Kodutute teema on läbi aegade Eestis kordi esile kerkinud. Nii 1930. aastate majanduskriisi ajal kui ka hiljem. Sel sajandil kerkis see esimest korda suuremasse valgusvihku 2004. aasta detsembris, kui Tallinna Linnavolikogu ees toimus pikett kodutute ühiskonda toomise eest.

Meeleavaldus 2004. aastal

Korraldajaks olid Akadeemia teel kodutute öömaja pidava mittetulundusühingu Jumalalaegas esindajad, kes nõudsid linnaeelarvest suuremat osa probleemi lahendamiseks.

Kui mõni aasta hiljem USA kinnisvara- ja panganduskriisi tõttu majandusmull lõhkes ja Eestit laastas masu ehk majandussurutis, süvenes sellest tulenevalt ka kodutuse probleem. Koondamiste ning muude tegurite tõttu ei suutnud inimesed endale enam eluaset lubada ning otsisid muid pelgupaiku.

Eriti teravnes probleem peale Kopli liinidel toimunud põlengut, milles hukkus kuus seal ööbinud inimest. Kuid mure oli palju laiem kui ainult Kopli ja Tallinn ning kodutute rohkus mõjutas toona kogu Eestit, jõudes nii Kuressaarde kui ka Tartusse. 2008. aasta alguses sai Saaremaa oma esimese ohvri, kui tühjana seisnud maja hoovist leiti surnuks külmunud mees.

Kopli liinidel maja tühjendamine

Tartus sai teema probleemseks aga pideva reostuse ning kuuride ja garaažide põlengute järel. Tegemist oli tõsise turvariskiga, mille taga oli Narva maantee pidevalt kasvava kodutute päevakeskuse kogukond.

Paljud kodutud otsisid sooja näiteks mahajäetud majades ning ühistranspordis, tekitades paksu pahameelt. Ebasanitaarsed asotsiaalid tõsteti bussist maha, kuni nad taas sooja saamiseks mõne muu transpordivahendi leidsid.

Esialgu toimetati soovijad päevakeskustesse külma eest peitu. Kuna aga paljud kas alkoholi või muude harjumuste tõttu seal ei soovinud olla, jäi osa ikka Kopli liinidele ööbima. Tallinn otsustas seetõttu kodutud jõuga majadest välja tõsta. Toonane linnaosavanem Enno Tamm ei nõustunud algselt avaldama, kuidas kodutute probleemiga edasi tegeletakse, mis tekitas paljudes inimestes muret ning rahulolematust.

Keskturu ümbrus reede hommikul

Probleemi lahendamiseks otsustati suunata 18,3 miljonit majutamiseks ja rehabilitatsiooniks, 5 miljonit ambulatoorseks ja statsionaarseks arstiabiks ning 20 miljonit krooni Männikul Kauge tänaval asuva varjupaik-öömaja remondiks.

Korraldati aktsioone olukorra parandamiseks, jagati võimaluste piires erinevaid esmatarbeid. Eha tänaval jagas Punase Risti esindus süüa mitte ainult kodututele, vaid ka eakatele, invaliididele ning paljulapselisi peredele - kes iganes abi vajamas oli.Kuigi suvel kuulutati välja ka uue, energiasäästliku sotsiaalmaja ehitus jäi selle avamispidu siiski järgnevasse aastasse ning eesootav talv tõotas tulla karm.

Novembris läbi viidud intervjuudest selgus, et aastaga on Tallinna hoolekandekeskuse päevakeskuse külastajate arv kahekordistunud 50-100 inimesele, kes kasutasid sealset riideabi ja pesemisvõimalust. Kuu jooksul käis nõu ja abi küsimas või niisama soojas istumas 213 inimest. Ainuüksi oktoobrikuuga tuli ühes keskuses juurde 60 inimest, kes pidevalt külastasid ning abi otsisid. Suur osa neist olid noored vastkoonatud mehed.

Söök kodututele ning vähekindlustatuile

Meedias väideti, et see oli alles masu algus ning ees ootavad veelgi keerulisemad ajad.

Siiski suudeti mõninga utsitamise ning järjepideva tööga olukorda leevendada ning 2012. aastal ilmunud kodutute uuringus hinnati tänavatel ning varjualustes elavate inimeste arvuks juba märksa väiksem 146 inimest. Kaks kolmandikku neist olid mehed, sama osakaal oli kodutute seas ka muukeelseid. Keskmiseks vanuseks oli 46 aastat ning keskmiseks koduta olemise ajaks oli 4,7 aastat, pikaajalisim neist oli oma elukohata olnud juba 34 aastat.

Kuid siiski pole probleem senini lahendatud ning kodutute aitamine ning ühiskonda reintegreerimine käib tänaseni.

Mupo külastamas kodutute elupaiku