1946 | TULIPUNANE AJALOOÕPIK: Marx, Engels, Lenin ja Stalin "rõhutud rahvaste" vabadussõdu toetamas

 (34)

Raamatu kaas
Raamatu kaasFoto: pilt raamatust

Enam kui 70 aastat tagasi ilmunud ja keskkooli kümnendale klassile mõeldud ajalooõpikus "Uusaeg" on peatükke, mis sarnanevad praegustegi õpikute omadele. On aga ka selliseid, mis tänu valitsevale ideoloogiale olid sisult sootuks teistsugused. Puhtajaloolisest vaatenurgast tasub sellesse aga ehk tänagi pilk sisse heita.

Nii näiteks kannab XI peatükk pealkirja: II INTERNATSIONAALI KOKKUVARISEMINE. BOLŠEVIKKUDE VÕITLUS III INTERNATSIONAALI LOOMISE EEST. Esimene alapeatükk räägib II Internatsionaali juhtide reetlikkusest. Huvitavamaks lähevad asjad aga teises ja kolmandas osas, mille toome lugejateni täismahus.

Revolutsiooniline vool rahvusvahelistes töölisliikumises

Järjekindlaks ja lõpuni revolutsiooniliseks parteiks oli ainult bolševike partei Lenini ja Staliniga eesotsas. Bolševikud pidasid lepitamatut sõda nii imperialismiga kui ka sotsiaalšovinistidega ja tsentristidega. Nad paljastasid II Internatsionaali juhtide reetlikkust. Lenin tõi esile järgmise loosungi, millest eesrindlikud töölised pidid laskma end juhtida imperialistlikus ebaõiglases sõjas: "Imperialistliku sõja muutmine kodusõjaks."

"See loosing tähendas, et töötajad, nende hulgas ka soldatisinelitesse riietatud ja relvastatud töölised ja palupojad, peavad pöörama relvad oma kodanluse vastu ja kukutama ta võimu, kui nad tahavad pääseda sõjast ja saavutada õiglase rahu."

Loe veel

Sel viisil kutsus Lenin töölisi vastama imperialistlikule sõjale revolutsiooniga ja imperialistliku kodanluse võimu kukutamisega. See oli ainuke viis sõjast lahti saada ja õiglast rahu teha. Bolševikud liitsid revolutsioonilisi elemente rahvusvahelises töölisliikumises, parandasid nende vigu ja kutsusid neid lahkuma sotsiaalšovinistidest ja tsentristidest.

Saksamaa pahempoolsed, keda juhtisid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht, andsid välja ajakirja "Internatsionaal". Nii hakati kutsuma ka nende rühma. Hiljem võttis ta endale nimeks "Spartak". Saksa pahempoolsed ei olnud täiesti järjekindlad revolutsionäärid. Nad keeldusid kaua aega lahku minemast sotsiaalšovinistidest ja tsentristidest. Nad kõhklesid vastu võtmast bolševikkude loosungit imperialistliku sõja muutmisest kodusõjaks.

Hoolimata saksa pahempoolsete vigadest oli nende tegevus ikkagi positiivne. Nad võitlesid mehiselt imperialistliku sõja ja "kodurahu" vastu. Lenin arvustas karmilt saksa pahempoolsete vigu, aga ta tunnustas neid internatsionalistidena ja rääkis, et "nad võitlevad oma sotsiaalšovinistidega otsustavalt, kindlalt, siiralt". Saksa valitsus heitis pahempoolsete juhid R. Luxemburgi ja K. Liebknechti vanglasse.

Stalini pilt, Ajakiri "Nädal Pildis", 1940 Foto: Ajakiri "Nädal pildis", repro

Lenin ja bolševikud sõja eri liikidest.

Marx, Engels, Lenin ja Stalin õpetavad eraldama õiglasi sõdu ebaõiglastest. Olid minevikus ja on vältimatud tulevikus sõjad oma kodumaa kaitseks välismaiste vallutajate vastu, rõhutud rahvaste rahvusliku vabastamise eest, võitnud töölisklassi sõjad oma ja rahvusvahelise kodanluse vastu. Niisuguseid sõdu peavad bolševikud õiglasteks ja toetavad neid.

Aga sõdu võõraste rahvaste orjastamiseks, võõraste maade vallutamiseks ja maailma jaotamiseks kutsuvad bolševikud anneksinistlikeks, ebaõiglasteks sõdadeks ja võitlevad nende vastu. Bolševikud ei ole sugugi patsifistid, et ole sugugi iga sõja vastased. Nad on õiglaste sõdade pooldajad ja ebaõiglaste sõdade vastased.

Bolševikud Leniniga eesotsas nõudsid revolutsionääridelt-internatsionalistidelt, et nad selgitaksid töölismassidele 1914. aasta sõja imperialistlikku iseloomu ja kasutaksid kodanluse sõjast tekkinud raskusi kapitalistliku korra revolutsiooniliseks kukutamiseks.

Artikkel raamatust Foto: pilt raamatust
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised