FORTE ARHIIVIST | Märtsiküüditamine viis kodudest Siberisse üle 20 000 inimese

 (91)
1949. aastal küüditati üle 20 000 inimese.
1949. aastal küüditati üle 20 000 inimese.Foto: erakogu

Sõjajärgses Nõukogude Liidus deporteeriti Eestist ühe suurima operatsiooni „Priboi” („Murdlaine”) käigus 7500 perekonda. Lugu ilmus esimest korda Eesti Päevalehe ja Delfi sarja "EV 100 nädalat raames".

Balti riikides küüditamise suuroperatsiooni korraldamisest hakati Moskvas 1948. aastal rääkima nii põllumajanduse sovetiseerimise kui ka metsavendade mahasurumise kontekstis. Vastuseis nõukogude võimu kehtestamisele jätkus, relvastatud vastupanuga lahingusituatsioonid olid igapäevased nähtused.

Kuigi talud olid pandud järjest suureneva maksukoorma alla, jagus neil vaimu ja jõudu vastutegevuse toetamiseks. Selle murdmiseks tuli hävitada senine talude süsteem, et seeläbi ära võtta toetus „kodanlikelt natsionalistidelt ja nende relvastatud bandedelt”. Neist eesmärkidest lähtudes hakati kõrgemal parteitasandil ette valmistama Baltikumis korraldatavat massioperatsiooni. Otsus küüditamise kohta tehti 1949. aasta 29. jaanuaril Moskvas.

Küüditamise alusdokument kehtestas normid, kui palju peresid ja isikuid tuli igast liiduvabariigist välja saata.

18. jaanuariks olid Stalini juurde kutsutud kõigi kolme Balti liiduvabariigi parteijuhid. Kohtumise lõppedes andis Stalin NSVL-i ministrite nõukogu esimehe asetäitjale Lavrenti Beriale korralduse alustada operatsiooni ettevalmistustöid. Arutades küüditamisega seotud küsimusi vabariikide juhtidega, sidus Stalin viimased vastutusega toimepandava ees. Seejärel kutsuti Moskvasse NSVL-i julgeolekuministri juurde juhiseid saama ENSV julgeolekuminister Boris Kumm. Enne seda oli ENSV riikliku julgeoleku ministeerium (RJM) edastanud Moskvasse teate 10 660 nõukogudevaenuliku perekonna arvelevõtmise kohta.

Seotud lood:

Küüditamise alusdokument kehtestas normid, kui palju peresid ja isikuid tuli igast liiduvabariigist välja saata. Eestis oli normiks 7500, Lätis 13 000 ja Leedus 8500 perekonda. Otsuse järgi tuli välja saata „kulakud ja nende perekonnad; illegaalselt elavad, relvastatud kokkupõrgete ajal tapetud ning süüdimõistetud bandiitide ja natsionalistide perekonnad; legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vastupanutegevust, ja nende perekonnad; samuti represseeritud bandiitide abistajate perekonnad”, kes määrati igaveseks ajaks eriasumisele Jakuudi ANSV-sse, Krasnojarski ja Habarovski kraisse, Omski, Tomski, Novosibirski ja Irkutski oblastisse.

Märtsiküüditamine korraldati eestlaste vaimu ja nõukogude võimule vastuseisu hävitamiseks. Illustratsioon: Erakogu

Otsuse alusel anti välja käskkirjad, mis sõnastasid operatsiooni kaasatud institutsioonide ülesanded. Väljasaa­deta­vate kinnipidamine ja nende jaamadesse toimetamine jäi riikliku julgeoleku ministeeriumi ülesandeks. Siseministeerium vastutas välja­saadetavate konvoeerimise ja edasitoimetamise eest ning järelevalve eest teekonnal ja sihtkohtades. Kuna parteiorganitele pandud ülesannete kohta pole käskkirja tuvastatud, on parteiliini tegevust võimalik fikseerida toimunud sündmuste põhjal.

Operatsiooni toimumise ajaks oli esialgu määratud 20.–25. märts, ettevalmistusaega oli umbes kaks kuud. Veebruari keskel algas küüditatavate arvestustoimikute koostamine ja vajalike dokumentide vormistamine, isikute „süü” tuli ära tõendada.

Ennekõike toimus see materjalide põhjal, mida koguti ENSV riikliku julgeoleku ministeeriumi A-osakonnast (arhiivi-arvestusosakond), ja see puudutas suuresti karistatud natsionalistide juurdlusmaterjale. Andmeid saadi ka maakondade julgeolekuosakondade kartoteegist (andmed bandiitide/illegaalide kohta), valdade täitevkomiteedest (andmed kulaklike perekondade kohta), piirivalvest ja laevastikust (andmed emigreerunud isikute kohta) jm.

Graafika: Toom Tragel

Vajalikud dokumendid olid natsionalistide ja bandiitide kohta langetatud sõjatribunali otsuste koopiad, arreteerimise määrused, väljakirjutused RJM-i erinõupidamise otsustest, õiendid kompromiteerivate materjalidega (näiteks teenistus Saksa sõjaväes, Omakaitses), mitmesugused memorandumid; väljavõtted agentuurasjadest, tšekistlik-sõjaväeliste operatsioonide raportitest, ülekuulamisprotokollidest jms.

Kulakute puhul tugineti kohaliku täitevkomitee kinnitatud nimekirjadele, mis koostati, lähtudes ENSV ministrite nõukogu 1947. aasta 30. augusti määrusest nr 654 (talumajapidamiste maksustamise kohta).

Kulakute väljasaatmise juriidiline alus oli 1949. aasta 14. märtsi määrus nr 01 koos maakondade täitevkomiteede koostatud nimekirjadega. Kuna määrus valmis liiga hilja (märtsi teisel nädalal), tegi maakonna julgeolekuosakond ise kindlaks ka kulaklikud perekonnad ja hankis nende kohta vastavad tõendid.

Loe veel

Ent mitte kõiki kulakuks kuulutatuid ei lisatud automaatselt küüditatavate hulka, nimesid on hiljem lisatud või välja arvatud ja operatsiooni käigus kaasnes sellega üksjagu segadust. Oli juhtumeid, kus perekond oli kulakute seast välja arvatud mõni päev enne operatsiooni algust. Üks osa neist küüditati kõigest hoolimata, kuid mõnel õnnestus väljasaatmine ka vaidlustada ja sel viisil Siberisse saatmisest pääseda.

Küüditamise korraldajate suurim ebaõnnestumine oli sellest pääsenud isikute suur hulk.

Küüditatute hulgas oli väga erineva süüdistusastmega isikuid, sest nii lühikese aja jooksul ei jõutud välja selgitada kõiki etteantud tunnustega isikuid või neile esitatavaid süüdistusi kuidagi reastada. Julgeolekuosakondade tegevus lähtus sellest, et nõutud normi jagu arvestustoimikuid jõutaks õigeks ajaks ette valmistada. See on tekitanud inimeste seas arusaamatust „süü” raskuse ja selle eest karistamise viiside pärast. Arusaamatus avas tee situatsioonide vabale tõlgendamisele, sh juttudele pealekaebajate aktiivsest tegutsemisest, enese küüditajate käest vabaks ostmisest jms, mis tänini leiavad rahva seas elavat ümberjutustamist.

Peale süükandjate väljaselgitamise tuli kindlaks teha ka nende pereliikmed, elukoht, majanduslik olukord ja küüditamist välistavad asjaolud, näiteks erilised teened Nõukogude Liidu ees (Suure Isamaasõja aegne teenistus Nõukogude armees, partisanisalkades; riiklikud autasud). Nende andmete kontrollimiseni enamasti ei jõutud, mistõttu oli küüditatute hulgas ka sellise taustaga isikuid.

Kogutud andmete põhjal koostati iga perekonna kohta kokkuvõtlik õiend, mille kinnitas regionaalosakonna ülem või tema asetäitja. Dokumendid köideti toimikusse ja saadeti Tallinnasse riikliku julgeoleku ministeeriumisse. Sealne toimikute läbivaatamise töögrupp koostas kokkuvõtte, kuhu kanti andmed väljasaatmise põhjuse kohta ja väljasaadetavate isikute nimed.

Dokumendi kinnitas ENSV julgeolekuminister Boris Kumm, natsionalistide/bandiitide perede kokkuvõtted pidi sanktsioneerima ENSV prokurör Kaarel Paas, sest erinõupidamise otsused, mis olid nende isikute küüditamise aluseks, olid 1949. aasta märtsis veel puudu, need vormistati alles hiljem Moskvas. Kulakute toimikute vormistamist kureeris A-osakonna ülem major Pressmann, kes pidi kinnitama maakonna täitevkomiteede kulakute nimekirjadest tehtud väljakirjutuste õigsust. Tema on alla kirjutanud enamikule kulakute toimikute kokkuvõtetele. Pärast allkirjastamist ja registreerimist saadeti toimikud maakonda tagasi. Eestist tuli välja saata 7500 perekonda, neist 3077 kulakute ja 4423 bandiitide/natsionalistide peret.

Kahtlane tegevus ei jäänud märkamata

Küüditamise korraldajate suurim ebaõnnestumine oli sellest pääsenud isikute suur hulk. Kuigi operatsiooni valmistati ette suure saladuskatte all, ei jäänud inimestele märkamata kahtlased tegevused, näiteks öösel toimunud sõjaväestatud meeste transportimine ning autode ja autojuhtide mobiliseerimine.

Nendel, kes hoiatusi tõsiselt võtsid ja kodust lahkusid, õnnestus küüditamisest pääseda. Mitmel juhul võtsid küüditajad kodudest kaasa lapsed ja vanurid, mispeale tagaotsitavad vanemad end ise üles andsid. Samal ajal on ridamisi näiteid peredest, kus isik, kelle „süü” tõttu perekond väljasaadetavate sekka arvati, jäi tabamata ja välja saatmata, samal ajal kui tema pereliikmed (tihti nt laste abikaasad, venna või õe pered) viidi ära. Oli ka neid, kes läksid vabatahtlikult teiste pereliikmetega kaasa.

Instruktsiooni kohaselt tuli üksikud alaealised lapsed, viimaseid kuid rasedad ja raskelt haiged maha jätta.

Instruktsiooni kohaselt tuli üksikud alaealised lapsed, viimaseid kuid rasedad ja raskelt haiged maha jätta. On näiteid, kus pealelaadimispunkti ülema korraldusel võeti vagunist viimasel hetkel maha haigeid, vanureid, rinnalapsi, ka eksikombel kinni võetud inimesi. Näiteks Tartus võeti ešelonist haiguse tõttu maha kuus inimest. Peale selle anti ühele isale üle tema kolmekuune laps, kes kuulus koos emaga väljasaatmisele.

Samal ajal on operatiivrühmad küüditatute arvu täissaamise nimel jaama viinud ka kõrges eas halvatud vanureid ja saatjateta alaealisi. Näiteks küüditati üheksa-aastaselt üksi Burjaatiasse Siiri Raitar, kelle samal ajal, ent lapsest eraldi kinni peetud ja Novosibirskisse saadetud ema sai tütre äraviimisest teada alles pool aastat hiljem asumisel olles. Koos Siiriga pandi Valgas ešeloni teisigi üksikuid lapsi: kaheksa-aastane Kalju Saar, 12-aastane Lembit Mets. Samas vagunis olnud perekond Laurits võttis Siiri enda hoole alla ega lubanud üksikut last anda lastekodusse, kuhu üksinda küüditatud või üksikuks jäänud lapsed toimetada tuli.

On näiteid, kus inimesed vaidlustasid enda või oma pereliikme küüditamise, koostasid palvekirju ja kogusid tõendeid ning olid aastaid asutustega kirjavahetuses, kuid enamasti neid isikuid asumiselt ei vabastatud, v.a mõned üksikud erandid.

Siinkohal ei tohiks me ära unustada ka neid inimesi, kes pidevas äraviimise hirmus oma kodud maha jätsid ja end ise näiliselt vabatahtlikult pagendusse määrasid. Sedalaadi peitmine ja ühest kohast teise pagemine võis kesta aastaid – need on kannatused, mis on tihti märkamatuks jäänud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare