Toona oli juba ainuüksi poliitiliselt segane aeg. Andrus Ansipi juhitud Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide valitsuses olid suured pinged pronkssõduri teisaldamisest alates. Ja siis tuli veel majanduskriis. Peaaegu kõik valimislubadused tuli kõrvale heita.

USA kinnisvara- ja panganduskriisist alguse saanud globaalne surutis tabas Eestit valusalt. Pealegi terendas meile euroalaga liitumine, mis nüüd edasi lükkus. Nutikamad nägid siiski ette, et kriis jõuab ka Eestisse, sest toona siin ainult kinnisvarast elatigi. Aga keegi ei tahtnud kriisist kuulda.

Palgakasv enne kriisi oli meeletu ja inimeste kindlustunne laes. Pangad jagasid laenuraha, sest eluasemete järele oli eufooriline nõudlus. Kodumajapidamistel ei olnud aga piisavalt puhvreid, et majandusšokiga toime tulla.

2008. aasta suvel prognoosisid eksperdid optimistlikult, et tuleb 4,3% suurune majanduskasv. 2009. aastal sai reaalsuseks aga –17%.

Meeutame videos pisut toonast aega: Eesti Panga toonane asepresident Andres Sutt selgitab, mis ikkagi meie ja ka maailma majanduses täpselt juhtus.

Paljud inimesed kaotasid oma töö või, veelgi hullem, kodud. Kõige enam oli töötuid 2010. aasta alguses, 137 000 ehk ca 20%.

Paljud otsisid uut tööd näiteks linna korraldatud tööbörsil. Tänus sellele sai masu üheks sümboliks Tallinna bussides ja trammides sõitnud reisisaatjad. Vaata videost:

Ent eestimaalaste suhtumine oli siiski eluterve: saadi aru, et kriisi ajal peab taluma palgakärpeid ja vähem kulutama. Koomale tõmbama.

Kokku kestis majanduslangus Eestis üheksa kvartalit, mis oli kahtlemata taasiseseisvusaja pikim kriis. Eesti majandus jõudis kriisieelse mahuni alles 2016. aastal.