Karl Vaino taktikepi all hakkab venestamine üha tõsisemaid tuure võtma

 (149)

Eesti Raadio ja ETV jalgpallimatšist ning sellega koos peetud Propelleri kontserdist arenes suurim noorte väljaastumine, mille ajendas üha süvenev venestamine.
Eesti Raadio ja ETV jalgpallimatšist ning sellega koos peetud Propelleri kontserdist arenes suurim noorte väljaastumine, mille ajendas üha süvenev venestamine.Foto: Tiit Heinloo/ERR

1978. aastal otsustati Moskvas panna liiduvabariikides vene keele õpetamisele ja kasutamisele senisest märksa suuremat rõhku.

1970. aastate lõpust 1980. aastate teise pooleni Eestis kestnud venestuskampaania ei olnud kohalik algatus, vaid osa tervet NSV Liitu hõlmanud ning kõige kõrgemal tasemel paika pandud rahvus- ja keelepoliitikast. Sellepärast on venestuspoliitika elluviijaid eesotsas tollase EKP keskkomitee esimese sekretäri Karl Vainoga liiga kergekäeline nimetada venestamise korraldajateks. Siinse „kubernerina” oli ta kõigest Moskva tööriist, kes poleks oma ametikohta kaotamata saanudki ülitähtsat riiklikku ülesannet saboteerida.

Võrreldava kuulekusega olid Moskva korraldusi täitnud ka Eesti NSV varasemad juhid Nikolai Karotamm ja Johannes Käbin, kuid nende ajal oli venestussurve nõrgem ja märksa vähem järjekindel. Siiski ei olnud see säästnud Eestit, kuhu keskvõim korraldas venekeelse tööjõu massilise sisserände. Seetõttu oli venestunud suur osa Ida-Virumaad ning Tallinnaski, kus ligemale pooled elanikud olid venekeelsed, ei olnud 1970. aastateks enam võimalik ajada igapäevaseid asju üksnes eesti keeles. Seetõttu pidid paljud eestlased juba enne venestuskampaania käivitumist taluma keelelist diskrimineerimist, mida osas liiduvabariikides, kus venelasi oli vähem, sel moel ei kogetud.

Seotud lood:
Kesk-Aasia liiduvabariikide suure sündimuse tõttu hakkasid venelased Nõukogude impeeriumis enamusrahvuse staatust minetama.

Üks venestuskampaania põhjuseid oli kindlasti NSV Liidu demograafiline olukord. Kesk-Aasia liiduvabariikide suure sündimuse tõttu hakkasid venelased Nõukogude impeeriumis enamusrahvuse staatust minetama. See alarmeeris riigi juhtkonda ja sundis keelelist integratsiooni tõhustama. Peale selle võis venestuskampaaniat õigustada mittevenelaste kehva vene keele oskusega, mis kujunes tõsiseks katsumuseks Nõukogude relvajõududele, kus mittevenelaste osakaal kommunistliku impeeriumi viimastel aastakümnetel drastiliselt suurenes.

Maskeeriti kakskeelsusega

Loe veel

1970. aastate lõpus käivitatud venestamist maskeeriti kakskeelsusega. See tähendas, et mittevenelased pidid peale emakeele samal tasemel omandama ka vene keele oskuse. Sellepärast oligi kampaania teravik suunatud noorsoole ja puudutas iseäranis mittevenelaste emakeelset haridust ja alles seejärel rahvuslikku kultuurielu, mis „kakskeelsuse” tingimustes oleks varem või hiljem niikuinii kärbunud.

Paljudes liiduvabariikides – sealhulgas Eestis – tegutsesid nimirahvuse koolid kõrvuti venekeelsetega. Rahvuskoolides tuli 1978. aastal Moskvas tehtud otsuste järgi vene keele õpetamist tõhustada ja järk-järgult laiendada, mis oleks kaugemas tulevikuks pidanud ilmselt viima emakeelse õppetöö lõpetamiseni. Peale selle tuli vene keelt hakata õpetama ka lasteaedades. Ideaalsete tingimuste saavutamiseks ja venestamise kiirendamiseks hakati propageerima segakoole ja -lasteaedu, mida jõutigi rajada kõigisse suurematesse Eesti linnadesse.

Mitmes Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia liiduvabariigis kutsus venestamine juba 1970. aastate lõpus esile elanikkonna tugeva vastuseisu ja väljaastumised. Eestis nimetatakse tavaliselt venestamise vastureaktsiooniks 1979. aasta rahvaloenduse tulemusi, kus kümned tuhanded eestlased salgasid oma vene keele oskust. Seetõttu näitas loendus, et eestlaste vene keele oskus oli 1970. aastaga võrreldes statistiliselt vähenenud.

Noorte protestid ja haritlaste kiri

Valulisem reaktsioon jäi Eestis 1980. aastasse, kui toimus mitu spontaanset noorte väljaastumist. Kaks suuremat protestiavaldust oli 1980. aasta sügisel Tallinnas. Miilits ajas meeleavaldused jõhkralt laiali. Noorterahutustest osavõtjaid kujutati huligaanidena, mis väljendus ka selles, et Nõukogude justiitsorganid kohtlesid kinnivõetuid võrdlemisi leebelt. Enamikuga peeti karistamise asemel hoopis profülaktilisi vestlusi.

Aandmeid selle kohta, kui palju eestlasi kirja koostamisest teada sai, pole. Igatahes paljundati seda paljudes töökohtades.

Kõige tõsisem venestamisvastane avaldus oli Eesti haritlaste avalik kiri NSV Liidu kommunistliku partei häälekandjale Pravda ning kohalikele kommunistliku partei häälekandjatele Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija. „40 kirjana” ajalikku läinud pöördumises, mis oli ajendatud mõni nädal varem toimunud noorterahutustest, protestiti küllaltki vaoshoitult eestlaste rahvustunde ja keele mahasurumise vastu.

Kuna NSV Liidus oli selliste võimukriitiliste märgukirjade avaldamine mõeldamatu, ei jõudnud seegi pöördumine laiema avalikkuseni. Usaldusväärseid andmeid selle kohta, kui palju eestlasi kirja koostamisest teada sai, pole. Igatahes paljundati seda paljudes töökohtades masinakirjas. Ent kuidagi ei saa alahinnata kirja mõju välismaal, kuhu see võimude vastupidise lootuse kiuste ikkagi jõudis ja välismaa raadiojaamade kaudu neid kuulanud eestlasteni peegeldus. Eestlaste ajalooteadvusse juurdus „40 kiri” tõsiselt alles 1980. aastate lõpus, kui sellest hakati avalikult rääkima ja kirjutama.

Graafika: Olga Kostap
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised