LEIDE FOTOARHIIVIST | 1992. aasta jooksul oli Lennart Meril kolm erinevat ametikohta - välisminister, suursaadik ja Eesti Vabariigi president
Esimene jälle tervenisti vabana möödunud aasta oli Eesti jaoks sündmusterohke. 1992. aastal viidi läbi rahareform, toimus põhiseaduse rahvahääletus, Eesti sai esimese interneti välisühenduse ning iseseisvuse taastanud riik sai endale ka uue presidendi.
1992. aasta alguses lahkus Lennart Meri Tiit Vähi valitsusest, kus ta oli olnud välisministri ametikohal. Õhtulehele antud intervjuus 2012 aastal toob ta poeg Mart Meri põhjenduseks, et isale jäi seal kitsaks: "Ta tahtis korraga väga paljut teha väga uut moodi, aga rööpad olid endised, veidi ehk remonditud, ja sama oli ka jaamakorraldajatega."
Siiski ei olnud tehtud otsus lihtne ning muremõtted tiirlesid tulevase presidendi peas. Tiit Pruuli on Ekspressi 2012. aasta artiklis meenutanud: "Mureliku näoga Lennartit olen ma näinud vähe. Võib-olla oli seda kõige rohkem tunda, kui ta välisministri kohalt lahkus. Siis oli ta neetult murelik. Mitte iseenda pärast, aga ta oli mures, kas Eesti Vabariigi välispoliitikat ei hakka tegema inimesed, kellel pole "välispoliitilist musikaalsust".
Pikalt aga Lennart Meri ametita polnud ning juba aprillis alustas endine välisminister tööd Helsingis Eesti suursaadikuna. Tiit Pruuli meenutuste kohaselt hoiti Helsingis olles Meri tulevase presidendikampaania jaoks, sest just saadikuna sai ta rohkem vabadust kampaanias osalemiseks.
1992. aasta oli ka presidendi ametikoha pealt tähtis. 28. juunil toimus põhiseaduse rahvahääletus, millega otsustati ka esimese taastatud iseseisvusega Eesti presidendi valimiskord. Riigipea määramiseks tuli kokku saada 10 000 toetusallkirja, seejärel osaleda kõigepealt rahvahääletuse tulemusel esimeses voorus. Teine voor, mille võitja pidi otsustama parlament, pidi otsustama võitja kahe parima seast juhul, kui keegi rahvahääletusel ei kogu üle poole häältest.
20. augustiks oli laual neli nime, kes olid kokku saanud 10 000 toetusallkirja ning seega osalesid valimistel: Lennart Meri, Arnold Rüütel, Lagle Parek ja Rein Taagepera. Rein Taagepera, Lagle Parek ja Lennart Meri pidid võitma rahvalt piisavalt hääli, et Arnold Rüütlit presidendi ametikohast ilma jätta ja põhiseadusega sätestatud kord sobis selleks puhuks hästi. Loodeti, et Rüütel ja Meri saavad mõlemad rahvalt suure osa hääli, aga arvati et kumbki 50% välja ei teeni. Nende kahe vahel valides oleks Riigikogus asi juba selge olnud ja Meri oma hääled kokku saanud.
Kõik läkski nii, nagu Riigikogus loodeti: 20. septembril 1992 toimus rahvahääletus ning Rüütel kogus enim toetust (195 743 häält). Meri oli kindlal teisel kohal (138 317 häält), edastades Taagepera (109 631 häält) ligi 30 000 häälega. Lagle Parek kogus 19 837 häält.
5. oktoobril toimus valimiste teine voor. Riigikogus oli valik juba lihtsam - jätkasid vaid kaks kandidaati. Hääletusel osalesid kõik 101 saadikut, kuid 11 sedelit tunnistati kehtetuks. Valimistulemus oli järgmine:
Arnold Rüütel: 31 häält
Lennart Meri: 59 häält
Tulevane president jälgis kogu sitatsiooni lahtirullumist oma Nõmme kodust. Kohe peale otsuse teatavaks tegemist marssis ta ukse taha Soome Mainos-TV võttegrupp ning ka telefon oli poja sõnul tol õhtul punane. Ametivande andis Meri järgmisel päeval riigikogu ees.
Presidendina pidi Lennart Meri aga maha panema oma saadiku ameti.
Piret Saluri sõnul tuli uus ametikoht suure vastutusega: "1992. aastal – et oma suursaadiku-aega Soomes kombekohaselt lõpetada – korraldas Meri Helsingis Soome poliitikutele ja diplomaatilisele korpusele vastuvõtu. Demonstratiivse hilinemisega saabus Derjabin, Vene suursaadik Helsingis. Meri oli parasjagu ukse juures, läks Derjabinile vastu ja nende vahel arenes järgmine dialoog
Meri: "Tere, kolleeg!"
Derjabin: "Tere!"
Meri: "Aga mina olen nüüd Eesti president!"
Derjabin: "Da bog vam pomožet!" (Aidaku teid jumal!)
Vaevalt Venemaa tollal uskus, et Eesti kauaks vabaks jääb – Vene väed olid (1992. oktoober) veel sees. Meri näo võttis Derjabini lause väga tõsiseks. Meri tundis väga selgelt seda vastutust, mis temal oli."
Presidenti ootasid ees ärevad ajad ning meeletu vastutus - noorel riigil oli probleeme, küsimusi ning murekohti palju. Näiteks kestis ametisse astumise järel kuni 18.novembrini üleminekuperiood, kus president töötas juba Kadriorus, kuid presidendi kantseleid veel ametlikult ei olnud. Asutuse tööd juhtis sel ajal presidendi katselei kantsleri kohusetäitja ametis olnud Jaan Tross.
Samasse aastasse jäi ka Meri esimene välisvisiit - töövisiit Soome oktoobris 1992.
Lennart Meri oli Eesti president kuni aastani 2001.
