„Ehituskivideks on keel, kombestik, rahvaluule ja etnograafia. Sellest ei saa silda, isegi mitte purret minevikku, vaid katkendlik punktiirjoon, mille tulevane insener võib aluseks võtta, kui ta on hankinud piisavalt lisamaterjali, või ka kõrvale heita.”

See on katkend Lennart Meri (1929–2006) raamatust „Hõbevalge”, mis lõi Saaremaal asuva Kaaliga seotud müüdid ja tõi need käibele. 16 meetri sügavune peakraater ehk Kaali järv ja selle ümbruse kaheksa kuivkraatrit on kahtlemata üks mõistatuslikum loodus- ja kultuurimälestis Eestis. Kaali on koht, kus saavad kokku geoloogid ja arheoloogid ning teadus ja fantaasia.

Tänavu möödub 90 aastat kraatrite uurimise algusest, 80 aastat tõestusest ja 50 aastat kaitse alla võtmisest. 1970. aastate keskel alustati seal arheoloogilisi uuringuid. Kaali uurimislugu algab 1927. aastal, kui Eesti Vabariigi kaubandus-tööstusministeeriumi mäeinspektor, geoloog Ivan Reinwald (1878–1941) alustas peakraatri ümbruses süsteemseid uuringuid.
1979. aasta ekspeditsioonil tehti ettevalmistustöid järve põhja uurimiseks.

Kümneaastase töö tulemusena ja pärast väikeste meteoriidikildude leidmist oli selge, et Kaali järv ja selle ümbrus tekkisid raudmeteoriitide kokkupõrkamisel maapinnaga. Mujal Euroopas ei oldud 1937. aastaks meteoriidikraatrite uurimisega nii põhjalikult tegeletud, nii sai Kaali kraatrist esimene teaduslikult tõestatud meteoriidikraater Euroopas. Reinwald töötas välja ka plaani kraatrite edasiseks uurimiseks ja kohaliku muuseumi loomiseks. Kuid enne kui seda jõuti, algas sõda.

Hiroshima aatomipommi jõud

Teadlased on välja selgitanud, et suurim alla kukkunud tükk oli ligi viiemeetrise läbimõõduga ja tekitas 110-meetrise läbimõõduga ja 22 meetri sügavuse plahvatuskraatri. Saaremaa asustus oli sel ajal üsna tihe ja arvatud on, et Hiroshimale heidetud aatomipommi plahvatusjõuga võrreldav pauk jättis seda kogenutele sügava psühholoogilise jälje, mis sai väljundi uutes tavandites.

Saaremaa ongi see müütiline Ultima Thule, kuhu jõudis 4. sajandil eKr ajaloo esimene maadeuurija, kreeklane Pytheas.
Arheoloog Vello Lõugas (1937–1998), kes uuris muistist aastatel 1976–1979, on kogu kompleksi tõlgendanud kui kindlustatud asulat ja erilist päikesekultusele suunatud rituaalide paika. 1996. aastal ilmunud populaarteaduslikus kirjutises „Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas” pakkus Lõugas välja, et Kaali võiks olla Tacituse kirjeldatud germaani hõimude maajumalanna Nerthuse kultuskoht, kus tugeva ja võimsa ringmüüri taga ohverdati inimesi.
Lennart Meri ja Vello Lõugas Kaalis

Leiukompleksi ja kogu Saaremaa mütologiseerimisele ja antiikmaailmaga seostamisele pani aluse aga just Lennart Meri. 1976. aastal ilmunud fantaasiaromaanis „Hõbevalge: reisikiri tuulest ja muinasluulest” tõi ta käibele ja kinnistas mitmeid Kaaliga seotud müüte. Meri väitel ongi Saaremaa see müütiline Ultima Thule, kuhu jõudis 4. sajandil eKr ajaloo esimene maadeuurija, kreeklane Pytheas.

Meri käsitles Läti Henriku Kroonikas kirjeldatud jumal Tharapita Saaremaale lendamist meteoriidi langemisest mõjutatute tõlgendusena, mida sajandeid on teadvuses hoitud. Kõlas see nii: „Ristisid Virumaal rajamail kolm küla, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus kohalikud rääkisid olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale.“

Usuti, et meteoriidi kukkumine mõjutas kogu muinasaegset vaimukultuuri, mis muutis kraatri oluliseks ohverdamiskohaks ja kogu Saaremaa pühaks saareks.

Meri fantaasialend nägi Kaali plahvatuse taga mitme soome-ugri müüdi ja vanakreeka päikesevankri allakukkumise müüdi teket ning Läänemere maade jaanipäeva kombestiku mõjutajat. Nagu Lõugaski, on Meri veendunud, et meteoriidi kukkumine mõjutas kogu muinasaegset vaimukultuuri, mis muutis kraatri oluliseks ohverdamiskohaks ja kogu Saaremaa pühaks saareks.

Praegune muinasusundi uurija Tõnno Jonuks aga kahtleb, et plahvatust kogenud inimesed hakkasid kohta kultuspaigana kasutama.

Meteoriidi langemise mõjul võis sündida mingi uus rituaalipraktika, mis Jonuksi arvates võis jääda lühiajaliseks ega muutnud üldist religioonipilti. Koht aga sai oluliseks hiljem, kui kraatrivallile rajati asula.

Tõde on kuskil seal väljal.

Meteoriidi vanus ja teekond

Kaali meteoriidi kukkumisaja määramine on pakkunud uurimisainest mitme põlvkonna geoloogidele. Erinevatel meetoditel ja eri aegadel tehtud proovid pakuvad selleks eri võimalusi: vanim 7500 aastat tagasi, noorim kuni 3000–4000 aastat tagasi. 2000. aastatel tehtud uuringud asetavad meteoriidikraatrite tekke ajavahemiku 1690–1510 eKr, vanemasse pronksiaega. Diskussioon kõige õigema aja üle on endiselt õhus.

Meteoriidi teekonna kohta valitseb aga selgus. Hiidmeteoriit sisenes Jõgeva-Tartu-Kallaste kolmnurgas, süttis 125 meetri kõrgusel põlema. 35-kraadise langemisnurgaga tulekera (boliid) tekitas ülehelilennukitega võrreldava müra, suure purustusjõuga ballistilise laine, mis võis olla kuuldav 700 kilomeetri ulatuses Läänemere saartel, Valdai kõrgustikul, Laadoga läänekaldal, Lõuna- ja Edela-Soomes, Rootsi rannikul ja Gdanski piirkonnas.