HS: Lennart Meri kinnitati, tollase nimega veel Eesti NSV välisministriks 11. aprillil 1990, kusjuures tema vastu oli ka ülemnõukogu väliskomisjon Indrek Toome juhtimisel. Toome on veel kuus aastat hiljem väitnud, et tema arvates Meri isikuomadused tegid temast kehva valiku välisministri kohale. Eriti heitis Toome ette Meri kellatundmist, täpsemini mittekellatundmist. Kuidas nende Meri isikuomadustega siis ikkagi on, kas ta oli õige isik õiges kohas välisministrina või mitte?

JL: Ma arvan, et ta oli vägagi õige isik. Konteksti mõttes tuleb muidugi arvestada ka seda, et sellel ajal asusid Lennart Meri ja Indrek Toome teine teisel pool piltlikku poliitilist rindejoont. Edgar Savisaar ju moodustas selle valitsuse ja kutsus Lennart Meri oma valitsusse. Tõenäoliselt hindas tema ja selles mõttes olen mina täiesti sama meelt (nagu ma usun ka, valdav enamus inimestest kes Lennart Meriga on kokku puutunud), et ta oli parim. Kindlasti olid tal ka mõned isikuomadused, mis tegid temast väliselt professorlikuma tüübi.
Aga teisest küljest oli ta, kui vaja oli, ka suuteline väga täpselt kella tundma, või ka hilinema täpselt nii palju, et rõhutada vajalikku signaali oma vestluspartnerile. Teisest küljest ei ole ju kahtlust, et tema ääretult suur eruditsioon, väga terav poliitiline taju ja erakordne tahtejõud - mis, ma usun, koos moodustavadki tipp-poliitiku ja riigitegelase kolm põhilist iseloomujoont - see kõik oli Lennart Meril muidugi väga arenenud.
Ta oli teinud demokraatlikku poliitikat tegelikult ju ka läbi seitsmekümnendate-kaheksakümnendate. Meenutan, et kultuuritegelaste, kirjanike, filmitegelaste roll Eesti iseseisvumisel, aga muidugi ka eesti kultuuri hoidmisel läbi okupatsiooniaastate oli väga suur ja Meri oma raamatute, filmide, artiklite ja kõige muu sellisega oli olnud ühiskonnas üks väga oluline mõjutegur. Võibolla küll Indrek Toomele, aga mitte kellelegi teisele ei tulnud üllatusena, et Edgar Savisaar sellise ettepaneku (ministriks hakata - toim) Lennart Merile tegi.

LENNART MERI Foto: TIIT VEERMÄE/EPL Arhiiv

HS: Jah, ma loen Edgar Savisaare meenutusi, et Lennart Meri oli esimesi isikuid, keda ta oli ministrina ette näinud. Kuid esimesi asju, mida Meri välisministrina tegi, olevat olnud see, et ta kutsus nõukogudeaegse välisministeeriumi inimesed kokku (neid oli vist umbes 12 inimest sel ajal) ja nõudis nendelt lahkumisavaldusi praktiliselt kohe, uue ministrina. Kas nõukogudeaegsest välisministeeriumist oleks üldse olnud, mida üle võtta?

JL: Eesti NSV välisministeerium, kui Meri sinna jõudis, oli loomulikult pigem Eesti NSV propagandaasutus ja kõik need inimesed, kes seal töötasid, olid ühel või teisel viisil propagandistid Nõukogude Liidu hüvanguks ja seetõttu nad uude, demokraatlikusse välisministeeriumisse väga hästi ei sobinud.
Oli üksikuid inimesi, kes sobisid ka uude rolli ja Lennart Meri ei olnud kunagi selline inimene, kes oleks kedagi kritiseerinud puhtalt sellepärast, et see oli näiteks kommunist - Lennart Meri sai näiteks väga hästi läbi Vaino Väljasega - aga paljud nendest inimestest polnud lihtsalt uute ülesannete kõrgusel ja tõepoolest valdav enamus nendest vabastati ametist, mõningate üksikute eranditega.
Aga need kohad ei saanud tühjaks jääda ja Meri tõmbas ministeeriumisse palju noori inimesi, tõmbas ka oma kolleege, näiteks kirjaniku Mihkel Muti. Nii, et ega ministeeriumi töö sellest kuidagi takistatud ei saanud, et osa inimesi lahkus.

Jüri Luik
Jüri Luik (s 1966) alustas tööd välisministeeriumis 1990. aasta kevadel. 1992 sai temast riigikogu liige, seejärel minister ja Eesti-Vene läbirääkimiste delegatsiooni juht, 1993-1994 ja 1999-2002 oli ta kaitseminister, 1994-1995 välisminister. 1996-1999 suursaadik Brüsselis, 2002 NATO-ga ühinemise valitsusdelegatsiooni juht, 2003-07 suursaadik USA-s, 2007-12 esindaja NATO juures, 2013-15 suursaadik Venemaal. Alates 1. augustist 2015 juhib Luik Rahvusvahelist Kaitseuuringute Keskust Tallinnas.


HS: Kogemustega diplomaate oleks olnud võtta ainult nõukogude saatkondadest välismaal, mõned vist toodi isegi välisministeeriumisse tööle, aga kuidas selle tausta sobimine uue ministeeriumiga oli?

JL: Noh see oli ka kuidas kellegagi. Üldiselt on Meri seisukoht selline, et parem kasutada noori kogenematuid inimesi ja anda neile see vajalik kogemus, kui, et kasutada nõukogude diplomaate, kes tõepoolest nõukogude saatkondades, põhiliselt Põhjamaades, täitsid kõikvõimalikke ülesandeid, mis ei olnud ühildatavad moodsa demokraatliku riigiga.
Nii, et selline valiku hetk see oli.
Lennart Meri asetäitja oli ju pikaaegne Nõukogude Liidu ÜRO-ekspert Rein Müllerson, teine asetäitja oli Enn Liimets, kes oli samuti olnud nõukogude diplomaat, teeninud Poolas. Selles mõttes oli ka kõrgetel kohtadel inimesi, kellel oli nõukogude taust.

HS: Tegelikult oli Eesti välispoliitika järjekindlust kandnud ju 1926. aastast järjekindlalt tegutsenud Eesti Vabariigi peakonsulaat New Yorgis, Ernst Jaaksoni juhtimisel. Lugedes peakonsulaadi dokumente, kinnitab neis Jaakson 1990. aastal pidevalt, et ta ei esinda Savisaare juhitud valitsust, ega ka sel hetkel Eestis olnud võime, ometi hakkas peakonsul vahendama ka Eesti juhtide USA-visiite. Tundub, et Ernst Jaaksoni isik on ikka kõige A ja O Eesti ja Ameerika suhete taastamises. Kas üldse Tunne Kelami kohtumine asepresident Dan Quayle’iga, või Savisaare ja Rüütli ning Meri kohtumised president George Bushiga oleks teoks saanud, kui Jaakson poleks vahendanud?

JL: Ma arvan, et põhiline, miks nad teoks said, oli eelkõike ikkagi Balti riikides toimuv vabanemisprotsess ja asjaolu, et kuna USA ei olnud kunagi meie okupeerimist tunnustanud, siis nad pidid sellele protsessile kuidagi reageerima. Ja kuna Eestis olid võimule tulnud uued jõud (või ka mõned vanad poliitikud olid keeranud uue kuue), siis oli täiesti loomulik (see oli niimoodi ka Lätis-Leedus), et USA president nendega kohtus. Jutt käis ainult Balti riikidest, teistel nö liiduvabariikidel ei olnud loomulikult mingit juurdepääsu president Bushile.
Mis puutub Jaaksoni rolli, siis ma ei ütleks, et see oli otsustav nende kohtumiste saamisel. Jaaksoni roll oli selles, et ta oli olemas ja, et tema kaudu säilis Eesti Vabariigi järjepidevus. See oli väga oluline okupatsiooniaastatel, see oli väga oluline ka perestroika ja Nõukogude Liidu muutumise aastatel, sest siis oli väga palju inimesi, kes proovisid defineerida Eestit mingisuguse uue riigina, või mingi uue moodustisena ja Jaaksoni kohalolek kindlasti takistas seda.
Samas, Jaakson oli peakonsul New Yorgis. Meil ei olnud ju järjepidevat saatkonda Washingtonis, mis oli muidugi suur viga, kui vaadata Eesti Vabariigi juhtide poole enne Teist maailmasõda – see võimetus aru saada, millist rolli USA saab mängima maailmapoliitikas. See kahjuks viis olukorrani, kus tõepoolest meie kõrgeim esindaja oli peakonsul.
Jaakson tegi seda tööd muidugi võrratult. Mida rohkem sai selgeks see, millised on meie eesmärgid, Eesti eesmärgid, seda kindlamini Jaakson tundis ennast meiega suheldes ja seda rohkem ta kindlasti ka oma kontaktide võrgustikku kasutas. See ei olnud tingimata seotud USA poliitilise juhtkonnaga, aga väga paljude USA ühiskonnategelastega. Selge see, et see oli ka Jaaksoni jaoks tasakaalu otsimine, ühelt poolelt kaitstes oma legaalset positsiooni, teiselt poolt, kui juba Ühendriikide president võtab vastu Arnold Rüütli või Edgar Savisaare, siis on imelik ka öelda, et sina nendega ei suhtle, või sina seda lähenemist ei toeta.
Ja Jaakson valiski oma kontaktpersooniks välisminister Meri, kes oli kõige selgemalt mittekommunistlik liige selles valitsuses. Ja tänu Meri taustale, tema isale (omaaegne välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor Georg Meri (1900-1983) – toim), tema lähenemisele, oli Meri kõige vastuvõetavam partner ka Ernst Jaaksonile.
Teiselt poolt Lennart Meri tajus väga täpselt seda joont ja ei proovinud kordagi ohustada Jaaksoni positsiooni. Ta hindas seda väga ja ei proovinud kunagi etendada de jure ülemust Jaaksonile. Loomulikult Jaakson, nii nagu sündmused arenesid, pidas üha enam nõu Lennart Meriga, aga see ei olnud mingilgi viisil alluvusvahekord.

LENNART MERI Foto: TIIT VEERMÄE/EPL Arhiiv

HS: Samal ajal Eestis oli justkui kaks välisministrit, Lennart Meri oli välisminister ja Endel Lippmaa oli nö idaminister, kelle koostöö vist eriti hästi ei sujunud. Ja siis veel, kui Edgar Savisaare “Peaministri”-raamatut lugeda, jääb tegelikult mulje nagu Savisaar pidi üksi nö idarindel rügama, samas kui mõlemad välisministrid tegelikult üritasid lääne pool asju ajada ja unustasid nagu idapoole ära?

JL: Ütleme niimoodi, et eks see ole ju teatud määral õige, aga sellel on rida põhjuseid, millest osa on seotud just Savisaare enda isikuga.
Kõige suurem viga oli minu arvates idaministri määramine. Lippmaa oli ju erakordse eruditsiooniga, vägagi kompetentne inimene, aga kahtlemata Savisaar keskendus liialt sellele rollile, mida Lippmaa mängis NSV Liidu rahvasaadikute kongressil Moskvas, võideldes Molotov-Ribbentropi pakti (üles leidmise) eest ja tegelikult väga professionaalselt seistes nö demokraatlike väärtuste eest seal väga keerulises keskkonnas, suheldes palju Gorbatšovi lähikonnaga. Ilmselt Savisaarele tundus, et see on piisav platvorm, millelt idaasju edasi arendada.
Tegelikult kui me mõtleme objektiivselt sellele ajale tagasi, siis need asjad, mida me tollel ajal Moskvaga ajasime, olid valdavalt seotud kõikvõimalike majandusteemadega. Need teemad eeldasidki seda, et peaminister piltlikult öeldes ostis, müüs ja vahetas, et Eesti hoolimata oma erilisest positsioonist päris seisma ei jääks, et oleks mingeid ressursse ja mingeid võimalusi ka oma kaupa müüa.
Neid kontakte pidas Savisaar tegelikult väga hästi üleval ja ma usun, et Lippmaast poleks selles ka mingit väga suurt toetust olnud.
Täiesti loomulikult oli Lippmaa pigem läänelik poliitik ja valis seetõttu ka lääne suuna, kus ta tõepoolest põrkas väga tihti kokku Lennart Meriga. Kui Savisaar oleks sõnastanud ja pakkunud Merile suuremat rolli idapoliitikas, siis ma usun, et Meri oleks selle ka heameelega vastu võtnud.
Aga siin tuleb jällegi arvestada, et loomulikud partnerid Merile, kui me võtame Eesti riikluse toonase ülesehituse, oleks olnud Eduard Ševardnadze juhitud NSV Liidu välisministeeriumis. Kui mõned erandid välja arvata, siis Nõukogude Liit loomulikult ei soovinud meiega suhelda välisministeeriumite tasemel. See oleks viinud automaatselt ju kaudselt meie tunnustamiseni.
Loomulikult ka Lennart Meril oli hiiglaslik suhetevõrk mis puudutas Vene kirjanikke, kunstnikke, filmitegijaid, ühiskonnategelasi ja seda sai aegajalt ka kasutatud.

HS: Alguses oli ju Vene-suhete monopol pigem nende käes, kes olid üleliidulised rahvasaadikud. Eesti esindus Moskvas oli hoopis siinse ministrite nõukogu esindus Moskvas, sealse ministrite nõukogu juures, seega tegelikult ei allunudki välisministeeriumile, vaid pigem otse peaministrile. Kuidas see Moskva-suuna ületulek välisministeeriumi alla üldse aset leidis?

JL: See leidis põhimõtteliselt ikkagi aset hetkel kui Eesti Vabariik taasiseseisvus ja siis loomulikult päevast üks peale seda muutus see välisministeeriumi oluliseks teemaks. Eesti esindus Moskvas muutus kohe Eesti Vabariigi saatkonnaks, meie alaline esindaja Jüri Kahn sai kohe ka Eesti saadikuks Venemaal.
Eesti Vabariigi lipp kerkis Moskvas vardasse. See oli ka omamoodi ajalooline hetk. (Sest loomulikul ka kõige suuremal perestroikaajal, kui Eesti Vabariigi lipp lehvis juba Pika Hermanni tornis, oli selge, et me ei saanud seda lippu lehvitada Moskvas.)
Kogu see personal, kõik need töötajad läksid Välisministeeriumi valdusesse, kuid samas oli ju ka kiirelt selge, et väga paljud neist inimestest ei olnud kasutatavad saatkonnas ja algas päris pikk ja keeruline reformiprotsess, mis vältas aastaid ja aastaid, kuni ENSV alalisest esindusest sai lõpuks saatkond.
Kasvõi see sama nö hotell, mis oli tegelikult ette nähtud Eestist saabuvate riigiametnike - kes käisid Moskva ametnikke kommikarbi ja Vana Tallinnaga moosimas - majutamiseks. See soov saada Moskvas majutatud kestis veel pikalt. Nii, et üsna valuline oli see üleminek tegelikult. Aga loomulikult välisministeerium hakkas kohe ka Jüri Kahnile juhiseid ja korraldusi andma.
Kui me vaatame Venemaal toimunut, siis Vene välisminister oli (1990-1996) Andrei Kozõrev, kelle mõju ei olnud tingimata ülisuur Vene uuele valitsusele ja väga suurt rolli mängisid Jeltsini usaldusalused, näiteks Sergei Šahrai. Šahrai esimene visiit Eestisse (1991. aasta lõpus), kes, kui mu mälu ei peta, oli siis vist justiitsminister (õigemini õiguspoliitika riiginõunik – toim), oli näiteks esimene avang vägede väljaviimise läbirääkimistel.

Tunne Kelam, Ülo Nugis, Edgar Savisaar uues Riigikogus 1992 FOTO: Marko Mumm

HS: Sisepoliitilised tülid Eestis, Eesti Komitee ja Savisaare vahel, Savisaare ja venekeelsete poliitikute vahel, Savisaare ja nö Indrek Toome lähikonna vahel, - kas ja kui palju need tülid üldse välissuhtlust sel ajal segasid?

JL: Nad ei seganud väga oluliselt. Nad olid loomulikult taustal ja tihtipeale olid nad olulised sündmused, millest ju teavitati ka rahvusvahelist ajakirjandust. Kogu see interrinde problemaatika, vene vähemuse õigused, see tuli väga tugevalt sisse ju isegi enne Eesti taasiseseisvumist, kus nende, väga paljude vene keelt kõnelevate inimeste staatus oli hoopis teistsugune kui hiljem.
Kuid siiski interrinde põhiline poliitiline platvorm oli justnimelt see – vene vähemuse õigused (või tollal nad ei nimetanud ennast vähemuseks) – ja see äratas suurt tähelepanu ka rahvusvahelisel areenil. See oli kindlasti üks asi, mida meil tuli seletada.
Mis puudutab Eesti Komiteed, siis tõepoolest Eesti Komiteel oli oma päris aktiivne rahvusvaheline suhtlemine, Tunne Kelam ja ka näiteks Mart Laar, hilisem välisminister Trivimi Velliste jt käisid ajamas asja, rõhutamas eelkõige EV õiguslikku järjepidevust.
Kuid ma ei ütleks, et see kuidagi oleks põrkunud Lennart Meri tegevusega, sest lõppude lõpuks oli ju ka Lennart Meri Eesti Komitee liige. Ja põhimõtteliselt see välispoliitiline kontseptsioon, mida näiteks Tunne Kelam välismaal ajas, langes täpselt kokku sellega, mida Lennart Meri rääkis. Seal tegelikult mingisugust vastuolu ei olnud.

HS: Mul on mälus pilt, justkui esimesena tegid algatuse Eestit NATO-sse viia Indrek Toome ja Ülo Nugis?

JL: On mingi legendaarne lugu, võibolla isegi legend, et Ülo Nugis olevat 1992. aastal mingisugusel seminaril öelnud, et tore kui Eesti saaks NATO-sse. Kontekst oli tollel ajal selline, et isegi, kui ta sellist ütles, oli see täiesti õhus rippuv lause, millel polnud mitte mingisugust poliitilist tähendust, kuna tollel ajal otsust avada NATO-t ükskõik millistele uutele riikidele ei olnud ja see ei olnud ka loetav meie taotlusena. Ülo Nugis polnud ka rahvusvaheliselt nii tunnustatud Eesti esindaja, et oleks puhtalt tänu sellele mingisugust suurt resonantsi tekitanud.

HS: Tollesse aega jääb ka üks üpris veider juhtum, mida toona uljalt Eesti Watergate’iks kuulutati, kui Arnold Rüütel otsis oma esindajate kaudu kontakte Ühendriikides ja sattus mingi firma otsa, keda süüdistati sidemetes CIA-ga – USA luurekeskagentuuriga. Kas seda saab üldse tõsiseks skandaaliks pidada, või oli see pigem kellegi katse lihtsalt Rüütli lähikonnaga arveid klaarida.

JL: Ma arvan jah pigem, et see oli niisugune segadus, mis jõudis kohe ajakirjandusse ja millele anti ehk palju suurem kaal, kui see tegelikult oleks väärinud. Teisest küljest indikeeris see ühte päris olulist asja ja nimelt seda, et meil ei olnud ju tollal täiemõõtmelisi saatkondi.
Olid ju mitmesugused esindused, ennekõike kultuuriesindused ja kõik otsisid võimalusi, kuidas Eestit rahvusvaheliselt esindada. Arnold Rüütlile tundus, et Lennart Meri ei esinda piisavalt või ei kujuta piisavalt Arnold Rüütlit, kui ülemnõukogu esimeest, niisuguse kõige tähtsama riigifiguurina.
Seal oli ilmselgelt isiklik pinge sees.
Ja siis Rüütel otsiski, kasutamata ära välisministeeriumi struktuuri, alternativseid kanaleid ja loomulikult leidus kohe ka firma, kes oli valmis seda pakkuma, kellel olid kontaktid eestlastega juba enne seda kui Rüütel nende poole pöördus. Noh, Lennart Meri seisukoht oli, et seda tüüpi erafirmade, lobi- või õigusnõufirmade kasutamine ei ole Eestile kohane, nii, et sealt see pinge tekkis ja lõpuks, kui see oli välja tulnud, siis selle firma teenetest ju ka loobuti.

HS: Üks legendaarsemaid sündmusi Eesti välispoliitikas oli see kui Lennart Meri ja Edgar Savisaar kohtusid president Bushiga (12. oktoobril 1990), siis Meri läks ja märkis väidetavalt Valge Maja suurele gloobusele ristiga, kus Kamtšatkal parimad lõhejõed asusid. Sellised asjad vist on siiski päris tõsised intsidendid diplomaatias. Kuidas seda võtta? Ma saan aru, et president Bush mäletas seda sündmust ka veel pool aastat hiljem.

JL: Kõigepealt ma ütleks kaks sõna selle konteksti kohta. See oli tüüpiline Lennart Meri diplomaatiline võte, ta tihtipeale ei alustanud juttu mitte Eesti asjadest, vaid proovis luua vastas oleva inimesega emotsionaalset kontakti. Tal oli väga täpne taju sellest, mis teist poolt huvitab, mitte ainult poliitiliselt, vaid ka inimlikult.
Bush oli kuulus kalamees ja oleks Lennart näidanud mingeid Eesti jõgesid... (See oleks asi, kus teema oleks kohe läinud Eestile – Eesti esindaja räägib Eesti asjadest.) Aga Lennart näitas niisugust laiemat visiooni – näitas, ma arvan see võis olla Volga või Leena, ühesõnaga suur jõgi, mida ikka gloobusel näha on – ja soovitas sinna kalale minna.
Kas ta tegelikult tõmbas füüsilise risti – ma seda ei tea, sest mind tollel hetkel ei olnud saalis – ma olin sellel teisel kohtumisel – Bushi kohtumisel Rüütliga (29. märtsil 1991), kus oli ka Meri. Aga fakt on see, et Bush seda läbi huumori meenutas.
Kas ta oli tõsiselt solvunud või oli see kõik naljatoonis – mul on raske seda öelda. On siiski raske ette kujutada, et Lennart, kes oli ajaloolane, erakordselt täpne ja delikaatne kõigis ajalooasjades, läks nüüd kellegi gloobust määrima.

Punalippudega paraad nõukogude ajal Foto: Priit Simson

HS: Samas see mainitud teine kohtumine – Arnold Rüütel kohtus president Bushiga – märtsi lõpus 1991. New Yorgi konsulaadi materjalidest ilmneb küll see, et vähemalt Jaakson ja ka ameeriklased üldse suhtusid Rüütlisse mõningaste reservatsioonidega ja on isegi üks kiri, kus Rüütel ise üritab põhjendada ja selgitada, et ärge ikka nõukogudeaegseid tekste nii mustvalgena võtke nagu nad kirjas on. Kuidas ameeriklased üldse Rüütlisse suhtusid?

JL: Ma olin sellel hetkel kohal. See kohtumine oli täiesti viisakas toonis. Loomulikult kui juba oli otsustatud ta vastu võtta, oli ka kohtumise toon vastav, sõbralik, viisakas, arutati kõikvõimalikke teemasid, aga need kõik olid muidugi seotud Eesti püüdluste ja taotlustega.
Mis puudutab Rüütli staatust, siis see teema polnud mitte seotud Rüütli isikuga, vaid oli just seotud küsimusega, kes on need inimesed, kes praegu Eestit esindavad ja kas see ohustab kuidagi USA mittetunnustamispoliitikat - kas need kaks asja on kuidagi ühildatavad - ja siin oli väga oluline just seesama Jaaksoni positsioon, kes ikkagi ka omalt poolt ei seisnud vastu sellele, et sellised kohtumised toimuks.
Oleks Jaakson öelnud, et neid kohtumisi mingil juhul ei tohiks teha, oleks see kindlasti tekitanud väga suuri probleeme. Aga selge, et ameeriklastel oli - nii kohtumisel Savisaarega, kui ka kohtumisel Rüütliga - ma kujutan ette - oma süsteemi siseselt kindlasti arutelusid.

HS: Need kohtumised vajasid kõik tõlgi abi? Eesti liidrid väga hästi inglise keelt ei osanud, see vist kahjustab või vähemalt segab küll omavahelist suhtlust vist tugevalt?

JL: See kindlasti segab päris tugevalt, Meil oli kaasas väga hea tõlk, kahjuks nüüd juba meie seast lahkunud Arvi Jürviste, kes oli erakordselt professionaalne ja tõlkis neid kohtumisi väga hästi, kellel oli ka endal väga hea välispoliitika taju, ja kes tegelikult ka välisministeeriumis täitis niisugust poliitilise nõuniku rolli – diplomaadi rolli - et see tõlkimine polnud tema põhitegevus.
Bushil oli kaasas ka oma tõlk, nagu ameerika protokoll ette näeb - kui mu mälu mind ei peta, oli see vist Mari Ets – kuid tõlkida lasti Eesti tõlgil – reeglina valitakse üks kahest – ja Mari Ets siis oli kõrval.

HS: Ma saan aru, et see tõlkimine tekitas ka natuke nalja, sest tõlk pidi sihilikult mööda tõlkima, sest jutud läksid üsna rappa?

JL: Noh ütleme, et tõlgil oli kindlasti väga suur roll selles, mida seal räägiti ja mis seal toimus, aga muidugi andis see ka võimaluse välisminister Meril väga palju sekkuda, sest nö traditsioonilisel kohtumisel, kui kohtuvad kahe riigi presidendid, reeglina räägivad ainult presidendid, ja kõik teised, ükskõik kui tähtsad nad on, istuvad seal kõrval ja kuulavad vaikides. Aga antud juhul oli Meril muidugi nendel kohtumistel väga suur roll, ta rääkis vähemalt sama palju kui Arnold Rüütel, kui mitte rohkem.

HS: Ja see kõik toimus ammu enne Eesti iseseisvuse taastamist, ehk ameeriklaste jaoks ei olnud sellest mitte mingit probleemi?

JL: Ameeriklaste jaoks ei olnud selles probleemi, kuna põhjus, miks nad meiega kohtusid oli, ütleme, valdavalt kahene. Ühelt poolt nad muidugi andsid sellega toetust meie taasiseseisvumisele või vähemalt teatavale autonoomiapüüdlusele. Ameeriklased olid alati väga ettevaatlikud, et mitte avalikult Gorbatšovi rünnata ja nõuda Eesti iseseisvuse taastamist, see teema oli küll üleval, aga väga-väga ettevaatlikus sõnastuses.
Aga ameeriklased siiski tegid katet sellisele, noh, iseseisvusmeelsele valitsusele ja me uskusime tollel ajal, (ma arvan, et see oli ka õige) et need kohtumised iseenesest andsid Gorbatšovile väga selge signaali et Ameerika peab Balti riike eristaatuses olevaks; et relvajõudude kasutamine Balti riikides on automaatselt Ameerika Ühendriikide vastane samm; ja et see kindlasti vähemalt mõnevõrra hoidis ja kaitses ka meid, Lätit, isegi Leedut, kuigi Leedus muidugi toimus väga tõsine intsident.
Aga siiski, niisuguseks lõplikuks sõjaliseks konfliktiks ei läinud. Ma usun, et see kohtumine oli kõige hullema vältimiseks väga oluline.

HS: Kui me vaatame Euroopa suurriike, siis Saksamaa suhtumine... Ma lugesin Tiit Matsulevitši meenutust, kui ta pidi infobürood Bonnis avama, siis Saksa valitsus ei olnud eriti vaimustuses sellest. Helmut Kohl ei tahtnud vist Saksamaa taasühendamise protsessi Eestisse suhtumisega kuidagi kõigutada või kahjustada. Samas, kui augustiputš läbi oli, siis välisminister Hans-Dietrich Genscher saatis Lennartile lausa lennuki vastu, et ta siiski õigeks ajaks Saksamaale jõuaks. Kuidas seda Saksamaa käitumist sel ajal kokku võtta?

JL: Saksamaal muidugi oli niisugune väga omapärane roll. Saksamaa ise oli äsja taasühendatud, Saksamaal viibisid veel nõukogude väed, kuigi oli kokku lepitud nende vägede lahkumine, kantsler Kohl pidas selle poliitika põhiliseks garandiks Mihhail Gorbatšovi, hindas väga kõrgelt oma isiklikke suhteid Gorbatšoviga ja ei olnud valmis tegema midagi, mis oleks kuidagi ohustanud Saksamaa suhteid nõukogude liidriga.
Teisest küljest loomulikult Balti riigid mängisid ka Saksa poliitikas ja ühiskonnas väga olulist rolli. Tänase päevani on väga mõjukad baltisaksa organisatsioonid, saksa avalikkusele olid balti riikide iseseisvuspüüdlused sümpaatsed, saksa lehed kajastasid seda väga palju ja väga põhjalikult. Ka Bundestagis oli väga palju parlamendiliikmeid, kes olid meie osas toetavad.
Kohl oli sellises enda vaatevinklist keerulises olukorras. Aga fakt oli ka see, et Balti riikidega suhtlemise poliitika tugevam ajaja oli kindlasti Genscher. Genscher oli koalitsioonierakonna ehk liberaalide juht, ta oli sellevõrra ka Saksa valitsuses mõjukas, asekantsler, ja ta võis endale lubada teatavat tegevusvabadust. Ta tundis isiklikult Merd, nad olid teataval määral sarnased oma stiililt ja oma tegevusmudelilt. Meri rääkis ka laitmatut saksa keelt, mis muidugi aitas kõvasti kaasa, Meri tundis ka väga hästi toonase Saksa presidendi kantseleiülemat baltisakslast Andreas Meyer von Landruti (sündinud 1929 Tallinnas - toim) kes rääkis täiesti vabalt eesti keelt, nii et saksa võimuorganites oli arusaam Balti riikidest päris hästi esindatud.

Genscher Praha sametrevolutsioonis 1989:

Kui me mõtleme veel tagasi sellele ajale, mil Eesti ei olnud iseseisev, siis meie üks põhiline tegevussuund oli pääsemine kõikvõimalikele CSCE (nüüdse OSCE) üritustele ja näiteks üks neist üritustest toimus Saksamaal. Ma mäletan, et peale seda (ma arvan, et see oli välisministrite kohtumine) oli näiteks eraldi ametlik kohtumine Genscheriga. Genscher võttis korduvalt vastu Balti riikide välisministerid juba enne seda kui me taasiseseisvusime, selles mõttes oli tema ka Balti-poliitika eesliinil. Kas Kohl seisis tema taga sajaprotsendiliselt või 80-protsendiliselt, on mul raske öelda, loomulikult on mõeldamatu, et Genscher oleks seda poliitikat ajanud ilma Kohli, vähemalt, aktseptita.

HS: Ja Henning von Wistinghausen oli Leningradis Saksa konsulaadis juba enne kui ta Eesti saatkonda (saadikuks siin 1991-1995 - toim) tuli...

JL: Just nimelt, ta oli Leningradis Saksa peakonsul ja tundis juba sellest ajast väga hästi nii Lennart Merit kui ka kogu seda välisministeeriumi meeskonda. Me käisime ju välismaal Nõukogude Liitu sõimamas nõukogude passidega ja loomulikult oli meil vaja pidevalt ka viisasid. Tihtipeale võeti kott selga ja sõideti Leningradi ja võeti terve hunnik viisasid kõikidest peakonsulaatidest. Väga tihti oligi Balti riikidega suhtlemine antud erinevate lääneriikide peakonsulitele Leningradis. Seal oli mitu põhjust, üks oli praktiline - nad olid lähedal, neil oli lihtsam jälgida kujunenud olukorda - aga teine oli ka poliitiline sest tänu mittetunnustamispoliitikale ei saanud suursaadikud külastada Balti riike, küll aga võisid seda teha vähemad diplomaadid, konsulid, ka peakonsulid. Nemad võisid tulla meie juurde ilma, et see oleks automaatselt tähendanud okupatsiooni tunnustamist...

HS: Seega mittetunnustamispoliitika ikka kehtis üldiselt...

JL: See kehtis üldiselt. Tegelikult me mäletame muidugi, millised olid asjaolud Teise maailmasõja hakul kui võeti ka Balti riikide iseseisvus. Selge on see, et Saksamaal ei olnud klassikalist mittetunnustamispoliitikat mingisuguste eraldi avaldustena, aga on selge, et Saksamaa föderatiivvabariik ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja jälgis laias laastus seda sama poliitikat...

HS: Selles suhtes ta erines otseselt Hitleri poliitikast...

JL: Nii nagu Saksamaa Liitvabariik ka igas muus suhtes erines Hitleri poliitikast...

HS: Teatavasti Hitler andis Venemaale üle nii Eesti saatkonna Berliinis kui vist ka Pariisis...

JS: Täpselt nii oli.

HS: Rootsi poliitikud üritasid end igati Eesti sõpradena näidata, Carl Bildt oli ise kohal Eesti Kongressi avaistungil ja Rootsis olid esmaspäevamiitingud poolteist aastat. Rootsi oli kogu aeg nagu väga suur Eesti toetaja. Kuid kuigi Lennart Meril olid väga head Soome-sidemed, Soome-kontaktid, siis Soome poliitikud millegipärast väga sõbralikud ei olnud?

JL: Tegelikult, isiklikul tasemel olid need kontaktid ikkagi väga soojad. Lennart Meri, kes oli tunnustatud Soome asjade tundja, väga suur Soome armastaja ja väga tuntud Soome kõikvõimalikes ringkondades, kultuuriringkondades ja hiljem muidugi poliitilistes ringkondades. Temaga käidi väga palju läbi, ei olnud kunagi probleeme kohtuda ei Soome välisministri, või isegi peaministri ja presidendiga.
Aga loomulikult Soome toonane president Mauno Koivisto oli samuti oma riigi julgeoleku paljuski sidunud Gorbatšoviga, usuga sellesse, et Venemaad ei tasu ärritada, mis muidugi on olnud Soome väga pikaaegne positsioon. Selles kontekstis olid soomlased ka päris ettevaatlikud.
Noh seda, kas nad oleks võinud olla julgemad ja kuipalju julgemad, seda me võime tagantjärgi hinnata. Nad oleks võinud minu arvates olla palju lahtisemad, sest see ei kujutanud neile mitte mingisugust ohtu, aga nad valisid teise tee.
Samas, kui Eesti taasiseseisvus, siis selgus korraga, et Soome välisministeeriumi arhiivides ei ole ühtegi paberit - ja sellel on ka muidugi omad ajaloolised põhjused -, et Soome oleks tunnustanud Nõukogude Liidu juriidilist võimu Balti riikide üle. Nii, et Soome puhul samamoodi, taastati meie diplomaatilised suhted, mitte ei loodud neid, nagu juhtus Rootsi puhul, kes oli võib-öelda ainsa lääneriikide valitsusena tunnustanud Nõukogude Liidu ülemvõimu Balti riikides.

HS: Kui ma siin fakte reastasin, siis mind pani natuke imestama, et kui Eesti esindaja Mart Tarmak oli Leedus kohal juba praktiliselt 1990. aasta aprillis, aga Lätiga taastati diplomaatilised suhted alles 1992. aasta alguses. Kas Läti oli siis kuidagi kahe silma vahele jäänud, vahepeatusena teel Vilniusesse, või kuidas see Lätiga ikkagi oli?

JL: Ma pean tunnistama, et ma täpselt ei tea miks me ei olnud Lätis vastavalt esindatud, aga Leedu puhul ma võin küll öelda seda, et Mart Tarmak läks sinna kui Rahvarinde esindaja ja siis loomulikult samm-sammult hakkas teda kasutama ka välisminister Meri ja ühel hetkel sai temast esindaja Leedus. Kuid kõik meie esindajad nõukogude ruumis omasid teistsugust rolli. Lennart Meri keskendus ikkagi eelkõige meie esinduste taastamisele lääneriikides.

HS: Samas, esimesed saadikud või esindajad olid Savisaare valitsusel siiski ida suunas, Vene NFSV-s (Jevgeni Golikov, aastail 1991-1992 - toim), Jüri Kahn (1990-1995 Moskvas) Nõukogude Liidu suunal ja Mart Tarmak (1990-1992) Leedus. Need olid saadikud, kes pandi otse Rahvarinde tausta pealt?

JL: Võib öelda jah, kuigi kumbki (ei Kahn ega Tarmak - toim) polnud ju mingi fanaatiline rahvarindelane ja mõlemast said pärast professionaalsed diplomaadid, nii nagu nad ka omal ajal neid ülesandeid täitsid. Mõlemad on tänase päevani rivis ja välisministeeriumi koosseisus, on olnud saadikud väga mitmetes riikides.

HS: Me alustasime sellest, et kui Lennart Meri tuli välisministriks, lasi ta praktiliselt kõik nõukogudeagsed inimesed lahti... Kust siis nüüd uusi inimesi toodi? Eesti Instituut eksisteerib tänase päevani, aga seoses just 1990. aastaga nimetatakse seda kohati varivälisministeeriumiks, kuna selle infopunktidest said hiljem saatkonnad. Kas Eesti Instituut oli juba algselt rajatud eesmärgiga Eesti välisesindusi püsti panna?

JL: Jällegi, see oli üks Lennart Meri väga kaugele ette vaatavatest projektidest. Ma ei usu, et jutt oli isegi tema jaoks algul tegelikult saatkondade taastamisest, vähemalt mitte algse impulsina, aga Eesti Instituut rajati küll selleks, et luua Eesti esindusi üle Euroopa ja võibolla ka Ameerika Ühendriikides.
Jutt oli alguses ennekõike kultuuriesindustest ja Lennart Meri eeskujud olid siis riiklikult toetatavad kultuurikeskused nagu British Council, Alliance Française või Goethe Instituut ja sellise kattevarju all müüs ta selle idee ka toonastele juhtidele maha. Sest loomulikult pidi ka Eesti Instituut saama aktsepti Eestimaa Kommunistliku Partei juhtidelt, kes tollal ka kogu Eestit juhtisid. Siis kui Eesti Instituut loodi, siis ei olnud Edgar Savisaar veel peaminister.
Selline oli selle instituudi fookus, aga loomulikult samm-sammult, kui oli näha kuhu suunas asjad liiguvad, hakkasid samad inimesed, kellest väga mitmed olid kultuuritegelased, täitma diplomaatide ülesandeid, suhtlema välisministeeriumiga.
Võibolla täna tundub, et see oli väga hästi välja mõeldud ja väga täpselt doseeritud, aga siin tuleb arvestada, et oli ikka mitu faasi kogu sellel protsessil. Oli faas kui peaminister oli Indrek Toome (1988-1990), siis oli Savisaare valimine, siis tuli esimene valitsus, kes oli laias laastus demokraatlikult valitud ja kes võttis ikkagi väga selge suuna Eesti iseseisvumisele. Sellel hetkel hakkasid ka need Eesti esindused mängima hoopis olulisemat rolli.

HS: Teine allikas uut kaadrit saada oli Diplomaatide Kool, mis oli käima pandud juba Arnold Greeni ajal, sellest koolist on tulnud ka suurem osa Eesti diplomaate. Kuidas selle kooli käimapanek üldse oli ja kas toona osati koolitusel ette näha kõike, mis diplomaadi tööks vaja?

JL: Kindlasti mitte. Pean tunnistama, et minu isiklikud suhted Diplomaatide Kooliga on väga põgusad, ma pole seal käinud.
Esimene grupp Eesti diplomaate, kelle Lennart välisministeeriumisse kutsus, (olukorras kus ta oli valdava enamuse välisministeeriumi toonastest töötajatest lahti lasknud), võeti tööle ilma igasuguste koolide ja konkurssideta. Mina ja Indrek Kannik ja Tiit Pruuli, Aap Neljas, veel mitmed teised, kes selles pundis olid, meie saime tööle ilma eriliste konkurssideta.
Selleks ajaks kui Diplomaatide Kool suurema jõuga tööle hakkas, olime meie juba ametis ja keskendusime väga pingelistele igapäevastele asjadele. Õpetamise poole, kuidas õige peaks diplomaate välja õpetama, saime meie oma tööpostil olles, pigem läbi isikliku kogemuse. See ei tundunud alguses üldse mingi oluline teema.
Muidugi samm-sammult ministeerium suurenes, vajadus karjääridiplomaatide järgi suurenes (plahvatuslikult muidugi peale taasiseseisvumist). Diplomaatide Kool on selles mõttes muidugi väga olulist rolli täitnud.
Sellel hetkel kui meie välisministeeriumisse läksime, ei olnud ju Eestis mingeid rahvusvahelisi diplomaate, olid mõned nõukogude taustaga mehed, kes olid töötanud nõukogude saatkondades ja kellel oli kogemus, mida me ei näinud eriti kasulikuna, ei tahtnud ära kasutada...

HS: Neid peeti lausa KGB-lasteks?

JL: Just, väga paljusid neist. Meie diplomaatiline eeskuju oli hoopis Lennart Meri, kes mingil imelisel viisil teadis, kuidas tegutsevad Lääne diplomaadid, kellel oli selle kohta erakordselt põhjalik arusaam.
Kust ta seda kõike teadis? Tõenäoliselt tänu oma väga paljudele välisreisidele. Tal oli väga palju suhteid näiteks Soome diplomaatidega ja väga palju esmasest kogemusest, kuidas üldse välisministeeriumit organiseerida, millised inimesed seal peaks töötama, millised paberid liikuma, tuli Soome välisministeeriumist. Soomel on olnud tegelikult päris oluline roll Eesti riigiametite arengus, ka välisministeeriumi arengus. Soome oli Lennartile kõige lähedasem eeskuju.

HS: Siit me jõuame tegelikult varustuse, tehnoloogilise külje juurde. Mobiiltelefonid alles hakkasid sel ajal levima, telefoniühendusedki Tallinnast läände polnud eriti selged. Kuidas see tehnoloogiline külg välisministeeriumis alguses üldse välja nägi?

JL: Alguses oli see erakordselt nõrgal alusel, sellepärast, et me helistasime läbi Nõukogude Liidu sidesüsteemide, dokumentide saatmine ja vastuvõtmine käis fakside teel, need faksid olid tollel ajal tänu liinide kvaliteedile vägagi viletsad.
Tihtipeale oli üldse raske aru saada, mis dokumendiga oli tegemist, kui see nö faksilt välja keris.
Meie side oli üsnagi nõrgal alusel, aga see oli jälle üks teema, mida välisminister Meri pidevalt rõhutas ja pidevalt otsis uusi võimalusi meie side parandamiseks. Oluline läbimurre olidki Soomest toodud mobiiltelefonid, mis nagu mobiiltelefonid tollal olid, olid hiigelsuured, väikese diplomaadikohvri suurused.
Ma oletan siis, et neid oli õnnestunud lülitada Soome võrku ja Soome võrk siis ka ulatus nii kaugele üle lahe, et neid oli võimalik kasutada.
Need olid tõesti meie esimesed üldisest Vene süsteemist sõltumatud sidekanalid. Väga palju sidest käis ikkagi põhiliselt lauatelefoniga, läbi nõukogude koodide, helistasime välismaale.
Reaalselt käis väga palju nendest sidekaablitest (füüsiliselt) läbi Eesti, ka nõukogude sidekaablitest, nii et Eesti telefonijaamad iseenesest polnud kõige halvemad. Telefoniside ei olnud nii vilets kui helistada lauatelefonilt, aga faksi jaoks oli ta natuke nõrk.

HS: Nõukogude võim Eesti välissuhtlust takistada, pidurdada, ei üritanud sidekanaleid katkestades?

JL: Üllataval kombel mitte, selle pärast, et side väljalülitamine ühe maja jaoks oleks olnud ju suhteliselt mõttetu, siis oleks pidanud laiemalt raiuma läbi Eesti ja läänemaailma vahelised sidekanalid, aga see oleks jälle olnud Gorbatšovi perestroika ja avalikkustamispoliitika otsene vastand.
Mõnes mõttes olid nõukogude võimuorganite käed ikkagi aheldatud. Tundub, et vene võimud pöörasid üllatavalt vähe tähelepanu asjaolule, et side nii vabalt käis.
Isegi putši ajal, kui tegelikult kogu Nõukogude Liidus oli kuulutatud välja erakorraline seisukord, mis tõenäoliselt võimaldas ka kogu rahvusvahelise side mahavõtmist, siis seda ei toimunud. See side käis kõik need kolm päeva, mis putš toimus. Meie välisministeeriumi telefonid töötasid laitmatult. Me pidasime kogu aeg sidet välismaailmaga.

Nõukogude dessantväelased teletorni juures. Foto raamatust "Leegitseval piiril", autor Tiit Veermäe

HS: Samas, Lennart Meri oli putšipäevade ajal Helsingis ja ülesandega isegi vajaduse korral eksiilvalitsust luua. Kui tõsised need plaanid olid, Eesti oleks saanud järjekordse eksiilvalitsuse?

JL: Need plaanid olid ja Lennart Meril oli kaasas vastav paber, mis sellise volituse andis. Mina pole seda paberit näinud, ma ei tea kas sellele oli alla kirjutanud Rüütel või Savisaar, või mõlemad, selge see, et meie õiguslik positsioon oli niikuinii suhteliselt ebakindel, aga poliitilises mõttes oli tal tõepoolest selline volitus olemas.
Tagantjärgi muidugi on väga lihtne tuua välja need põhjused, miks putš läbi kukkus, aga tollel hetkel, kui see putš algas, oli mõistetavalt väga palju hirmu ja ebakindlust. Sugugi ei olnud meil veendumust, et see putš kindlasti läbi kukub.
Seal olid ka episoodid, mis on alles hiljem teistsuguse konteksti saanud, nagu kasvõi asjaolu, et nõukogude laevastik toodi Eesti merepiirile ja tundus, et piirid pannakse kinni. Hiljem on selgunud, et need laevad väljusid sadamast hoopis selle tõttu, et nad tahtsid alluda Balti merelaevastiku komandörile, kes oli putši vastane. Erinevalt sellest, et nad oleks sadamas allunud Balti sõjaväeringkonna ülemale, kes oli putši toetaja...

HS: Ja kui putš oli möödas, olid Eesti iseseisvuse taastamiseks kõik uksed lahti. Tallinn oli mitu nädalat nagu välismaa välisministrite paraadi objektiks, üks tuli, teine läks, siis hakati ka järsult saatkondi ja esindusi avama. Island saab küll esimesena au endale Eesti esimese tunnustajana, aga ega tegelikult teised riigid ka palju maha jäänud?

JL: Ei jäänud. Island on tõepoolest kindlal kohal meie taasiseseisvumise ajaloos, aga tegu on väga väikese riigiga, kellel ei ole ka tänasel päeval ju Eestis saatkonda.
Esimesed sammud lääneriikide poolelt tehti just nimelt Rootsi ja Soome poolt, sest neil olid Eestis juba konsulipunktid, inimesed olid füüsiliselt siin ja nende pinnalt oli võimalik väga kiiresti saatkond luua.
Kuid väga paljud Euroopa riigid määrasid kiiresti oma saadikud ja nende tiimid saabusid siia, et otsida sobilikke töökohti, mida polnud Tallinnas nii lihtne teha, sest mõistetavalt sobivaid maju ei leidunud.
Mõningatel saatkondadel olid oma õigusjärgsed majad, nagu näiteks soomlastel. Seal läks muidugi aega, kuni maja sai tühjaks kolitud, remont tehtud ja sinna saatkond sisse kolis. Aga mõningad saatkonnad leidsid oma ruumid välisministeeriumis, nii et mitu korrust välisministeeriumi majas, kus ta ka praegu on, olid saatkondade poolt ära võetud, ühel korrusel oli Taani saatkond, teisel korrusel oli Saksa saatkond...
Ma mäletan, et meie välisministeeriumi meeskonnana isegi nurisesime, sest meie tööolud muutusid sellest märgatavalt viletsamaks, Lennart Meri muidugi rõhutas, et põhiline on see, et me saame need saatkonnad siin avatud, sest Eesti iseseisvus tegi alles esimesi samme, ega keegi ei teadnud, mis jällegi täpselt juhtuda võib.
Saatkondade avamise kiirus oli põhiline ja kui keegi pidi korruse võrra kõrgemale kolima, väiksemate ruumidega leppima, siis loomulikult see oli teisene.

VÄLISMINISTEERIUMI HOONE Foto: Vallo Kruuser

HS: Kujutaks ette, et kompartei keskkomitee jaoks ehitatud hoone on välisministeeriumi jaoks liiga suur, aga kuidas see majast seest vaadates tegelikult tundus?

JL: Tegelikult ta oli loomulikult sobimatu välisministeeriumi jaoks ja seetõttu hakati hoonet ümber ehitama toona ja on nüüd ka veel seest mitu korda ümber ehitatud.
Noh, see oli suur maja. Kuid kuna välisministeerium oli enne seda pikka aega Toompeal sisuliselt ühe koridori peal, mis jäi meile kohe väga-väga kitsaks, siis me põhimõtteliselt alustasime streiki... Me teatasime Savisaarele, et me ei saa enam nendes tingimustes töötada.
Savisaar sai selle peale alguses väga pahaseks, aga hiljem tõepoolest, kui kommunistlikult parteilt võeti EKP keskkomitee maja ära, siis valitsuse otsusega anti see välisministeeriumile. Loomulikult enne Eesti taasiseseisvumist ja eriti peale seda, oli see vägagi rõõmustav, et meil oli selline maja, hoolimata selle omapärasest ajaloost.