Uskumatu: USA tuumalõhkepäid kontrollib iidne 70ndate arvutisüsteem kaheksatolliste diskettidega
Kes ka USA presidendiks ei saaks, üks on kindel - tema käsutuses saab olema 7100 tuumalõhkepead. Neid hirmuäratavaid relvi kontrollitakse jahmatavalt iidsete vahendite – kaheksatolliste diskidega.
Tõepoolest. Tuumasõja-apokalüpsis on inimkonda kollitanud neljakümnendaist saadik. Mõnikord tugevamalt, mõnikord on hirm olnud väiksem. Ent kui raketid lendu tõusevad ja maailma lõppu algus kätte jõuab, vajutatakse stardinuppu tänu tehnoloogiale, mida tänapäeval naljalt enam kusagil peale muuseumide ei näe.
Nagu USA valitsuse vastutav büroo (Government Accountability Office ehk GAO) teatab, on tuumarakettide kontrollsüsteem lootusetult aegunud.
Kui aegunud? GAO: „Süsteem jookseb IBM Series/1 arvutil ja kasutab kaheksatolliseid flopikettaid.“
IBM Series/1 on nelikümmend aastat vana arvuti, mille müük lõppes aastal 1988, Gorbatšovi ajal.
Mis diskette puudutab, siis nende hoogne minevikku vajumine algas üheksakümnendate lõpus ja nullindate alguses ehk siis enam kui viisteist aastat tagasi. Apple`i iMac tuli ühena esimestest aastal 1998 välja ilma disketiseadmeta ning aastal 2007 oli vaid 2% kõigist müüdavatest arvutitest sellega varustatud.
Kuid see polnud mõistagi seitsmekümnendate algusest pärinev kaheksatolline diskett.
Miks siis selline saurustehnoloogia? Pentagoni kõneisik kolonelleitnant Valerie Henderson ütles AFPle, et süsteem on selline lihtsalt seepärast, et see töötab. Kui miski pole katki, siis milleks seda parandada?
Popular Science toob kõrvale näite, et tegelikult lendavad siiani Pentagoni alluvuses ringi ka B-52 pommitajad, mis esmakordselt veeresid tehaseangaaridest välja 1950. aastatel.
Ja tegelikult on vana kooli disketid ja IBM Series 1 arvutid ka üsna turvalised. Arvuteisse on raske sisse häkkida, diskette on raske taastoota. Pentagon plaanib küll süsteemiuuendust, mis peaks valmis saama aastaks 2020, ent see võib olla palju haavatavam just tänu modernsusele. USB-de läbi näiteks. Teadlased on mõnikord teinud katseid ja pillanud „juhuslikult“ ülikoolide koridoridesse maha mälupulki, et teada saada, kui paljud neist reaalselt ka mõne arvuti USB-porti torgatakse. Umbes pooled.
