MEENUTUS aastast 1991: Kuidas olla politseinik ajal, mil varastati isegi kartuleid!
Sel nädalal möödub politsei taasloomisest 25 aastat. Toonast aega meenutab Delfile Tarvo Ingerainen, kes on praegu Lääne-Harju politseijaoskonna patrulltalituse juht.
"Mul oligi 1. märts esimene tööpäev, meenutab Ingerainen, kes 1991. aastal alustas kordnikuna Saue vallas.
"Kui sellele ajale tagasi mõelda, siis see on nii naljakas ja metsik aeg – olen sellele hiljem mõelnud, et ega ei oskagi noorematele kolleegidele nagu edasi anda, kuidas need asjad 1990-ndate alguses olid. No näiteks oli kõigest puudus: kui tahtsid näiteks mingit dokumenti paberile saada, siis pidid kaks tundi ootama: arvuteid toona polnud, ainus trükimasin oli sekretäri käes..." kirjeldab toonane kordnik tänapäeval tundmatuid takistusi.
Ega mundritus meest riku
Ingerainen mäletab, et uued Eesti politsei vormid tulid alles jaanipäevaks. "Alguses kasutasime lihtsalt Paikuse politseikooli riideid edasi: need olid hallid, üks versioon miilitsa mundritest. Lõikasime kuldsed nööbid ära," räägib Ingerainen sellest, kuidas mundrid n-ö eestistati. Aga mehed käisid ka erariietes tööpostil. Pilt, et politsei siltidega autost astus välja miilitsamundriga mees, oli aastal 1991 täiesti tavaline.
Kui uued mundrid tulid, siis oli see küll uhke tunne. Tumesinine materjal meenutas äravahetamiseni toona veel viimaseid hetki kasutusel olnud koolivormi kangast...
"Ega ainult üks munder oligi – see on midagi, millest ehk tänapäeval on ka raske aru saada. Meil on ikka soe välivorm eraldi, kontorirõivad eraldi – kuid toona said ühesuguse komplekti, milles oli kaks paari viigipükse. Kanna nii suvel kui talvel!" meenutab Ingerainen. Uue vormi suurim häda oli nööpidega, need kippusid kanna otsast ära murduma, plastik oli rabe.
ENSV seaduste järgi: vargusel ja vargusel on vahe
Kuniks Eesti riiki loodi ja seadusi valmistati, kehtisid vanad seadused ehk Eesti NSV kriminaalkoodeks edasi.
Ingerainenile meenub huvitav asjaolu: riigi tagant varastamine oli tolle järgi suur suurem kuritegu kui teise inimese tagant varastamine.
Vargused olid aga suureks probleemiks. "See, kuidas siis varastati, oli meeletu. Suvilatesse murti massiliselt sisse, Harku ja Saue vallas oli see suur mure. Laagri kandis oli sees ka nõukogude väeosa ning lähedalasuvat suvilapiirkonda käidi rüüstamas."
Ingerainen kirjeldab markantsemat juhtumit, kus inimene oli aknal suitsetades näinud, et mööda kõndival mehel on tema omadele kahtlaselt sarnased riided seljas. Jooksnud alla, pidanud mehe kinni ja võtnud oma riided tagasi, jättis ta varga aluspükste väel politseid ootama.
Ingerainen ohkab. Varastati ka kartuleid.
"Asotsiaalidel oli komme sõita viimase rongiga Tallinna külje all asuvasse kolhoosi. Ladusid kotid kartuleid täis ja sõitsid hommikuse rongiga tagasi. Aga kahju, mis nad tegid oli väga suur, sest nad ajasid kartulitele külma vastu pandud õlgedest katte pealt ära ning nii läks tonnide viisi kartuleid roiskuma. Oeh, ja siis me ajasime neid seal mööda põlde taga..."
Kõike seda tuli teha aga üsna limiteeritud ressurssidega. Bensiini anti jao pärast ühe patrulli jaoks ning siis tuli ise vaadata, et sellega vajalikud sõidud tehtud saaks. Vahel, kui tavatanklast tangiti, oli politseile sama pikk järjekord kui tavainimestele. "Vahel istusime oma värviliste kirjadega autos tund aega bensiinisabas," meenutab Ingerainen.
Muide, seda sõitmist ikka oli, sest tihti murti sisse maakohtades asuvatesse poodidesse. "Maapoed oli hea saak, sealt viidi ära viina ja sigarette. Poed asusid üksikutes kohtades ning mingit signalisatsiooni toona ei olnud. Hommikul tuli müüja tööle ja siis avastas," räägib Ingerainen.
Aeg, mil hakkajamad ärivaistuga politseinikud oma turvafirmasid looma läksid, oli siis veel ees. Miks aga Ingerainen on jäänud politseile truuks tänapäevani, mitte erasektorisse läinud? Paljud, kes alustasid koos politseiga ju tegid oma turvafirmad?
"Eks ma vahel naeran, et ju ma muud ei oska! Aga tegelikult – mulle meeldib politseitöö ja teha on palju, nii ta ongi läinud, et juba 25 aastat saab täis!"
