August 1991 | Raivo Vare ärevatest uneta öödest: 19. augustil sai Toompeale mindud ja 21. augustil sealt alla tuldud

 (8)

Raivo Vare
Raivo VareFoto: Sven Arbet

Raivo Vare oli mees, kes 26 aastat tagasi kulisside tagakogu infovahetust ning kommunikatsiooni korraldas. Toonane üleminekuvalitsuse riigiminister räägib, kuidas murdelised päevad tema vaatenurgast möödusid. Intervjuu on tehtud eelmisel aastal 2016, mil taasiseseivuse saavutamisest möödus 25 aastat.

Kus te 19. augusti hommikul olite?

Hommik algas sellega, et ema ajas üles: „Toompealt helistatakse!“ Telefonist kuulsin, et Moskvas on putš - see oli kuskil viie ajal hommikul. Pesin hambad - isegi ei mäleta, kas habet jõudsin ajada -panin riidese ja sõitsin Toompeale. Alla tulin sealt 21. augustil päris hilja öösel.

Kogu vahepealse aja veetsin kas Toompeal, raadio ja telemaja juures, Rootsi konsulaadis või siis korraks ka teletorni juures. Ülejäänud aja enda või peaministri tööruumides, sidekeskuses või Ülemnõukogu saalis

Kui te jõudsite Toompeale, milline oli teie esimene liigutus?

Esimene liigutus Toompeal oli loomulikult kohe panna kõik infoliinid kiiresti käima, mis olid peale jaanuarisündmusi tekkinud. Siis jagada ülesanded ning maksimaalselt informatsiooni koguda.

Peale seda oli mitu nõupidamist pidada. Tuletagem meelde, et see oli olukord, kus peaministrit polnud ning tema ülesandeid täitis majandusminister Jaak Leimann, kes oli sel hetkel veel väljaspool haardeulatust. Tuli hakata toimetama - pidada sidet Kadrioruga, maavanematega, informatsiooniliinidega. Tohutu infotöö hakkas pihta!

Loe veel

Seotud lood:

Siis tuli ka esimene kõne peaministrilt, kes sel hetkel veel Stockholmis viibis ning toimus tema informeerimine läbi mobiiltelefoni. Sidekanalid olid läbi lõigatud ning ainuke viis infot otse edasi saata oli mobiilside – see oli meil Välisministeeriumis, kust siis suheldi vastaspooltega Euroopa juhtriikides. Meil rohkem neid võimalusi ei olnud ning selleks tuligi kasutada Rootsi konsulaadi abi.

Nii et meeletu rapsimine läks lahti. Kokkuvõttes oli see kaks ja pool päeva üks suur võimlemine, infoga töötamine, esinemine, pidev korraldamine, asjade otsustamine. See oli kui üks jätkulint. Keeruline on öelda, mida konkreetsetel kellaaegadel tegin – ei õnnestunud ka magada ning seetõttu läksid päev ja öö läksid omavahel kokku.

Kirjeldage lühidalt, mida Ülemnõukogule rääkisite kui teid selle ette kutsuti?

Mind kutsuti väljaspool päevakorda operatiivkorralduslikku ülevaadet andma, kuna oli suur infopuudus ja kõik oli väga segane ja vastuoluline. See, mida ma rääkisin, oli see, mis saadikutele oli enam-vähem ka teada – mis toimus Moskvas, mis meil. Lisaks - kuidas liikusid Vene sõjaväeosad.

Ma andsin ka hinnanguid, kus avaldasin ka teatud kahtlust, et tekib olukord, kus putšistidel ei jää muud üle kui nurka ajatud rotina hakkama hammustada kõike mis ette jääb. Ja selle jaoks tuli inimesi psühholoogiliselt ette valmistada ja hoiatada!

Õnneks nii ei läinud, armee ei läinud kaasa ja rotifenomeni ei tekkinud. Meil läks selles mõttes hästi.

Kes olid nendel päevadel teie kõige kasulikumad kontaktid?

Ma jagaksin nad kolme kategooriasse üldiselt: need olid inimesed poliitikapoolelt, ehk eelkõige Kadrioru rahvas - näiteks konkreetselt Arno Almann, kellega tegime palju koostööd. Siis olid Ülemnõukogu liikmed ja minu asetäitja, kes vastutas valitsuse suhete eest Ülemõukoguga, Krista Kilvet.

Terve rida inimesi, kes olid otseselt seotud riigikantselei töökorraldusega, majandusega. Sinna kuulus Piirikaitseamet eesotsas Andrus Ööveliga ning ka Karits, Eero ja teised. Lisaks ka mitmed inimesed, kelle nimesidki ma vist nimetada ei või, kes olid kontaktis inimestega, kes andsid meile informatsiooni selle kohta, mis toimub vene väeosades.

Maavanemad, kellega oli eelnevalt teatud ettevalmistusi tehtud ja kellega said kokku lepitud konkreetsed käigud, kes mida teeb, kuhu läheb ja mida teha annab. Siis oli ka meedia paralleelselt, kaasa arvatud välismeedia.

Pluss muidugi ka Moskvaga suhtlesime. Tolleks hetkeks oli seal ka (tollane Eesti valitsuse nõunik - Forte) Vladimir Juškin, suhtlesime ka meie mitmete sõpradega Moskvast, Jeltsini lähiringkonnast ja ka mujalt.

Ühe nime tahaks veel eraldi öelda. Salajane sidekeskus, mis oli riigikantselei hoonesse loodud, sinna Toompea katuse alla. Seal kuulati pealt vene sõjaväe raadio läbirääkimisi, rakendati segajaid ja sealt korraldati ka sidet. Meie naaberriikide, Leedu ja Lätiga näiteks sai sealtkaudu suhelda. Ja näiteks majandusminister Leimann sai kolleegidega Leedus tänu sellega suhelda.

Kuidas tankide liikumised käisid? Kuidas te neid jälgisite?

Kõik vaatasid! See hakkas pihta piirikaitse infopunktidest – Murastest ja Luhamaalt.

[Tankid] sõitsid suures kolonnis läbi. Rakendati tööle nii siseministeeriumi liini pidi politsei kui ka kodukaitse. Ka kaitseliidu kohalikud malevkonnad aitasid kaasa informatsiooni jälgimisel, ka raadiomatöörid ja sidekeskus. Ja siis olid meil ka mõningad piilurid.

Lisaks siis ka maavanemad, sõjakomissarid. Tallinnas rakendasime siin kohapeal olevaid jõudusid nii kodukaitsest kui ka tollal juba loodud eriteenistusest. Sellest kokku saimegi mingi pildi. See oli vastuoluline - siis tuli filtreerida ja luua endale tõele lähedal seisev pilt. Suhteliselt adekvaatne oli, aga mitte ammendav.

Mis toimus lennujaamades? Nagu ma aru saan, ei teatud, kas saab siin üldse maanduda?

Jah, [Savisaar ja Lauristin] leppisid niimoodi kokku, et Lauristin tuli lennukiga ja Savisaar tuli kaatriga, mis oli omamoodi epopöa. Lennuväljale oli maandunud juba sõjaväe transpordilennuk, umbes 50 eriväelast oli seal peal kogu varustuses ja oli oodata veel kahte lennukit, aga meie õhukaitse vägede ülem ei lubanud neil maanduda.

Eelinfo järgi oli Moskvast kavas juurde tuua kuni 1200 meest lisaks neile, kes jalaväe ja masinatega tulid Pihkvast, kes olid Matrossovi polgus valmis, kes olid Keilas valmis ja lisaks neile, kes tulid veel Lätist Ikla ja Pärnu poole. Aga need jäid tulemata ja see kindlasti hõlbustas meie olukorda. Tegelikult oli pilt üsna hirmutav.

Mis merel toimus? Kuidas Savisaar üle sai?

Seal oli tõsine lugu – peaminister tahtis [Eestisse] tulla. Lennukiga ei tahtnud ta samadel põhjustel tulla, ning siis jaotatigi ära, et minnakse erinevaid teid pidi. Siis tekkis idee, et tuleb Soome kaudu. Mobiili kaudu pidasime läbirääkimisi ja mingil hetkel vaidlesime kõvasti, kuna mina olin vastu ja ei uskunud, et see avantüür neil õnnestub.

Arvasin, et Soome võib minna, aga Soomest edasi ei saa. Ta veidi kärkis, veidi üle keskmise ja saime kokkuleppele. Vastav korraldus sai ka Klandorfile edastatud. Valitsuse käsutuses oli kaater Monika, mis seisis alaliselt Pirital - selline väike ja mitte eriti merekindel. Sellega oli Soomes aegajalt käidud ja see oli meie käsutada. Toomise käsk sai antud ning Klandorf võttis asja enda peale. Ise ka kahtles, nagu ta seda hiljem on rääkinud, aga kõik ikkagi laabus.

Juba väljasõidul tekkis probleeme. Vene piirivalvel polnud informatsiooni. Aga eraldi oli veel merepiirivalve, need olid suhteliselt mõistlikud mehed, julgesid otsuse ära teha ja kuna sõjaväelastel otsest ülesannet takistada ei olnud - neil oli ülesanne hirmutada ja jälgida - siis sai kaatriga välja.

Tagasitulek, see on juba omaette teema. Seda enam, et tuldi pimedas. Ilmselt ei usutud, et keegi vabatahtlikult tahaks väga tulla ja tol hetkel hakkas see asi juba seal segaseks minema. Igaks juhuks sellises olukorras keegi otsuseid vastu ei julge võtta, et tuld avada.

Neid laevu oli meil 8-9 tükki reidil, nii piirivalve kui ka päris Balti laevastiku omi ja põhimõtteliselt oli neil võimalus täielikult kogu operatsiooni blokeerida. Mis oli tagantjärele muidugi suur viga, nagu oli ka Jeltsini mitteblokeerimine putši alguses.

Ööl vastu 20. augustit - mida te tegite? Päevikut ei pidanud?

Ei oskagi kohe öelda. Meil olid järjest mingid nõupidamised kuskil kolmeni, poole neljani. Siis oli mingisugune raund läbirääkimisi vastu hommikut.

Aga ei olnud mõistlik fikseerida, mis toimus. Tagantjärgi on küll mõeldud, et ei ole seda ja toda dokumenti. Aga neid julgeid oli suhteliselt vähe ja selle põhjus on väga lihtne – dokument oli ka süüdistusakti koostisosa. Kuna tegemist oli nõukogudevastase tegevuse, riigi kukutamisega, siis selle eest oli ette nähtud 8-15 aastat või surmanuhtlus.

Dokumenteerimisega väga vaeva ei nähtud, kõik asjad käisid pigem suulise korralduse alusel. Sellel hullumeelsel perioodil ei olnud ka aega dokumente vormistada, kuna kõik käis jooksujalu. Ja näiteks isegi jaanuaris tehtud kuulsusrikas Jeltsini pöördumine sõjaväelaste poole Baltikumis, see sai tema parema käe poolt otse masinasse dikteeritud.

Samas Ülemnõukogus liikus ikkagi tekste, ja see on andnud võimaluse tuvastada poliitilisi tahke ja liikumisi, kuna organisatsiooniline pool, mis oli valitsuse kanda, pole nii hästi dokumenteeritud.

Rääkige ka neist nimekirjadest, mis jaanuaris olemas olid ja ka augustis uuesti esile kerkisid?

Need olid kaks erinevat [nimekirja] – kui jaanuaris oli tegemist selgelt interneerimisele viitava nimekirjaga, siis augusti nimekiri oli operatiivnimekiri. Ma ei ole füüsilist nimekirja näinud, mulle loeti need ette, nii et seal on keeruline öelda, mida see võis konkreetsetele isikutele kaasa tuua. Kas kõik oli vaja arreteerida või oli seal midagi muud.

Aga augusti nimekiri oli pikem?

Kolm korda kindlasti pikem!

Kas nendes nimekirjades olevatele inimestele oli jagatud ka soovitusi?

Tegelikult juba jaanuaris soovitati valitsuse liikmetel viia pere peitu ja ka ise tegin seda, kuna oodata oli kõige hullemat. Augusti puhul oli keerulisem, kuna esiteks olid planeeritud ametiisikute jaoks põgenemisteed, valdavalt olid need personaalsed. Nad pidid kindlatesse kohtadesse minema, kust neid ei osatud minna otsima.

Põhimõtteliselt olid kõigil plaanid olemas, aga üldist signaali peitu minemiseks ei olnud. Kõik teadsid, mida nad peaksid tegema ja maavanematega lepiti kokku, mida tuleb maakondades teha ja mida ise teha. Ettevalmistus oli parem ja üldist signaali anda polnud vaja.

Mis siis sai, kui kõik oli läbi?

Ma esimesel öösel ei maganud üldse ja teisel ööl vast tunnikese. Kui oli läbi, siis me väikese koosseisuga - peaminister ja veel mõned võtmeisikud - olime Kalevipoja söögisaalis. Seal võtsime pudeli viina ja läksime laiali. Igal juhul seda ma mäletan, et autosse ma istusin ja kui mind kohale toodi karusselli autoga, siis läksin kohe magama ja magasin kuskil üheksani, mis tol ajal oli tavatult kaua.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised