Kuidas Tallinn tänu olümpiale uueks loodi

 (39)

Moskva olümpia purjeregati avamine
Moskva olümpia purjeregati avamineFoto: SA Spordi- ja olümpiamuuseum

Moskva olümpiamängude purjeregati ajaks kerkisid pealinna olulised rajatised, uuendati Tallinna vanalinna ja maanteid.

Nagu maarahvale kombeks, pole tänini jõutud seisukohale, kas Moskva olümpiamängude purjeregati Tallinnas korraldamine tõi õnne meie õuele või näitas Eesti sellega kogu maailmale, et on vennalike rahvaste sotsialistliku pere väärikas liige.

Ühest küljest polnud paha idee anda 1980. aasta olümpia Moskvale ja järgmised mängud Los Angelesele. Ju lootis rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK) tuua kaks vaenutsevat leeri – sotsialismi ja kapitalismi – teineteisele lähemale. Sõpruse loomisele tõmbas kriipsu peale Nõukogude Liidu sissetung Afganistani 1980. aasta hakul. Moskva olümpia kukkus läbi ja vedas kaasa ka Los Angelese mängud, sest kumbki osapool boikoteeris teise spordipidu.

Hulk riike eesotsas USA-ga teatas otsesõnu, et ei pea võimalikuks okupantide mängudel osaleda, teine hulk lihtsalt ignoreeris olümpiakutset. Osa sportlasi võistles mitte oma riigi, vaid ROK-i lipu all.

Piritale ehitati olümpiakompleks ja kesklinna Olümpia hotell. Ehitati uus lennujaam, teletorn, peapostkontori hoone, linnahall.

Mõistagi jagas Moskva Eestimaa pealinnale olümpia eel kühvliga raha, et kõik üle klantsida – sotsialismi helge pale pidi ju võimalikult särav välja nägema.

Regatiks valmistumise juht Oleg Sapožnin meenutas ühes usutluses, et Tallinnal olid vägevad konkurendid: Leningrad, Sotši, Sevastopol ja Tuapse. Ent Nõukogude Liidu olümpiakomitee tegi valiku juba 1974. aastal, sest Tallinnas toimunud Balti regatid olid NSV Liidu suurimad ja kindlasti kõige paremini korraldatud purjespordivõistlused.

Loe veel

Piritale ehitati olümpiakompleks ja kesklinna Olümpia hotell. Ehitati uus lennujaam, teletorn, peapostkontori hoone ning Lenini-nimeline kultuuri- ja spordipalee ehk praegune linnahall, uuendati Tallinna vanalinna ja maanteid.

Hotell Olümpia Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Mitu miljonit on juurde vaja?

Rublad (täpsemalt 223 miljonit) küll põlesid, aga Maarjamaa sai nii mõndagi hädavajalikku. Ühel hetkel selgus, et ettenähtud eelarvega hakkama ei saa, ja Eesti parteijuhid kutsusid Moskvast kõrge ülemuse muret lahendama. Valmistuti peapesuks ja hakati selgitama, miks raha rohkem kulus. Moskva boss aga katkestas ettekande: „Ärge raisake aega, öelge, mitu miljonit teil juurde on vaja.”

Tegelikult tahtsid Tallinna juhid linna olümpiaks täiesti uueks muuta. Eelarvesse lisati isegi kiirtrammi ehitamine koos kesklinna läbivate tunnelitega, aga selle kriipsutas Moskva maha. Küll aga kaasati kultuuriprogrammi sildi all ehitiste nimekirja peale Pirita kloostri ka dominiiklaste kloostri vabaõhuteatriks renoveerimine. „Eestlased on läinud nii ahneks, et tahavad endale olümpiarahaga ka kloostreid ehitada,” näägutati Moskvas, aga raha luba siiski anti.

Ka Eesti Televisioon muutus tänu olümpiale värviliseks, sest õnnestus soetada vastavad ülekandeseadmed.

Ka Eesti Televisioon muutus tänu olümpiale värviliseks, sest õnnestus soetada vastavad ülekandeseadmed.

Eks Moskvale pugemist oli ka. Valmivale hotellile taheti nimeks panna Moskva, Leningrad või Rahu, kuid pingutustega läks siiski läbi Olümpia. Sinist tooni tõrjuti – see meenutavat kodanliku Eesti lippu –, sestap võõbatigi Pirita olümpiakeskus hoopis roheliseks.

Kui valdav osa Eesti, õigemini pealinna rahvast (mittetallinlaste Tallinna liikumist piirati, palju suudeti) oli olümpiaregati toimumisega rahul – kuu aja jooksul sai nautida välismaa elu, poed olid kaupa täis ja müüdi isegi Pepsit –, siis väliseestlased alustasid juba varakult möllu. Nende arvates kinnistas olümpia purjetamisvõistluste Tallinnas toimumine okupatsiooni. Loodi komiteesid, saadeti märgukirju riigipeadele, valitsustele ja organisatsioonidele, saatkondade ees korraldati miitinguid, levitati sellekohaste tekstidega esemeid, näiteks tikutoose kirjaga „Sovetid välja Eestist!”, nagu kirjeldas Indrek Schwede 2000. aastal Eesti Päevalehe artiklis „Tallinna olümpiaregatt – kas pidu või alandus?”

Kuu aja jooksul sai nautida välismaa elu, poed olid kaupa täis ja müüdi isegi Pepsit.

Olümpiaregatiks täitus Tallinn miilitsate ja Venemaalt kohale tulnud KGB agentidega – kokku olnud neid kaks korda rohkem kui väliskülalisi. Kõik kahtlased isikud kupatati pealinnast minema ja nn Viru ärikad paigutati kuuks ajaks psühhiaatriaasutustesse.

Erinevalt Moskvas toimunud võistlustest oli purjeregatil jama ja sohitegemist vähem, kuid see-eest läks „meie” sportlastel ka nadimalt. Nõukogude sportlased võitsid küll kõige rohkem autasusid – kulla, hõbeda (selle sai kaela ka Eesti purjetaja Nikolai Poljakov, Soling-klassi soodimees) ja pronksi –, ent medalitabelis jäädi kaks olümpiavõitu saanud brasiillastest tahapoole.

Eestlased said Moskva olümpialt lausa seitse medalit, peale Poljakovi Tallinnas võidetud medali pärjati kullaga neli sportlast: Viljar Loor võrkpallis (keda peeti finaali parimaks mängijaks), Jaak Uudmäe kolmikhüppes, Mait Riisman veepallis ja ujuja Ivar Stukolkin, kes teenis ka pronksi. Vasaraheites võitis pronksmedali Jüri Tamm.

Moskva olümpiavõitjad (ülevalt vasakult): Jaak Uudmäe, Viljar Loor, Ivar Stukolkin, Mait Riismann, Jüri Tamm ja Nikolai Poljakov. Fotokollaaž
Graafika: Teri Kuusmaa

Vaata fotosid toonasest Tallinnast ja olümpiaregatist:

Fotod: arhitektuurimuuseum, spordi- ja olümpiamuuseum, meremuuseum

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised