KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Okupatsioonivägede saabumine 17. juunil 1940

 (23)

Raua tänav
Raua tänav kahe ilmasõja vahelisel ajal.Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Forte avaldab sel nädalal jaokaupa lõike Hanno Ojalo uuest raamatust "Tallinn Teises maailmasõjas 1939-1945. Inimesed, linn ja laevad" (ilmunud kirjastuse Ammukaar alt). Keskendume juunisündmustele aastal 1940, mil Punaarmee Eestisse tungis ja alustame sellest, kuidas siinset sõjaväetaristut üle võtma hakati.

17. juunil 1940 kell 5.00 (Moskva aeg) veel enne vastava täiendava kokkuleppe sõlmimist tungisid Punaarmee üksused Eesti piiri. Keskpäevaks hõivasid Tallinna Paldiski ja Haapsalu piirkonnas paiknenud Punaarmee 65. laskurkorpuse üksused (16. laskurdiviisi kaks polku, 5. mehhaniseeritud salk, 18. kergetankide brigaad, suurtükiväepolk jt, kokku umbes 14 000 meest, 283 tanki, 54 soomusautot), mis asusid baasidest teele juba 16.-17. juuni öösel.
Baasiväed asusid hommikul Tondi ja Hipodroomi piirkonda ja nõudsid esmalt Eesti sõjaväe kasutuses olnud Tondi kasarmute loovutamist endi majutamiseks, seejärel juba ka kõiki Tallinnas ja Nõmmel olevaid kasarmuid (lisaks veel muid hooneid), sundides eestlased sealt mõnetunnise etteteatamisega lahkuma. Vältimaks okupantide võimalikku omavoli ja relvade käikulaskmist, loovutasid Eesti väeosad ülemjuhataja käsul nõutud hooned ja asusid põhiliselt suvel õppetööst vabadesse koolimajadesse, aga ka ladudesse ja muudesse hoonetesse, osaliselt ka Männiku laagrisse.

Seotud lood:

Sõjaväelased kolisid koolidesse

Nii kolisid Tallinnas Sidepataljon Raua tänava algkooli, Sõjaväe Tehnikakool Prantsuse Lütseumi Hariduse tänavas, Sõjakool Saksa gümnaasiumi Luise tänavas, Kalevi üksik-jalaväepataljon Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi jne. Auto-tankirügement oli sunnitud kolima Valdeku suvelaagrisse, kus ilma remonditöökodadeta jäänud lahingumasinad seisid lageda taeva all ja nende tehniline seisukord muutus peagi haletsusväärseks. Samaaegselt sisenesid Tallinna sadamatesse ka Balti laevastiku dessantüksused, kes võtsid juba varahommikul oma kontrolli alla Eesti rannakaitsepatareid Suurupis, Aegnal ja Naissaarel.

Loe veel

Okupantide ülbet suhtumist Eesti riiki demonstreeris Balti sõjalaevastiku Balti mereväegrupi ülem kontradmiral Sergei Kutšerov, kes esitas Eesti sõjavägede staabile “palve” anda NSV Liidu mereväelaste kasutusse hooned (koos kogu sisustusega), sadamad jms. Hoonete hulgas oli Sõjaministeerium, Ohvitseride Kogu, kinod, hotellid, teatrid, eramajad kesklinnas, suvilad jms. Olgu ette rutates öeldud, et krabamine jätkus ja 7. augustiks 1940 oli lisaks kasarmutele Punaarmee ja Balti laevastikukäsutusse Tallinnas 172 eramaja ja 1701 korterit, millest tõsteti välja 4174 Eesti Vabariigi kodanikku. Muidugi ei kõlvanud punaokupantidele mingid kehvad eluruumid, võeti ikka suuremaid keskküttega varustatud maju, kus elasid jõukamal järjel eestlased.

Järgmisel päeval talitasid venelased juba omatahtsi

18. juunil võttis üha kasvav okupatsioonivägi oma otsese või kaudse kontrolli alla kõik Tallinna olulisemad sõjalist tähtsust omavad objektid - raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, sidesõlmed, postkontorid, valitsusasutused ja teised riigi funktsioneerimiseks vajalikud objektid. Siitpeale ei arvestanud NSV Liidu okupatsiooniväed enam Eesti Vabariigi sõjaväeliste instantsidega ja talitasid täielikult oma tahtmise järgi. Kuid erandina ei relvitustanud punaväelased Eesti sõjaväge, kuna Stalini plaanidesse kuulus „revolutsiooni“nimelise kometimängu korraldamine.

Üha uued Punaarmee üksused vajasid majutamiseks ruume. Neid oli vaja sõjaväelaste, varustuse, relvastuse, punakomandöride perekondade ja asutuste jaoks. Okupatsiooniväed haarasid endale elumaju, suvilaid, kasarmuid, ladusid, kinosid, restorane ja isegi palvemaju.
Lisaks sõjaliste ja taristuobjektide hõivamisele asusid venelased hõivama ka paremaid maju, kortereid, hotelle - ikka punakomandöride, komissaride ja nende perekondade, aga muidugi ka oma tähtsate ametiasutuste jaoks. Korteritest (nt nn Kindralite maja kesklinnas) tõsteti kiiruga välja või sunniti lahkuma hulgaliselt Eesti ohvitsere, ametnikke ja teisigi elanikke, kes pidid endile nüüd uue peavarju leidma.

On selge, kui raske oli sellist alandust taluda sisuliselt tänavale kihutatud Eesti sõjameestel. Eesti sõjaväeüksused olid sunnitud mõne tunni jooksul oma alalistest asukohtadest välja kolima ja asuma koolimajadesse, teistesse vabadesse hoonetesse ning isegi eramajadesse. Laiali paisatud, oma varustusladudest eraldatud ja kindla keskse juhtimiseta üksused ei kujutanud endast enam mingit ohtu Punaarmeele ja sisuliselt lakkas Eesti sõjavägi sellest hetkest toimimast normaalse riigi sõjaväena, kujutades endast vaid segaduses olevat laialihajutatud frustreeritud seltskonda.

Sidepataljon asus ümber Raua tänava kooli

Tallinnas paiknev Sidepataljon pidi katkestama õppused, kuna 17. juuni hommikul tuli teade, et ruumid tuleb vabastada riikisaabuvatele Punaarmee üksusele. Uueks asukohaks oli määratud 21. algkool Raua tänaval, kuna suvevaheaja tõttu oli koolimaja tühi.
Kiire kolimine oli väga keeruline, sest ümber tuli paigutada suur hulk inimesi, relvi ja varustust. Sidepataljonil oli Juhkentali kasarmutes kõikvõimalikku varustust väga palju: peale õppeklasside sisustuse olid veel kauplus, laod, töökojad oma sisustusega ja tööriistadega, autopark jms.

Otsekohe algas sagimine, et pataljoni varasid autotranspordiga uude asukohta toimetada. Mehed higistasid hilisõhtuni ja enne keskööd, täielikult aga järgmise päeva lõunaks, olid kasarmud tühjendatud ning venelastele üle antud. Kolimine oli nii põhjalik, et okupatsioonivägedele jäid ruumidest vaid neli seina – isegi kasarmutevahelised sideliinid lõhuti ära. Juhkentali kasarmutes asuvate moodsate õppeklasside seadmete kiiremaks demonteerimiseks tuli koguni nende ühenduskaablid kirvega puruks raiuda. Ei tahetud venelastele jätta midagi.

(Jätkub homme)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised