Kõige innovaatilisemad ideed koolimaastikul 1929. aastal - arvutusvihk, liikuv lugemik ja brošüürtöö



Õpik
ÕpikFoto: Rauno Volmar

Uuendused tehnika ja töömaasikul on otseses seoses muutustega haridusasutustes, ning nii on see olnud juba vast aegade algusest peale. Johannes Lillmaa pani kahekümnedate aastate lõpus kirja viimased uuendused Eesti haridusmaastikul, mille toome nüüd lugejateni!

Uudiseid algkoolist

Lapsevanemad on märganud, et töö koolis erineb tunduvalt sellest, millega nad ise tutvusid aastakümnete eest. Vähe sellest, et õppeaineis on teihtud põhjalikke ümberhinnanguid ja muudatusi, ka õpetamisviisid, õpperaamatud ja töövihikudki on muutunud sedavõrd, et lapsevanem on seisnud tihti küsimuse ees: milleks kõik see "segadus"? Ons nõnda parem ja edukam?

Kool on areneva elu peegeldus. Kui elu rühib kiirel sammul edasi, täienedes kultuurilistes tarvidustes, peab koolgi vastavalt muutuma, et olla suuteline kasvatama noorsugu tegelikuks eluks. Eriti meil, pärast iseseisvaks saamist, poliitilise, majandusliku ja kultuurilise ülesehitamise tähe all, vabanenud võõraist mõjutusist ja surveabinõudest, on väga loomulik, et kool peab tegema suuri pingutusi, et kasvatada riigile julgeid, ettevõtlikke ja teovõimsaid kodanikke. Selleks tuleb kohandada kultuurmaailma parimaid õppe- ja kasvatusmeetode meie oludele, mis omakorda nõuab töö viljakamaks läbiviimiseks vastavaid parandusi õpperaamatute ja töövihikute näol.

Väikerahva omakultuuri loomiseks, kandmiseks ja arendamiseks on tingimata tarvilik, et igas rahvaliikmes peituvad loovad jõud ja võimed võiksid iseseisvalt kasvada, sest iga kasutamata jäetud arenemisvõimalus üksikinimeses oleks kaotus üldsusele. Meie kooliuuenduse rajavaks aluseks, eelnevaist kaalutlustest väljudes on isetegevuse põhimõte, mille abil saab õpilasi rakendada töhe vastavalt neis peituvaile võimeile, ja millefa tahetakse anda alus selleks, et noor ilmakodanik ka koolist väljudes suudaks iseseisvalt hakkama saada. Õpilastele iseseisva töö võimaldamiseks on vaja vastavaid raamatuid, tööjuhiseid ja -vihke, mille abil minimaalse ajakuluga saavutada maksimaalseid töötulemusi.

Loe veel

Käesolevas kirjutuses tahan puudutada lastevanemaile nähtavaid kolme uuendust: arvutusvihke, liikuvaid lugemikke ja brošüürtöid.

Arvutusvihk (matemaatikavihk) on ühtlasi õpperaamatuks ja klassivihuks. Vihku on trükitud arvutusmaterjal ja tööjuhatused. Vabaks on jäetud ruum ülesannete lahendamiseks ja tööjuhatuste täitmiseks. Õpilasel ei tarvitse enam ära kirjutada pikki ülesandeid arvutusraamatust oma vihku, et seda siis pärast hakata lahendama. Varem juhtus nii, et õpilane kulutas suurema osa ajast ülesande ärakirjutamiseks, kuna ülesande lahendamiseks s.t. matemaatilise oskuse ja kiiruse arendamiseks jäi üle väga vähe aega. Arvutusvihus õpilane ei tarvitse raisata oma aega kõrvaltööle - ülesannete ärakirjutamisele - sest ülesanded on juba ette trükitud.

...

Eesti Naine, 1929 Foto: Ajakirja väljavõte

Asjatu on arvutusvihu tarvitamisel kartus, et õpilased ei suuda töös saavutada nn. matemaatilise ilukirja väljaarendamist. Ülesannete lahendamine pakub selleks küllalt võimalusi. Otse vastupidi, töövihk oma plaani, süsteemi ja raamatuliku välimusega arendab õpilast puhtuse ja korra suunas.

Arvutusvihk on aine täpse läbitöötamise tõttu heaks tööjuhatajaks õpilasele iseseisva tööviisi rakendamisel, mis on eriti tähtis kahe- ja enamkomplektilises maa-algkoolis, kus õpetajal jääb vähe aega ülesannete seletamiseks.

Hinnalt ei tohi arvutusvihk kedagi kohutada. Sest ostes arvutusvihu, täidab ta ühtlasi ülesannetekogu ja klassivihikute aset. Nendega võrreldes tuleb arvutusvihk märksa odavamgi. On ju tõsi, et arvutusvihku saab kasutada üks õpilane ainult üks kord, kuid selles peituvad ka suured kasvatuslikud väärtused. Vana arvutusraamat oma määrdunud välimusega ei suuda kunagi saavutada seda head mõju ja anda sellist töötahet, mida suudab puhas ja uus arvutusvihk. Kui arvestada aga veel seda suurt kokkuhoidu arvutamisoskuse kasuks, mida toob arvutusvihk, siis peaks olema ilmselt selge arvutusvihu paremus ülesannetekogude ja klassivihikute kõrval. Õppekavas on ettenähtud ühe klassi arvutusmaterjal on jagatud kolme või enam vihku, nii et õpilasel ei tarvitse sügisel korraga makstagi kogu raamatu eest, vaid ta saab oma tööd alata esimese vihuga. Järgmised vihud püsivad seni puhtaina, kuni järg jõuab nendeni, kuna õpperaamat õpilase käes igapäevase vahendina võib kevadeks muutuda üsna vastikuks. Ning õpilased ise on väga heameelega töös arvutusvihkudega, kuna siin saab kogu aeg püsida arvutuse enese kallal.

malu Foto: erakogu

Liikuvate lugemikena tunneme emakeele ja teisi õpperaamatuid, kus kogu töömaterjal ei ole koondatud ühte poogitud raamatusse, vaid temade järele üksikvihikutesse, milliseid vihklugemikke tuleb ühe õppeaasta jaoks ühiste kaante vahel kuni 20. Õpilase käes on korraga ainult see vihk, mida käsitletakse, kuna teised on koolis hoiul.

Vihusüsteemiline liikuv lugemik omab mitmeid paremusitervikraamatu ees. Vihusüsteem on palju paindlikum. Üksikuid vihke võib vajaduse korral üle viia ühest õppeaastast teise, uute lugemispalade ilmumisel tuleb juurde muretseda ainult uus vihk, mitte kallis raamat, ja õppekavade muutumisel võib raamatus paigutada vihke ümber vastavalt vajadusele. Vihusüsteemi tarvitades saab õpilane teatava ajavahemiku järele värsket ning uudset materjali, kuna tervikõpperaamatuga antakse talle sügisel kätte kogu õppeaasta kursus. Agaramad õpilased loevad raamatu varsti läbi ja siis, ki üksikud palad tulevad klassis hiljemini käsitlemisele, on õpilastel sageli juba huvi nende vastu vaibunud. Vihusüsteemi puhul tekib aga õpilastel igakord värske huvi, kuna tarvitusele tuleb uus ning tundmatu vihk. Võib koguni öelda, et vihusüsteemi puhul jäävad üksikud palad õpilastele meelde, nagu juhtub seda igal sügisel esimeste uute paladega.

...

Brošüürtööks kutsutakse vihku, kuhu on koondatud kõik kirjalikud harjutused, arvtused, joonistused jne. ühe teema ulatuses. Tööd tehakse lahtistele lehtedele. Neid tarvitatakse esimesteks kirjutusharjutusteks nii tähtede õppimisel kui ka arvutuseõpetuses. Üksik leht on just esimestel kirjutuskatsetel kõigiti eelistatavam tavalisest vihust. Töö saab korralikum ja puhtam vihutööst. Kui juhtub "õnnetus" ühe tööga, siis ei ole rikutud kogu vihk vaid ainult see leht. Töö võib teha ümber puhtale lehele ja brošüür tuleb ikkagi ilus ja korralik. mis tõstab väikese töötegija tuju ja mõjub kasvatuslikult puhtuse mõttes. Ka ei tunne õpilased "vihuväsimust". Iga töö juures võib tarvitada eri paberisorti. Ei ole mõtet näiteks harjutusi matemaatikas või emakeeles kirjutada kallimale vihupaberile, kui tööd saab sama hästi sooritada ligi kaks korda odavamal kontseptpaberil. Igasugusteks eeltöödeks võib tarvitada veelgi odavamat sulfiitpaberit.

...

Nendele lahtistele lehtedele tehtud mitmesugused tööd ühe teema (näit. "Sügisesed tööd", "Koduloomad", "Jõulud" jne.) ulatuses poogitakse tööõpetuse tunnis ühiseks töövihikuks-brošüüriks. Brošüürile antakse nägus välimus sellega, et kaunistatakse tööõpetuse või joonistamise tunnis kaaneleht sisu kohaselt, nummerdatakse leheküljed, kirjutatakse sisujuhatus jne. nagu raamatuski. Õpilastele need meeldivad palju enam kui traditsioonilised eriainete vihud, otse seepärast et nad kujutavad terviklikuliselt lapse tööd ühe teema ulatuses. Isegi täiskasvanud inimene kooliuuendislikul näitusel hakkab sirvima väljapanekuist kindlasti brošüürtööd kui tavalist sinise kaanega vihku, mida õpilane on täitnud tihti nädalate pikkuselt ja mis on muutunud selle tõttu piinlikule hoidmisele vaatamata küllaltki vanaks, kuna brošüür on uus ja värske.

Need uudised on viimastel aastail ikka enam ja enam hakanud levima algkoolis, kuna nad tulevad eduks üldisele kooli õppe- ja kasvatustööle ning on elülahedase ja praktilise väärtusega.

FORTE TOP

Viimased uudised