14 inimese hukkumiseni viinud jaanuarikuised sündmused Vilniuse teletorni ja ajakirjandusmaja juures ning kuue inimese hukkumine Läti siseministeeriumi ründamise ajal olid märgilise tähtsusega. “Kui 19. augusti hommikul selgus, et Moskvas on toimunud riigipööre, oli see teistsugune signaal kui eriüksuslaste sahkerdamine senimaani. Kogu suur riik oli pandud olukorda, kus käsi ei teadnud enam, mida jalg teeb. Sel hommikul oli selge, et klassikalisest saateprogrammist ei tule midagi välja,” meenutab Berends, kelle töökoht oli toona vana Raadiomaja neljandal korrusel. Muide, kõigi pöördelisemate sündmuste ajal oli Erki Berends valves infotoimetuses ja Harri Tiido välisuudiste toimetuses.

Ajal, kui online-portaalidest ei saanud veel undki näha, oli raadio kõige operatiivsem meedium info saamiseks. Kogemus kriisiraadio tegemisest oli olemas Lätis ja Leedus toimunu tõttu. “Senised sündmused andsid kaudselt märku - see kõik on üks sama süsteem, impeerium, mis püüab lahtihargnemist takistada ja mida edasi, seda jõhkramate meetoditega,” räägib Berends.

Ehkki koju jõudis mees alles 21. augusti lõunal, ei möödunud pöördelised päevad sugugi ainult Raadiomaja seinte vahel. Ta oli üks väheseid raadiotöötajaid, kellel oli auto. “Vanemad Soomest sebisid,” muheleb ta ise. “Sõitsime mööda Tallinna, rääkisime inimestega juttu. Käisime Tondi kasarmute ümber, vaatasime, mis toimub Koplis, Lasnamäel ja neis paikades, kus venelaste kontsentratsioon on suurem,” meenutab ta. Lennuväljal nägid nad kampa sõjalennukiga maandunud dessantväelasi- toimuv oli maskeeritud õppustena. Merevägi oli jällegi “juhtumisi” Tallinna reidil.

Raadiomajas olid kõigil evakueerimise ja ajutise toimetuse loomise juhuks omad ülesanded. Berends mäletab, et tema oleks pidanud kaasa võtma trükimasina. Raadiomajas abiks olnud Ivo Linna ülesandeks oleks olnud haarata faksimasin.

Üks erksamini meeldejäänud hetki oli aga vaatepilt Tallinna sadamas. “Nägin seal looklevat järjekorda inimestest, kes tahtsid Soomesse sõita. Paljud eestlased, nii mõnedki neist mulle tuttavad näod, olid ootamatult avastanud, et just nüüd peaks tee Helsingi poole ette võtma…” Raadiomaja töötajate seas valitses rahu, ehkki Vilniuse stsenaariumi kordumine oli reaalne oht. Tagantjärele ei oska Berends põhjust hinnata. Ta pakub mõned võimalused. Ehk sellepärast, et eestlased on vaoshoitum rahvas kui mõni teine? Võib-olla inimesed lihtsalt ei tajunud ohtu, sest see oli pisut umbmäärane ja hoomamatu? Ehk oli põhjuseks hoopis see, et vastas oli nõrk, jõuetu, purjus ja värisevate kätega vastane, kes ühel hetkel ei suutnud aru saada, mida ta õieti tahab ja miks ta seda kõike teeb?

“Need poisid, kes olid Teletorni ees soomustransportöörides… Andres Raid tegi nendega intervjuusid, poisid viskasid nalja. Oli selge, et see ei ole vaenlane, kes tuleb peale sõitma. Aga olen ise vene sõjaväes käinud, tean, et sinna võeti ka üsna kahtlase psüühikaga inimesi. Aitab vaid ühest inimesest või seigast, et traagiline sündmusteahel vallandada,” räägib ta.

Küll aga mäletab ta hetke, mis seest korraks õõnsaks võttis. Raadiomajja tuli tema sõber Priit Pihlap, kes võttis omakorda ühes sõbra, Afganistanis erivägedes teeninud vene mehe. “Kui see poiss, kes oli valmis vajadusel Eesti eest elu andma, vaatas pikema jututa üle neljanda korruse koridorid ja arutles valjusti, et umbes kolm-neli meest saaks ta maha võtta, enne kui ise kuuli saaks, siis hakkas mul mingisugune ohuaparaat peas tööle. See olukord on päriselt ohtlik, keegi võibki päriselt siin seinad-uksed läbi tulistada.”

20. augusti õhtul saadeti kõik Raadiomajas tööl olnud naised koju. Või vähemasti prooviti saata. Pihkva diviis oli Teletorni lähedale jõudnud ja keegi ei teadnud, kuhu ja kelle käsul edasi suundutakse. Käisid jutud liikumisest linna poole. Meenutuseks - info jõudis edasi aeglaselt, keegi pidi olema käskjala rollis. Mobiiltelefone tookord veel polnud, piiparitest polnud sellisel juhul kasu. “Sel hetkel öeldigi naistele, et nüüd marss koju! Käsk oli kõigile ühine, aga hea kolleeg Riina Eentalu teatas, et tema on Viinistu tüdruk ja ei lähe kuhugi, viidagu või käed-jalad ees! Nii ta jäigi,” meenutab Berends.

Raadiomaja esine oli neil päevil paksult rahvast täis. “Üks talumees tõi tohutu lähkriga piima, naiskodukaitsjad võileibu. Väide, et eestlane on teise eestlase parim magustoit ei pea sellistel hetkedel paika,” leiab Berends. Raadio ühendas inimesi. “Selle meediumi võimest ja võimalustest saadi aru juba 1990.aastal, kui Edgar Savisaar inimesi kiiresti Toompeale kutsus. Augustiputši ajal ei jaganud raadio ainult infot, vaid selle kaudu oodati ka juhtnööre, käitumisjuhiseid,” selgitab ta. “Ja sõna hinda väärtustati palju rohkem. Mõelda, kui vahetad ühel sõnal kaks tähte ära, muutub ka sõna “toeta” “teota-ks”.”