Korralagedus Toompeal, ehk kuidas poliitikud kahekümnendatel Riigikogus solvanguid jagasid!

 (9)

Korralagedus Toompeal, ehk kuidas poliitikud kahekümnendatel Riigikogus solvanguid jagasid!
Illustratsioon artiklist

30. septembril, 1929. aastal ilmus nädalalehes Esmaspäev artikkel pealkirjaga "Rasked Sõnad Kõrges Kojas", mis võttis kokku olukorrad, kus rahvasaadikud olid enesevalitsuse kaotanud ning tõi välja, kes neist kõige rohkem sõimata oli saanud. Toome lugejateni kogu artikli veidi toimetatud kujul.

Öeldakse küll, et eestlane kui eht põhjamaalane olevat väga aeglane ja kaaluv oma sõnades ja tegudes, kuid on siiski juhuseid ja olukordi, mil rahva paremad pojadki kõrges kogus „hoogu sattudes“ unustama kipuvad, et nende suu läbi peavad seal kuuldavaks saama ainult rahva südamesoovid ja mõtted. Pole midagi parata: inimene on ikka inimene, kuigi tema suu läbi korraga räägivad tuhanded. Mõnikord „nõrkuse silmapilgul“ liigub tahtmatult käsi ja libiseb suust sõna, mis pole just sünnis auväärt seinte vahel. Ja sõna pole varblane: lased lahti, enam kinni ei püüa, ajaleheneegri „lahke kaasabi“ kindlustab, et juba järgmisel päeval igaüks teab, kes ja kuidas on ennast blameerinud.

Tuleval esmaspäeval algab Toompeal jälle elu: Riigikogu avab oma sügisese hooaja. Rahvas ootab, et tema saadikud pärast pikka suvist puhkust algaks hoolikat tööd. Kuid nii mõnigi muigab ja ootab töö kõrval ka „lõbusamaid“ asju, sest on juba kord kujunenud sarnane vaade, et kus on parlament, seal peab olema ka „lament“. Juba riimgi nõuab seda.

Loe veel

Seotud lood:

Ja Eesti Riigikogu on püüdnud jõudu mööda seda arvamist tõestada. Rahvasaadikute omavaheline leksikon ei jäta oma lopsakuse poolest midagi soovida ja annab kindlasti kümma silma ettegi oma väljamaa nimekaimudele.

Kui mälus läbi sirvida neid sõnu, mida on lennutatud Riigikogu saalis, siis peab tõepoolest tundma headmeelt, et üksteisele jagatud „meelitused“ olid öeldud ainult ägeduses, ilma et tõelikkuse peale suuremat rõhku oleks pandud. Sest vähe on neid rahvasaadikuid, kes oma ametivendadelt poleks saanud sõimata.

Meeste hulka, kes kõige rohkem „sõnu“ saanud, kuulub kahtlematta A.Tupits, kellel leppida tuli sarnaste „krõbedustea“, nagu: santlaager, argpüks, rusikakangelane, võllaroog, valelik, löögimeister. Sealjuures ei unustatud rääkimast ta veel teistest „omadustest“. Ta leiti olevat õige „kaabakalike esinemistega“ ja „hingeliselt toores“ isik, kellel „näm-nämi“ moraal, puudub aumehelikkus, rõveda ülalpidamisega, kasvatamata ja veel palju muudki. Peaaegu kogu selle „tiitlite" seeria sai ta suurlahingu puhul minister Johansoniga. Isegi tegusõna „tupitsategemine“ loodi ajakirjanduses selle sündmuse mälestuseks. Oli tol korral üldse üks väga heldel käel „aunimede“ jagamise aeg Riigikogus. Lahingu tagajärgi arutades oldi sedavõrd hoogsad, et juhataja Einbund vanematekogult nõusolekut palus korraga kuue sotsialisti koosolekult kõrvaldamiseks, kuid arvestades „atmosfääriga“ arvati siiski paremaks kõrvaldamata jätta. Kuna üks viljakamatest tiitlite otsijatest Tupistale oli Ast, ei jäänud ta enese teened hindamata ja Hünerson ütles kindlal häälel „karjapoiss!“

Ka Tupits ise ei tahtnud tänamata olla ja väljendas seda järgmiselt “...kui tahetakse kedagi huligaaniks nimetada, siis võib seda öelda sotsialist Asti kohta...“ Sugugi väiksemaks ei saa aunimede registrit pidada mehel, kellel ta algab: „Koodi Jaan“ „Nuustaku hertsog...“ ja jätkub: Vene tschinovnik, harukordsem rahvuslik uhkustutt, kahepaikne, tagurluse tüürimees, negatiivseim kuju Eesti poliitilises elus j.m.

Eksib, kes arvab, et „Vana Jaan“ sellepärast märklauaks on, et talle pikkust on antud ja selle tõttu kõige pealt silma puutub. Ka teised on „meelitusi“ kuulama pidanud.

Nii J.Teemant: advokaatide tsunfti oldermann, mees, kelle moraal on lai ja venib, saagi-ahne mammonakütt j.m.

J.Soots – molatäristaja kindral.

J. Hünerson – Ristija Johannes.

J. Holberg – Riigikohu valulaps, Taavet taskuväljaandes

J. Piiskar – Juudas, igavuse isa

O. Köster – võimust joobunud üleajateenija kapral

M. Laarmann - „Kaja“ geniaalseim vassija

Võiks ju tuua terve leksikoni täie sarnaseid „hinnanguid“, kuid jätkub vast neistki pärlitest.

Kätega rääkimisi“ on meil seni ainult kaks olnud. Vanematekogus lõi Zimmermann tolleaegsele „Kaja“ toimetajale, J. Uluotsale haavava artikli eest vastu nägu ja käesoleval kevadel tasus selle võla „Kaja“ uus toimetaja Tupits Johansonile. Ähvardatud lüüa on siiski kord veel. Möödunud aastal kuulutati komisjonis põllutööministeeriumi eelarvet, mil puhul W. Maaler väljendas oma arvamust Tontmanni väitele arusaamise kohta. See ei olnud aga arvustusega päri, vehkles kuivatuspressiga ja deklareeris: „Ma annan teile vastu nägu!“

Väga lühidalt väljendas end käesoleval kevadel C. Kaarna. Kui M.Martinson Th. Poolile tükkis „liiga tegema“, ütles C. Ainult kaks raskelt rõhutatud sõna: „Pidage lõuad!“ Täpselt aasta varem aeti aga riigikogus maha õige pikk „jutt kolmest veskist“ Tonkmann oli jälle kord täies hoos vahelehüüetega Lehtmannile. Kui ta lõpuks vaikis teadmata põhjustel, sõnas Schulbach õrna naeratuse saatel: „Laatre veski jäi seisma!“ ja Laarmannile, kes seekord midagi kirjutas ja nii siis vahele hüüda ei saanud: „Rimmu veski seisab juba ammugi!“ - „Rimmu veskile“ ei meeldi aga eksitamine sugugi ja sellepärast ta vastaski: „Aga teie tatraveski käib edasi!“ [Lehtmann oli sündinud Laatre vallas, Pärnumaal ja Laarmannide suguvõsa pärines Rimmu vallast, Viljandimaalt mis oli oma kunagise veski poolest tuntud - toim.]

„Eht parlamentlikult“ kõnelesid käesoleval aastal raadio mikrofoni kaudu üle maa kuuldavalt kaks meest. Asunik Laur arvustas arvustas täiel hool põllumehi. See ei mahu aga Tonkmanni hinge, mis üldse kange on üle keema: „Kuule Laur, ära valeta!“- Laur ei jää ka võlgu, vaid tasub protestikski „Tonkmann ise valetab, ise valetab, ta on valelikkuse isa!“

Juhataja püüab muidugi hoolitseda et koosolekutel sarnastest väljendustest hoidutaks, kuid teinekord langeb ta ise oma ameti ohvriks.

Nii tegi L. Raudsepp kord märkuse põllumeestele Einbundile ja Martinsonile, kuid põllumeeste hulgast kostis kohe hääl: „Iga lolli papi märkust ei saa tähele panna.“ Oleks teatud, kes sarnaselt oma arvamust avaldas, oleks muidugi uus märkus tulnud. Kahtlustati küll ühte ja teist, kuid lõpulikult on süüdlane tänaseni karistamata. Samal päeval sai aga karistuse M. Martinson, kuna ta tarvitas sõna mis haavav parlamendile: „hotentottide parlament.“

Võrreldes riigikogus töötamisega peab aga poliitikamehel valimiste ajal kolmekordse paksusega nahk olema, kui ta igal silmapilgul end „surmani haavatuna“ ei taha tunda. Nii leidus möödunud riigikogu valimiste ajaks sotside hääleandja all „pühendus“ kaaversotsi kandidaat Fr. Histile: Pärit Antsla kandist, Ilma kantud elevandist.

Võib olla, ongi sarnase valimisaegse ettevalmistuste tulemus, et kord juba Toompeale asunult end liig õrnatundelisena ei tunta.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised