148 plaani, 100 000 000 000 dollarit: üleilmne lapitekk peaks takistama kliima soojenemist üle kahe kraadi

Vaidlused selle üle, kas globaalset kliimapoliitikat on üldse vaja, on lõppenud. Nüüd arutatakse, mida ja kui palju saab inimene ette võtta, et vältida enda põhjustatud kliimamuutuste süvenemist väljakannatamatu tasemeni.

Üks on suure, kõrgelt arenenud Euroopa Liidu liikmesriigi pealinn, teine maailma suurima areneva riigi süda. Erinevad on ajalugu, kultuur, toit, inimesed, keel, peaaegu kõik.

Peaaegu, sest ühes on linnad sarnased. Kui proovida toredal tuulevaiksel sügisõhtul võtta ette väike jalutuskäik, tungib ninna ja silma kirbe autode heitgaasidest ja regiooni tööstuse suitsust tekkinud ja üle linna laotunud sudu. Vänged gaasid kleepuvad nahale, riietele ja muudavad taeva sinise asemel halliks.

Eestist tulnud külaliselt, kes on harjunud puhta õhu küllusega, nõuab õhureostuse unustamine mitu päeva, mille jooksul võib korduvalt imestada: kuidas on üks Euroopa tähtsamaid kultuurikeskusi niivõrd reostunud või kuidas hiinlased suudavad pikemalt vähe läbipaistvat õhku taluda?

Vänged gaasid kleepuvad nahale, riietele ja muudavad taeva sinise asemel halliks.

Nende linnade sarnasus on imestusväärne ka siis, kui meenutada, et vastavate riikide õhku ja laiemalt kliimasse puutuv poliitika on käinud eri radu. Prantsusmaa on võtnud ja täitnud eri eesmärke nii peamise kliimamuutuste põhjustaja CO₂ kui ka muude heitgaaside ja ühendite väljapaiskamise vähendamisel. Hiina areng käis viimase ajani tööstuse edendamise tähe all ja keskkonnaprobleemid jäid murede järjekorras viimaseks.

Linnaelanike samalaadsed elukvaliteedi probleemid aitavad seletada, miks maailma riigid võivad lõpuks sõlmida kokkuleppe, millega enam-vähem kõik lubaksid teha endast oleneva, et piirata Maa atmosfääri edasist reostamist.

Päriselu osutus liiga keeruliseks

Esimene katse üleilmselt kliimamuutustele reageerida tehti 1997. aastal, kui ÜRO egiidi all sõlmiti nn Kyoto protokoll. Maailma teadusringkonnad olid väga elevil uutest leidudest, mis sidusid kliima soojenemise inimtegevusest õhku paisatava CO₂-ga. Esialgu olid ka poliitikud entusiasmi täis. Kohe ja kiiresti sooviti astuda samme, et saastamist piirata.

USA-s ei lase kliimamuutusi eitavad vabariiklased siiani föderaalsel tasandil edasi minna.

Päriselu osutus teadusvaatluste tegemisest keerulisemaks. Esmalt tõstsid häält vaesed riigid, nad polnud piirangutega nõus. Oletati, et nende majandusele annaksid CO₂ õhkupaiskamise piirangud suure hoobi. Järele jäi lepe, millega võtsid kohustused endale rikkad riigid.

Paberil loodi keerukas süsteem lubatavatest saastamise kogustest ehk kvootidest, millega sai omavahel kaubelda, ja meetmetest nagu metsa juurdekasvatamine jms.

Aga suures plaanis see paberile jäigi. Näiteks USA allkirjastas lepingu, kuid hiljem seda ei ratifitseerinud ega rakendanud. Pärast Kyoto leppe sõlmimist sai võimule vabariiklasest president George W. Bush, kelle valijatest suur osa ei uskunud inimkonna rolli kliimamuutustes. Samuti protestis Bush selle vastu, et enamik maailmast ehk selle vaesem osa jäi lepingust täielikult välja, mistõttu oleks USA justkui asetatud ebavõrdse konkurentsi tingimustesse.

Peaaegu ainuke paik maailmas, kus CO₂ õhkupaiskamise vähendamisega süsteemselt tööle hakati, oli EL. Euroliidu liikmesriigid läksid lausa kaugemale, võttes omale eesmärgiks saastamist kokkulepitust veel rohkem vähendada. Muu hulgas käivitati kasvuhoonegaasidega kauplemise süsteem, mille eesmärk oli saastavaid tööstusharusid tasahilju kulude kasvuga survestada.

Samal ajal jätkati igal aastal maailma toredates paikades toimuvatel ÜRO kliimakonverentsidel tuhandete delegaatide osavõtul üritusi globaalse ja kõiki osapooli rahuldava kliimakokkuleppe sõlmimiseks. Paraku tulemusteta. Kui hakkas kätte jõudma Kyoto protokolli kehtivusaja lõpp 2012. aastal, tehti enne seda katse Kopenhaagenis jätkulepe sõlmida, ent see lõppes erakordselt väljapaistva läbikukkumisega.

Poliitikute pidevalt läbi kukkuvate kõneluste taustal hakkas toimuma tähelepanuväärseid arenguid. Esimene puudutas kliimateadust, mille järjest täpsemaks muutuvad andmekogud ja uuringud osutasid aina kindlamale seosele õhku paisatavate kasvuhoonegaaside ja kliima soojenemise vahel.

Ekstreemsed loodusolud ja saastunud õhk on reaalsus, mida valitsused ei saa enam ignoreerida.

Teiseks hakkas kliimapoliitika kujundamise jää mitmes paigas liikuma. USA-s, kus kliimamuutusi eitavad vabariiklased ei lase siiani föderaalsel tasandil edasi minna, asusid tegutsema osariigid ja linnad. Suurimaid samme astus California osariik, kus inimesed tunnevad kliima soojenemisest tingitud pikkade põudade ja veepuuduse mõju omal nahal. Seal pandi maksma osariiklik kasvuhoonegaasidega kauplemise süsteem.

Vabariiklaste blokeerimisele on vilistanud ka demokraadist president Barack Obama. Ta on saanud karmimaid reegleid kehtestada presidendi seadlustega, kongressist mööda minnes.

Liigutama on hakatud ka arengumaades, eriti Hiinas, kus keskvalitsus ei saa enam eitada linnade hulluks muutunud õhukvaliteeti. On aru saadud, et saastamist on vaja vähendada, mis lõpuks tähendab keskkonnasõbralikuma majanduse poole liikumist ja ühtlasi kliimamuutustega võitlemist.

Eksperimendi korras pandi ka Hiina suuremates linnades saaste vähendamiseks mõne aasta eest tööle oma kasvuhoonegaaside kauplemise süsteem. Alles äsja, 25. septembril tegi Hiina president Xi Jinping avalikuks, et süsteem muutub kahe aasta pärast üleriigiliseks.

Lootus on suurem kui varem

Endine arengumaade hoiak, et nad ei pea üldse pingutama, on kadumas. Merepinna tõus, ekstreemsemaks muutuvad loodusolud ja saastunud õhk on reaalsus, mida valitsused ei saa enam ignoreerida.

Kõrvuti selle arenguga võeti ka ÜRO kliimakonverentsidel uue üleilmse CO₂ õhkupaiskamise vähendamise kokkuleppe saavutamiseks teine suund. Loobuti kõigile ühetaolise süsteemi ehitamise lootusest ja selle asemel otsustati, et lepe peaks koosnema riikide endi meetmetest. Üldise printsiibina peaksid riigid lähtuma teadlaste soovitusest, et maailma n-ö halvimast päästmiseks tuleks tagada, et globaalne keskmine temperatuur ei tõuse 2100. aastaks rohkem kui 2 °C.

Pariis katsetas äsja kesklinnas täiesti autovaba päeva ja täheldas lausa 40% puhtamat õhku.

Arvestades soodsaid arenguid, ovarasemast suurem lootus, et detsembri alguses Pariisis peetav kliimakonverents võiks üleilmse leppega hakkama saada.

Septembris esitasid 148 riiki oma rahvuslikud kasvuhoonegaaside vähendamiskavad. Praegu arvutavad eksperdid, millal nende plaanide alusel võiks inimeste õhkupaistava CO₂ kogus tipneda ja vähenema hakata.

Ent ei Pariisis ega Pekingis malda halba õhku hingavad inimesed kauge ÜRO otsuseid oodata. Mõlemad linnad on asjad oma kätte võtnud. Pekingis ei kohta enam naljalt sisepõlemismootoriga mootorratast, sest linnavõim soosib elektrisõidukeid. Pariis katsetas äsja kesklinnas täiesti autovaba päeva ja täheldas lausa 40% puhtamat õhku. Tagasiteed vanade eluviiside juurde pole.

Juba kaheldakse, et riikide lubadused ei anna soovitut kokku

Kuigi ÜRO eksperdid arvutavad ametlikult praegu 148 riigi esitatud kasvuhoonegaaside kärpimise programmide mõju alles kokku, teatavad esimesed lekked, et need ei pruugi soovitut kokku anda. Eesmärk on vältida Maa keskmise temperatuuri tõusu 2100. aastaks üle 2 °C.

Teadlaste ringkondadest on tulnud juba teateid, et plaane kokku lüües jääksid maailma CO₂ emissioonid kasvama vähemalt 2030. aastani, jõudes siis 50–60 miljardi tonni CO₂ aastase atmosfääri lisandumise koguseni.

Selleks et oleks vähemalt 50%-line võimalus, et 2100. aastaks jääks globaalne temperatuuri tõus 2 °C juurde, oleks pärast seda vaja CO₂ õhkupaiskamist vähendada kiiresti 36 miljardi tonni võrra (vt graafik). Paraku eeldab see juba nüüd, et selleks ajaks peab nii suure kiirusega emissioonide vähendamiseks olema suuremahuline tööstuslik süsiniku kinnipüüdmise tehnoloogia, mis praegu kuulub veel ulmevaldkonda.

Kui pärast 2030. aastat saastamise vähenemist ei juhtu, arvatakse, et maakera keskmine temperatuur võib tõusta koguni 4,5 °C. Lootes riikide praegustes plaanides esitatud vähendamistele, võiks see jääda 3,5 °C juurde.

Arengumaad tahavad osalemise eest 100 miljardit

Kuigi paljud arengumaad on ise kliimamuutustest kõige rohkem puudutatud ja on võrreldes 20 aasta taguse ajaga rohkem nõus ka ise panustama, ei ole nad valmis seda tegema ainult heast tahtest.

Enda osalemise eeltingimusena on nad juba aastaid nõudnud n-ö rohelise fondi loomist, mille kaudu rikkad riigid toetaksid arenevaid ja vaesemaid maid keskkonnasäästlikumate tehnoloogiate kasutuselevõtu nimel vähemalt 100 miljardi dollariga aastas.

Üle-eelmisel nädalal avaldas majanduskoostöö ja -arengu organisatsioon (OECD) oma viimase hinnangu, kui kaugel ollakse selliste summade kokkusaamisega (vt graafik). Sealt on näha, et kõikvõimalikke vahendeid kokku arvates peavad rikkad riigid veel vähemalt 30 miljardit dollarit aastas kokku otsima, et tagada arengumaade nõutud abisumma. Pariisi kliimakonverentsi tulemus sõltub paljuski sellest, kas see summa vaeseid riike rahuldaval kujul lauale pannakse.

Kliimamuutused numbrites

+ 19 cm tõusis maailmamere keskmine tase 1901.–2010. aastani.

+ 0,57 °C oli 2014. aasta 1967.–1991. aastani arvutatud keskmisest soojem.

2,7 % aastas väheneb juba Arktika jääkatte ulatus.

95 % on tõenäosus, et kliima soojeneb inimtegevuse tõttu.