Eesti rahvusliku filmikunsti uuestisünd: „Viimne reliikvia” ja „Kevade”

 (4)

"Kevade"
"Kevade"kaader filmist

Erakordne filmiaasta tõi paarikuuse vahega kinoekraanidele kaks Eesti armastatuimat klassikut.

1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses tulid Tallinnfilmi stuudiosse tööle esimesed Moskva või Leningradi kõrgkooli lõpetanud dokumentalistid ja režissöörid. Mängufilmi uute tegijate hulgas alustasid näiteks Jüri Müür, Leida Laius, Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov ja Arvo Kruusement.

Meisterlike tegijate saabumine mõjutas mängufilmi taset ja varsti sai rääkida Eesti rahvusliku filmikunsti uuestisünnist, sest arenes oskus teha üldistusi, avada karakterite sisemaailma, luua misanstseene ja mõjukaid kaadri kompositsioone. Eesti filmiajaloos on eredad aastad 1969–1970, kui valmisid ja jõudsid kinodesse „Kevade” ja „Viimne reliikvia”.

Eduard Bornhöhe 1893. aasta romaanil „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” põhinevat romantilis-ajaloolist seiklusfilmi „Viimne reliikvia” võib ilmselt pidada üheks vaadatumaks Eesti filmiks. Pea iga eestlane teab peast filmis esitatud rahvusliku sõnumiga laule („Põgene, vaba laps”, „Pistoda laul”) ja tsitaate („Oled sa tont või inimene”, „Mitu korda ma pean ühte ja sama meest tapma?”).

"Viimne reliikvia" Foto: Eesti Filmiarhiiv/EPL-i arhiiv
Seotud lood:

„Viimne reliikvia” on erakordne näide Eesti publikuga toona ja praegugi resoneerivast nõukogude aja filmist: selles räägitakse orjusest vabanemisest ja rahvuslusest, kuid seda tehakse saksa aadlike ja kiriku vastu võitlemise kaudu. Kõik vaatajad teadsid, millest lugu rääkis ja mida innustas tegema: eestluse eest võitlema. Olgugi et „Viimne reliikvia” filmiti vene keeles ja dubleeriti hiljem Eesti näitlejatega eesti keelde.

Loe veel

Viimaste nädalate jooksul on film omandanud veel ühe tähendusliku külje. „Viimse reliikvia” lavastas legendaarne Grigori Kromanov, aga vähesed teavad, et ta ei teinud seda päris üksi. Teda aitas hiljuti meie hulgast lahkunud Kalju Komissarov, kes oli oma õpetaja filmi juures režissööri assistent.

Tänu Kromanovile, Komissarovile ja paljudele teistele asjaosalistele sai „Viimsest reliikviast” pärast üheksa kuud kestnud võtteid ja 725 766 kulunud rubla üks esimesi filme, mida võib nimetada hitiks või blockbuster’iks. 1970. aasta kevadel üle 80 riigis linastunud film kogus esimese aastaga Eestis pea 800 000 vaatajat ja terves Nõukogude Liidus koguni 44,9 miljonit vaatajat, millega saavutas 1971. aasta vaadatavuse edetabelis teise koha. Filmi nimetati suure edu tõttu küll mõnitavalt „lääne filmiks”, sest selles kasutati paljusid populaarseid Hollywoodi vesternide elemente.

"Viimne reliikvia" Foto: Eesti Filmiarhiiv/EPL-i arhiiv

Arvo Valtoni stsenaarium ja Kromanovi režii tegid siiski oma töö ja „Viimne reliikvia” on eestlaste mällu kinnistunud. Kaasa aitas ka Jüri Garšneki operaatoritöö – kaunid kaadrid Tallinna vanalinnast, Lõuna-Eesti loodusest, Kuressaare piiskopilinnusest ja Niguliste kirikust lummavad vaatajaid senini.

Võitlus armastuse nimel

„Viimne reliikvia” on armastatud, sest on täis puhtaid, vooruslikke inimesi ning armastust ja selle nimel võitlemisega kaasnevat seiklust. Võitlus armastuse nimel läheb palju kergemini korda kui võitlus tumedate jõududega, mis on juba niigi meie mälusid lubjastanud. Mälu ignoreerib tühje auke ja asendab need helgete mälestustega. Nii nagu inimesed mäletavad oma elust parimaid aegu ja eiravad halbu, on ka Eesti filmidega: hinnatakse ja väärtustatakse seda, mis on helge.

Helgusega särab ka Arvo Kruusemendi „Kevade”, mille filmiajakirjanikud valisid 2002. aastal aegade parimaks Eesti filmiks. Kruusemendi esimene täispikk film toob vaatajateni Oskar Lutsu armastatud romaani tegelased: Paunvere kihelkonnakooli õpilased Arno ja Teele, Toots ja Kiir, Tõnisson ja Imelik.

"Kevade" kaader filmist

„Kevade” on üks Eesti tähtsamaid kultusfilme ja mitte ainult Lutsu romaani pärast, vaid ka seetõttu, et Kruusement kasutas filmis lapsnäitlejaid, kes saavutasid režissööri juhendamisel uskumatu tulemuse. Nii mõnigi neist (näiteks Aare Laanemets ja Ain Lutsepp) sai hiljem professionaalseks näitlejaks.

1970. aasta jaanuaris linastunud „Kevade” kinoversioon on algsest versioonist veidi lühem. Sellest on puudu Arno ja Lible jutuajamine ning Kiire ja Tootsi purjutamise stseen, kus Toots hüüab: „Näe, ära tõin!” 2004. aastal anti välja taastamata „Kevade” DVD, millel on algne versioon. „Kevade” digitaalselt taastatud versioon linastus 2006. aastal Tallinnas kinos Sõprus.

"Kevade" kaader filmist

Miks on filmid nagu „Kevade” ja „Viimne reliikvia” rahval alati meeles? Miks oli Eesti filmi 100. sünnipäeva puhul korraldatud sajandi filmihääletuse esikümnes ainult üks 21. sajandi film („Nimed marmortahvlil”)? Sest filmid nagu „Kevade” ja „Viimne reliikvia” ei kujuta praegust halli argipäeva ega toonast julma režiimi, vaid aega, kui kõik oli helgem ja ilusam, aega, mille kallal saab praegu pisarateni nostalgitseda. Aega, mida tahame kõik salamisi tagasi, ehkki teame, et see on võimatu.

Need ei kujuta halli argipäeva ega toonast julma režiimi, vaid aega, kui kõik oli helgem ja ilusam, aega, mille kallal saab praegu pisarateni nostalgitseda.

Filmis nähtud tegelased on alati südamelt suuremad, hingelt laiemad ja silmaringilt vägevamad kui need, kes vaatavad ekraanile. Aga see ei loe. Loeb üksnes tunne, et meiegi võime samamoodi mõelda ja käituda, isegi kui see on kodus olles või tööd tehes võimatu.

Film oli vanasti väljapääs argipäevast. Nüüd on see pigem meelelahutus või autorite pärusmaa. Meelelahutus on mööduv ja kaduv, kuid väljapääs teise aega ja kohta on jääv nagu energia: see ei teki ega kao, vaid liigub ühest vormist teise. Ja „Kevade” ja „Viimne reliikvia” on samuti jäävad.

Graafika: Toom Tragel
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised