Arvutimaailm hakkas ENSV-s tasapisi kirjumaks värvuma

 (28)

Eesti kontoritööline 1980ndate lõpus
Eesti kontoritööline 1980ndate lõpusFoto: Eesti Rahva Muuseum

Murranguline suunamuutus modernsete personaalarvutiteni algas just 1980-ndatel.

Elektronkompuuter (milline mõnus ja praeguseks nii arhailine sõna!) jõudis Eestisse 1950-ndatel. Tõsi, see ei meenutanud välimuse ega võimekuse poolest kuidagiviisi tänapäevast. Ehkki läänes hakkasid esimesed personaalarvutid inimeste kodudesse jõudma juba 1970. aastate lõpus, polnud meil enne kümnendivahetust suure tõenäosusega kodus veel kellelgi oma arvutit.

Informaatik, Tartu ülikooli lektor ja TÜ arvutimuuseumi eestvedaja Meelis Roos meenutab, et 1980. aasta paiku, viieaastasena, oli arvuti veel midagi väga eksootilist. Ta tädi ja vanaema töötasid toona Võru rajooni arvutusjaamas – see oli midagi statistikaameti kohaliku osakonna laadset, kuhu kolhoosid oma andmeid saatsid, mida siis arvutis töödeldi ja edasi Tallinnasse kesksesse arvutuskeskusesse saadeti.

„Arvuteid võis seal aktiivses kasutuses olla ainult üks, mina seda ei näinud,” ütleb Roos. „Nägin saalitäit perforeerimistöökohti – andmete sisestamine käis elektriliselt kirjutusmasinalt, mille tulemusena löödi perfokaartidesse auke ja kaardipakk viidi arvuti juurde töötlemiseks. Minu vanaema koristas neid väljalöödud auke õhtuti ja neid oli palju.”

Minsk-22 1977. aastal Foto: Wikimedia Commons
Seotud lood:

Ka TÜ arvutiteaduse instituudi lektor Anne Villems ütleb, et enne 1980-ndaid oli pigem suurte arvutuskeskuste aeg. Need asusid üle Eesti, peaasjalikult siiski Tallinnas, ja neis olid põhiliselt NSV Liidus toodetud mini- ja suurarvutid (Minsk-22 ja Minsk-32, Uralid ja teised).

Noored briti diilerid Tallinnas

Loe veel

Siis hakkasid puhuma muutuste tuuled, kuigi esialgu mitte liiga valjult. Villems meenutab, et üks oluline teetähis oli 1981. aasta suvel toimunud saja eksponendiga arvutitehnika näitusmüük. „Seal olid kohal ka akadeemik Jaan Einasto noored sõbrad Inglismaalt, kes selleks, et saada oma mingile aparatuurile sobiva hinnaga juhtarvuteid, olid hakanud Apple’i diileriteks ja pakkusid sel näitusel vist ainukese firmana Apple II arvuteid,” meenutab Villems. Apple II esimene mudel tuli müüki 1977. aastal.

Steve Jobs Apple II-ga, mida hakati tootma 1977. aastal. Foto: AFP/SCANPIX

„TÜ programmeerimise kateeder, kus ma töötasin, sai tänu Tallinna sõprade abile koos teistega plaanikomiteest 10 000 kuldrubla ja me ostsime selle eest kolm Apple II minimaalkomplekti. Tallinlased naersid, et nemad komplekteerivad ostetavaid arvuteid nii, et üks nende komplekt maksab 10 000 või enam, meie tahame 10 000 eest saada kolm poolpaljast arvutit – kaks neist olid isegi ilma monitorita (neile sai monitorina lülitada kodumaiseid televiisoreid). Vahe oli selles, et teistel oli Apple’it vaja aparatuuri juhtima, meil aga tudengite õpetamiseks,” rääkis ta.

Villemsi teada osteti tollelt näituselt Eestisse mitukümmend Apple II arvutit. Kohale jõudsid need 1982. aasta jaanuari lõpus ja Tartus alustati kolme Apple II-ga umbes 20 esmakursuslasele programmeerimise õpetamist sama aasta kevadsemestril.

Üks oluline teetähis oli 1981. aasta suvel toimunud saja eksponendiga arvutitehnika näitusmüük.

Kohalikku personaalarvutite pilti muutis ka suurhange, mille raames NSV Liit 1986. aasta paiku Jaapanist eritellimusega Yamaha 8-bitiseid arvuteid ostis. Neid jagati 16 arvuti suuruste komplektidena üle Eesti koolidele kokku umbes kuus, mis tähendab sadakonda arvutit. Üks selline komplekt sai Tartusse TÜ programmeerimiskateedrissegi. Kateedrist lubati pärastlõunast õhtuni kõiki Tartu koole teenindada, mis tähendas, et juba 1980-ndate teises pooles õpetati kõigis Tartu koolides keskkooliõpilastele programmeerimist.

Välismaalt toodi ka vabamüügil olevaid protsessoreid nagu Intel 8080 ja MOS Technology 6502, millele oskajad ise arvutid ümber ehitasid. NSV Liidu enda personaalarvutid nagu Agat ja DVK polnud kuigi töökindlad ja see takistas nende levikut.

„Suur- ja miniarvutite juurde oli insener ette nähtud ja me ikka naljatlesime, et ööpäevast 20 tundi lõbutsevad arvutitega – ehk püüavad neid töökorda saada – insenerid, ja ülejäänud neli tundi jääb programmeerijatele,” ütleb Villems muigega. „Kuna personaalarvutite kvaliteet polnud oluliselt parem, aga nende juurde polnud insenere ette nähtud, said need töötada ainult seal, kus spetsialistid läheduses olid.”

Tartus alustati kolme Apple II-ga umbes 20 esmakursuslasele programmeerimise õpetamist 1982. aasta kevadsemestril.

Osa arvutitehnika puhul kehtis tollal ka embargo ja seda polnud lubatud NSV Liitu eksportida. Nii jõudis mõni arvuti ENSV-sse hämaraid teid pidi: näiteks Tallinna Vee eelkäija-asutuse miniarvuti Cadmus, mis oli Roosi sõnul USA-st salakaubana toodud ja millele kirjutati 1986. aastal juhtimissüsteemi programm.

1980-ndate keskpaigast alates hakkasid arvutid tasapisi ka juba kodudesse jõudma. Levisid teleka külge ühendatavad koduarvutid. Läänes olid popid näiteks Commodore ja Sinclair, mis jõudsid mõnel puhul ka siia, Sinclairist eksisteeris aga ka nn Leningradi turu kloon, mis oli 1990. aastal juba nii levinud, et Roos ostis selle endale põhikooli lõpus 1500 rubla eest koju.

Koduarvutit Sinclair ZX Spectrum toodeti 1982-1990 Foto: Tartu ülikooli arvutimuuseum
Koduarvuti Vektor-06C, mida samuti 1980-ndatel toodeti. Foto: Tartu ülikooli arvutimuuseum

„Oli ka kohalikke mudeleid: Radio-86 oli ajakirja Radio kaudu levitatav arvuti, mille pidi ise skeemide ja programmvarustuse järgi kokku panema ja mis oli üsna popp, peale selle oli 1980. aastate lõpus ka poes koduarvuteid müüa,” ütles Roos. „Enne Sinclairi klooni ostu käisin Kaubamajas imetlemas koduarvutit Krista, sõbral oli aga Vektor-086C – mõlemad käisid teleka külge ja salvestasid andmeid kassettmakilindile.”

Juku ES101 kooliarvuti Foto: Põlva talurahvamuuseum

Toonastest kooliarvutitest on märgiline kangelane legendaarne Juku. Roosi sõnul oli omaette suursaavutus Moskvas läbi suruda idee, et Eestisse on vaja kooliarvutit, mis siinset tähestikku toetaks. Seejärel korraldati konkurss ja poole aasta pärast olid kolm kandidaati eestimaise kooliarvuti tootmiseks olemas: küberneetika instituudi Juku, Tartu ülikooli füüsikute Tartu ja ka kellegi kolmanda kavand. Juku võitis.

Jukud jõudsid koolidesse kümnendi lõpul ja Villemsi sõnul polnud neil suurt viga midagi, kui välja arvata Bulgaaria päritolu kehv kettaseade.

Graafika: Toom Tragel
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised