Eesti 1991 | Indrek Toome: "Selle otsuse eest sai saalis võideldud!"

 (39)

Indrek Toome
Indrek ToomeFoto: Rauno_Volmar

26 aastat tagasi oli Indrek Toome Eesti Vabariigi Ülemnõukogu väliskomisjoni esimees. Koos teiste rahvasaadikutega oli ka tema Toompeal arutlemas ühe Eesti ajaloo kõige tähtsama küsimuse üle.

Taasiseseisvumisega seotud intervjuud on tehtud eelmisel aastal, mil taasiseseisvumisest möödus 25 aastat. Kõiki lugusid vaata SIIT.

Milliste mõtetega tulite 19. augusti hommikul aastal 1991 siia majja?

Aeg oli ääretult ärev, sest ma olin selleks ajaks juba väga kaua elanud Nõukogude Liidus, ning tema poliitika ning jõuliste ja veriste käitumistega väga hästi kursis. Ma teadsin väga hästi, et on võimalik kasutada jõudu - ja verist jõudu. Aga minul küll mingisugust hirmu ei olnud, et kui me taastame iseseisvuse, siis peaksime midagi kartma. Või et seda ei peaks tegema. Aga karta oli!

Ma arvan, et tol ajal polnud siin maal ühtegi inimest, kes poleks aru saanud, mida rahvas tahab - ja see saalitäis teadis väga hästi, mida rahvas tahab! Sellel saalitäiel rahval olid kõige otsesemad sidemed oma kodukohtadega, sest nad olid valitud kodukohtade esindajateks, mitte parteide omaks. Nad poleks saanud koju tagasi minna, kui nad poleks oma rahva tahet täide viinud. Nii et rahvas tahtis ja meie tegime.

Loe veel

Seotud lood:

Me tulime selle mõtte juurde tagasi juba mitmendat korda. Me olime EV Ülemnõukogus mitmeid kordi arutanud, millal peaks seda tegema, aga see päev ja see hetk oli tõeliselt surve alla pandud. Seal olid loetud tunnid, millal oleks seda tark teha olnud. Pingelised läbirääkimised toimusid kahel järjestikusel päeval ning need lõppesid edukalt ja targa kompromissiga.

Millal oli nende päevade jooksul kõige murdelisem või pingelisem moment?

Ma arvan, et see oli üks pikk murdumine. Arusaamad, kuidas seda asja teha, milliste formuleeringutega seda otsust täita - see arenes kogu aeg läbirääkimiste käigus ja erinevad vaated pidevalt lähenesid. Ka Eesti Komitee inimesed, kes olid pikka aega olnud selle vastu, et osaleda koos Eesti Vabariigi Ülemnõukoguga [iseseisvuse taastamise] otsuse vastuvõtmisel, said järsku aru, et nüüd ei saa enam viivitada ja tuleb leida tark kompromiss.

Aga ma mäletan, et Toompeal ruumis number 115 istusid 20. augustil Ülemnõukogu komisjonide esimehed ja Marju Lauristini juhtimisel, kes oli siis Ülemnõukogu esimene asetäitja, toimus pidev arutelu ning sõnastuste otsimine. Välisministeeriumist oli kohal Rein Müllerson, kes oli tollel hetkel välisministri asetäitja ja kes pakkus ühe väga hea formuleeringu. Vot tarkust oli vaja! Siis sai otsus vastu võetud - seal ruumis.

Marju Lauristin kandis selle siis saalis ette ja 69 häält oli selle taga. Põhimõtteliselt selline ülisuur ja tähtis otsus Eesti jaoks sai siis vastu võetud.

Indrek Toome koos kolleegide-poliitikutega murdelisel ajal. Foto: ALBERT TRUUVÄÄRT/EPL Arhiiv

Mis oli esimene mõte pärast seda kuulsat haamrilööki?

Esimene hetk oli see, et suur asi sai tehtud, sest selle otsuse eest sai saalis võideldud. See ei olnud nii, et kõigil oli selge - nüüd ja nii teemegi! See nõudis pikki arutelusid Ülemnõukogu liikmete seas. Muulaste esindajad olid ju selgelt sellele vastu ja minu klassikaaslane algkoolist Ülo Nugis oli ikka päris närvis.

Me kohtusime temaga mitmeid kordi ja arutasime, et kas jõuab asi nii kaugele või ei jõua. Ta veel ütles: „Ma kogu aeg loen, et kui palju mul hääli koos on“ ja siis ühel hetkel ütles: “Mul peaks olema hääled koos”.

Elus on endalgi olnud selliseid keerulisi hetki, kus sa tunned et tõeliselt tõsine otsus, aga ma ei tea täpselt, kas ma suudan otsuse selles seltskonnas hääletamisel läbi viia või ei suuda.

Kuigi on tunne, et sa ei paneks teda hääletusele, kui sul ei oleks veendumust ja on mingisugune tunne, et äkki läheb nihu. Aga siis kui on läbi läinud, siis on hinges ikka mingi tõeline rõõm. Täpselt nii, nagu 16. novembril 1988, kui me olime ka siinsamas saalis ja võtsime suveräänsusdeklaratsiooni vastu.

Klaaside kokkulöömine Foto: Arhiiv

Kas peale otsust olid pigem rõõmu- või muremõtted?

Vaata, mure ja rõõm on kaksikvennad. Ei ole päris nii, et sai see otsus vastu võetud ja nüüd on hinges selline ülev tunne, et käin sellise rõõmsa näoga, nagu käivad ühe Paldiski maantee asutuse inimesed kogu aeg ringi. Nii nagu see otsus sai vastu võetud, silmapilkselt oli järgmine mure – mis me selle otsusega nüüd teeme.

Mina olin väliskomisjoni esimees, ning teadsin väga hästi et me peame minema koos Ülemnõukogu presiidiumiga, nähtavasti Arnold Rüütliga Moskvasse ja taotlema Vene Föderatsiooni toetust sellele otsusele. Boriss Jeltsin siin varasemalt käies, talvel, põhimõtteliselt ütles, et ta tunnistab et meil saab olema ühel heal päeval Balti riikides iseseisvuse taastamine. Meie arvestasime, et ta oma sõnu ei söö.

Kohe alustasimegi järgmise murega, sammuga mis selle otsuse vastu võtmisega kaasnes. Et me peame Ülemnõukogu väliskomisjoni, juhatuse ja presiidiumiga kokku leppima ja sõitma Moskvasse külla, Boriss Jeltsinile.

Kuidas see kohtumine läks?

Jeltsin oli väga rõõmsa väljanägemisega – käed laiali, embasime teineteist sest ka tema jaoks oli see putš just lõppenud ja tema oli hoopis teises staatuses nii maailma, Nõukogude Liidu ja Venemaa silmis. Esimene info kui me astusime Jeltsini kabinetti oli, et kui nad arreteerisid tolleaegset NSV Liidu kaitseministrit kindral Jazovit. Siis Jazov, kui teda arreteeriti, võttis oma kindralimütsi maha, virutas selle põrandale ja oli öelnud: “Ma ütlesin, et tuleb see Valge maja õhku lasta.” Aga seda ei lastud õhku, ning see räägib sellest, et mõtted ju olid AGA selle täideviimist poliitiline aeg ei lubanud.

Meil oli kaasas Rein Müllerson – väga tugev rahvusvahelises poliitikas ja me tutvustasime Jeltsinile ka Müllersoni, kes tundis hästi tolleaegselt Vene föderatsiooni välisministrit Kozõrovi. Põhimõtteliselt oli Jeltsin meiega nõus ning andis ülesande kutsuda välja Kozõrov ning valmistada ette ukaas. Vahepeal toimus Moskvas aga leinamiiting - Valge maja juures oli putši ajal hukkunute ärasaatmine, kus osales meie delegatsiooni liikmetest Arnold Rüütel.

Samal ajal valmistati ette meie ukaasi, ning hiljem tulime me kõik uuesti Jeltsini kabinetti kokku. Ukaasile kirjutati pidulikult Jeltsini poolt alla ning rõõmsa näo ja käesurumisega ulatati see meile.

Jeltsini tervitus iseseisvuse puhul Foto: Ajalehe skanneering: 30. augusti Eesti Ekspress, Ajalehe skannering

Kuidas vaatate riiki nüüd, üle veerandsaja aasta hiljem?

Riik on kahtlemata 25 aastaga edasi arenenud ja riiklust on tugevdatud. Kui te veel küsite, kas muresid on - muresid on mitmeid. Loomulikult elan igapäevaselt kaasa nendele tegemistele. Mis meeldib on palju, mis ei meeldi on ka mitmeid asju mida oleks vaja teha teistmoodi. Aga tervikuna on see, mille nimel me tookord toimetasime ja mille nimel ka hääletasime, kenasti elluviimisel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised