Viis unustatud tehnoloogiat, mis on kaudselt siiani tähtsad
OS/2 opsüsteem
Microsoft ja IBM lõid OS/2 peamiseks operatsioonisüsteemiks IBMi Personal Computer/2 seeria koduarvutitele, mille eesmärk oli turuosa PC-kloonide valmistajatelt tagasi võita. Tulemus osutus paraku kohutavaks läbikukkumiseks, sest tarbijad eelistasid tavalist PC-arhitektuuri. OS/2 jäi aga 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse operatsioonisüsteemitehnoloogiate viimase sõna esindajaks.
Kui OS/2 ilmus, jooksis enamik arvuteid DOSi all, mis pakub ainult käsurea-kasutajaliidest. (See pole praeguses mõistes kaugeltki kasutajasõbralik, sest suudab peamiselt ainult programme jooksutada ja faile kopeerida, ümber nimetada või kustutada.) IBM teadis, et OS/2 peab turul võimaluse saamiseks MS-DOSi tarkvara toetama, ja lisas selle võimaluse kohe. Alates 1992. aastal ilmunud 2.0 väljalaskest eksisteeris Virtual DOS Machinesi kaudu toetus ka Windowsi rakendustele. Iga VDM suutis eraldi DOS-tarkvara jooksutada, millest tollane Windows koosneski.
Virtualiseerimine võimaldab tänapäeval ühele opsüsteemile mõeldud rakendusi üksteise all jooksutada. Paljud peavad seda uueks asjaks, aga OS/2 pakkus märkimisväärses ulatuses platvormidevahelist tuge juba enam kui 20 aastat tagasi!
Algupärane OS/2 oli veel tekstipõhine, aga 1.1 väljalase ja eriti 1994. aastal ilmunud OS/2 Warp, meelitasid kodukasutajaid ka graafilise kasutajaliidesega. 2.0 tõi isegi Windowsi meenutava liidese Workplace Shell. 2.1 OS/2 (1993) sisaldas juba videoesituse võimalust, mille Microsoft lisas alles Windows 95-ga.
OS/2 polnud lihtsalt avatud platvormiga ja tulevikku vaatava kasutajaliidesega operatsioonisüsteem. See oli mitmes mõttes ajast ees, näiteks ka 32-bitiste protsessorite toega lauaarvutitele aastaid enne Windows 95. Sellel oli multitegumtöö ja tollal ületamatud turvameetmed. OS/2 eelsel ajal oli ka tavaline, et halvasti käituv rakendus võis terve arvuti kokku jooksutada.
OS/2 v3.0 ei jõudnudki maailma ette, selle tehnoloogia materialiseerus aga Windows NT koosseisus. See opsüsteem on suunatud serveripidajatele ja on paljude meelest esimene "tõsine" Windows.
Kuna nii Windows 2000, XP, Vista kui 7 põhinevad NT arhitektuuril, on selge, kui palju me võlgneme ideedele, mida OS/2 tegijad valmistootena esmaesitlesid.
Windows 3.1 opsüsteem
Windows jõudis PC-arvutitele 1985. aastal, aga ei vallutanud kohe veel kaugeltki maailma. Sellega sai Microsofti opsüsteemidest hakkama alles 1992. aastal ilmunud Windows 3.1, mis müüs paari kuuga üle kahe miljoni koopia (opsüsteemi kohta fenomenaalne saavutus).
3.1 oli esimene Windows, mis oli tõesti iseseisev opsüsteem, mitte pigem graafiline eeskomponent DOSile. See vajas küll oma põhiväärtuste pakkumiseks DOSi, aga muutus ka omaette väärt platvormiks. See polnud nii rafineeritud kui OS/2, aga osutus nii edukaks, et mõjutas tulevaste Windowsite autoreid tohutult.
3.1 alustas näiteks mälumahu kättesaadavuse trendi: kasutajatarkvarale eraldatud maht oli varem 640 kB, aga 3.1 muutis selle 16 MB-le. 80286 ja 80386 protsessorite ajal oli see tohutu hulk ja suur muutus. Uuenduslik oli ka TrueType'i fontide kasutuselevõtt, millest paljud on endiselt meiega Arial, Times New Roman, Symbol ja Windings). 3.1 tutvustas ka "mida näed, seda saad" (ingliskeelse lühendina WYSIWYG) süsteemi, kus dokument ilmub arvutiekraanil täpselt sellisena nagu printerist tulnud lehel. See oli tollal uus asi ja aitas elektronkirjastamisel massidesse jõuda.
Windows 3.1 täiendatud variant Windows for Workgroups 3.1 lisas veel mõndagi väärtuslikku: võrgutoe (et arvutid saaks faile ja printereid jagada), (Messengerit meenutav) kiirsõnumisuhtlus ja e-kirjavahetuse klient. Neid kasutati tollal üldiselt kohtvõrgus, mitte üle interneti. Kuid need on head näited, kuidas ammuunustatud 3.1 ajast ees oli.
ICQ
1996. aastal ilmunud ICQ ('I Seek You') oli teerajaja kiirsõnumisuhtluse alal. See on endiselt kasutusel, ja on edasist Messenger-tüüpi tarkvara palju mõjutanud. Peamiselt esimeseks internetis laialt kasutatud kiirsõnumiprogrammiks olemisega: see ei pakkunud üldisi jututubasid nagu seni standardiks, vaid ühendas ainult kasutaja isiklikke kontakte.
Nüüdsed AIM, MSN Messenger (viimasel ajal Windows Live Messenger) ja Skype leidsid aga uudseid müügiargumente, lisasid ajaga palju uusi võimalusi ja on ICQst teel tulevikku mööda kimanud.
Kiirsuhtluse kliendid on tänapäeval nii sarnased, et tavakasutajal võib olla vahet tegemisega raskusi. Enamik pakuvad ühtaegu tekstisuhtlust, helistamisvõimalust (VoIP), videokonverentse, valgetahvlit kritselduste edastamiseks ning foto-, faili- ja rakenduste jagamist.
ICQ omanikud on tänu sellele ka palju raha teeninud. AOL omandas selle autorfirma Mirabilis 1998. aastal 407 miljoni dollariga ja müüs ICQ just tänavu aprillis Digital Sky Technologiesile 187,5 miljoni dollariga. Time Warneri andmetel on maailmas praegu üle saja miljoni registreeritud ICQ konto.
RealPlayer
Video voogedastusele mõeldes tuleb esiteks pähe sõna Flash, eks? Varem asendas seda sõna RealVideo. Vorming on kasutuselt suuresti kadunud, ent edasi elab näiteks RealPlayeri plugin brauseritele, mis võimaldab MPEG-faile esitada ja DVDsid mängida.
1995. aastal RealAudio nime all ilmunud pleier oli esimeste voogmeediat tundvate pleierite seas, kuigi ainult helifailide puhul nagu nimestki mõista. RealPlayeriks sai see 1997. aastal, kui lisandus tollal suure asjana voogvideo-tugi. Esimesel ööpäeval laadis tarkvara alla üle 100 000 inimese. Mõelda vaid: videot sai vaadata otse netis, selle asemel, et fail alati alla laadida! Internet pole enam samasugune.
RealPlayeri varane edu põhinebki osaliselt sellel, et nad oli esimesena kohal. 1990ndate lõpus lisandusid Apple'i Quicktime, Microsofti Windows Media Player ja Macromedia Flash, mis hakkasid voogedastusega tegelema vastavalt 4., 6. ja 4. väljalaskes. RealVideo suur trump 90ndate lõpus oli ka kõrgete tihendustegurite juures saavutatav kvaliteet, mis kaotas palju tähtsust püsiühenduste levikuga.
Tänapäeval ruulivad voogedastust muidugi Adobe'i Flash videovorming ja plugin. Selle edu nurgakivid on väiksus, paigalduskergus ja YouTube.
Inteli MMX
MMX on protsessoritööd juhtivate masinakäskude grupp, mida Intel lisas 1996. aastal Pentiumile. See on üks tähtsamaid lisasid x86 käsukogumile, mis pärast 1985. aastal 16-bitiselt arhitektuurilt 32-bitisele kolimist kasutusele tuli.
MMX on paljude meelest lühendiks MultiMedia eXtensionile, kuigi Inteli esindajad pole seda kunagi kinnitanud.
MMX masinakäsukogum sisaldab 47 SIMD-käsku (üks käsuvoog ja mitu andmevoogu ehk paralleelandmetöötlus), mis opereerivad 64-bitise laiusega registrites. See võimaldas kasutada korraga kaht 32-bitist, nelja 16-bitist või kaheksat 8-bitist väärtust. (64-bitised väärtused lisandusid x86 käsukogumile alles 64-bitiste protsessoritega). See osutus väga kasulikuks graafikatöötlusel ja sama trikki kasutasid palju aastaid ka superarvutite vektorprotsessorid.
MMX pole ka nüüd kuhugi kadunud, vaid liidetud teiste SIMD-käskudega, mis toovad multimeediarakendustes veelgi suuremaid eeliseid. Intelilt on tulnud SSE, SSE2, SSE3 ja SS4 ja peagi lisandub AVX; ka AMD-lt on tulnud mõned laiendused, ja arendus jätkub.
MMX on kokkuvõtvalt toonud meie arvutitele tänapäeval nii harjumusliku graafilise revolutsiooni.
