Loodi olukord, kus tavakodanikul polnudki enam põhjust kirikusse minna. ENSV-s ei olnud usklik olla küll otseselt eluohtlik, kuid see tähendas tuntavaid ebamugavusi.

Usuliikumised põranda all

Mõnes mõttes tekitas esimene, 1954. aastal korraldatud lühike usuvastane kampaania oodatule vastupidise reaktsiooni: paljud läksid leeri, sest kartsid, et hiljem seda võimalust enam ei tule. 1959. aastal alanud kampaania ajal taandus kirik kolme-nelja aasta jooksul kõigil rinnetel. Osa baptiste ja muid väiksemaid usuühendusi hakkas tegutsema põranda all, suuremaid kirikuid kontrollis riik suuremal või vähemal määral.

Kiriklikud rituaalid asendati ilmalikega: leeri asemele noorte suvepäevad, ristimise asemele laste nimepäevad, laulatuse asemele ilmalik registreerimine.

Kampaania alguses näis ateism isegi mingit huvi äratavat: 1960. aastad olid teisteski eluvaldkondades suurte muutuste ja ootuste kümnend. Peagi sai aga selgeks, et suur osa ateistlikku propagandat on madala tasemega üheülbaline kirikukriitika, mis peale kritiseerimise midagi uut asemele ei paku. Ateismiloengud olid äärmiselt ebapopulaarsed – isegi kui kirik ei olnud meelepärane, äratas „punane” teema vastumeelsust.

Jääb mulje, et pärast usuvastast kampaaniat kadus religiooni ja ateismi teema avalikkusest 1980. aastate keskpaigani. Jõulude ajal käidi küll kirikus, kuid selgusetu on, mil määral oli tegu religioosse tegevusega ja mil määral nõukogude võimule trääsa näitamisega.

Igapäevaelus muutusid nii kirik kui ka usklikud millekski võõraks ja veidraks. Kampaania käigus loodud ilmalikud rituaalid kaotasid pikapeale seose ideoloogiaga ja muutusid omasemaks, ent sellega kadus ka uudsus.

Pärast usuvastast kampaaniat kadusid nii religiooni kui ka ateismi teema avalikkusest 1980. aastate keskpaigani.

Selles mõttes on põhjendatud rääkida stagnatsiooniajal tekkinud maailmavaatelisest vaakumist. Ametlik ideoloogia oli kaotanud oma tõsiseltvõetavuse, sellele alternatiivide otsimine aga tähendas, et omavahel kombineeriti väga erinevaid ja küllaltki juhuslikke maailmaseletusi ja uskumusi. Võib-olla just see seletab osaliselt tänapäeva eestlaste kirjut maailmapilti, mis koosneb väga erinevatest, mõnigi kord vastandlikesse maailmavaadetesse kuuluvatest uskumustest ja hoiakutest.

Noarootsi kirik 1950. aastate lõpus Foto: Eesti Ajaloomuuseum
EKP Keskkomitee 1982. aasta otsus ateistliku töö tõhustamise kohta. Nõukogude aja jooksul langetati EKP KK tasemel ligi 20 ateismiteemalist otsust, kuid erilise entusiasmiga neid ei täidetud. repro
Ajalehes Edasi ilmunud ateismirubriigi "Tänane päev on eilsest targem" päised. Samasuguseid rubriike oli teisteski väljaannetes (nt "Teadusevalgus võidab vaimupimeduse" ajalehes Uus Tee), kuid enamasti kadusid need peagi pärast ateistliku kampaania lõppu. repro
Graafika: Toom Tragel
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised