TEST | Fotograaf Marek Metslaid: Fujifilm GFX 50S võib olla kõikide kaamerate lõpuboss
Kauge idamaa, mis on andnud nii mõnelegi paelussi toore kala manustamisest, Jäpe kauge sugulase Godzilla ja veidra kombitsaporno, jätkab meile põnevate eksootiliste asjade eksportimist. Nüüd tuleb tormi teetassis segama superpüss – Fujifilm GFX 50S, kirjutab Photopointi ajaveeb.
Kuna mirrorless tundub olevat uus karulaugupesto, vaatame üle, millega täpselt tegu ja kellele võiks tõusva päikese maalt tulev peegleid purustav Kalevipoeg abiks olla.
Disclaimer – antud postitus on 100% öko-sponsor-vegan-detox. Photopoint ei ole mulle mingil kujul mõnu ega kombitsapornot pakkunud. Haiglane huvi keskformaadi vastu on kirjutaja enda mure, mis on ilmselgelt tingitud pimedatel öödel edukate fotograafide kaadritaguste videote vaatamisest.
Karbist välja
Mäletate Fujifilm X-T2? GFXiga kohtumine on umbes nagu enese leidmine Ott Kiivikasega Sparta riietusruumist. Mõtled küll, et mõlemad peaksite nagu sama disaineri jooniste järgi tehtud olema, aga mingil teeristil oled sa ilmselgelt vale pöörde teinud.
Kuigi esmapilgul tundub GFX nagu paistes X-T2, on minusugusel, kelle käed on kaks pannkoogipanni, antud kaamerat äärmiselt mugav käes hoida. Hoolimata sellest, et mirrorlesslased meenutavad pigem veganeid, kes igal võimalikul ajahetkel rikuvad pidu lausetega:“Kellel seda peeglit vaja on?” ja “Mirrorless on nii palju kergem!”, võrdleksin GFX’i kaalult pigem D3 ja D800 sohilapsega.
Nikon võiks pakendamise osas samuti Fujilt õppust võtta ning enda toodete pakkimisel kasutatava küpsetuspaberi ja Soome papist pressitud kesta puhkusele saata.
Sisu
Nagu kombeks, siis pikslipiilujatele erilist tehnilist ülevaadet ma ei paku. Aga hätta te ei jää, kui antud kaameraga kamikazena mõne sotsiaalse koosviibimise uksest jalg ees sisse lendate (why tho?) ja veidike vindine onu Väino virutab sulle verbaalselt “noh-palju-sellel-siis-megapiksleid-ka-on?” küsimusega. Rahu Väino-san, piksleid on rohkem kui Heti Tulvel kulmukarvu.
Kui aga Väints on üks nendest punases raamatus kirjeldatud olevustest, kelle voorusevööd kaunistab nahast mobiilivutlar, milles on peidus kõigi fotograafide hirm, 41-megapiksline Nokia, esita kutse paduvihmas naela seina löömise väljakutsele (patenteeritud), milles antud kaamera kokkupanekukvaliteet ja tihenditerohkus teevad silmad ette ka Nokia 3310-le.
Pildikvaliteet
Kõik need aastad, mis kuluksid kõrgkoolis skinny jeans'idega pingi hööveldamisele, saad nüüd veeta hoopis ühekäigulisele valu andes Wolti toidukullerina. Oletan, et kolme aasta jooksul oled kõrvale pannud täpselt GFX-i ostule kuluva summa.
Miks? Sest GFX-i puhul piisab läätse umbkaudsest suunamisest pildistatava poole ja palvetamisest, et autofookus jagab biiti. The rest is fixed in post. Seda kõike muidugi juhul, kui autofookus mööda ei pane. Ja autofookus paneb mööda rohkem kui prints Roberto vallaliste peol.
Kes on varem varba Fujifilmi lompi pistnud, siis GFX-i oskus ja täpsus millelegi fokusseerida on võrreldavad umbes viieaastase keskendumisvõimega, kes on joonud ära ühe espresso ja tarbinud kilo suhkruvatti (umbes sama kiire nagu X100/X-T1).
Kuigi ma ei ole kunagi proovinud kohvi tegemisel vee asemel Red Bulli kasutada, oletan et kogetav on võrreldav GFX-i failides leiduvaga. Tšut-tšut classic chrome’i, instakropp ja eksport-hopp-hopp. Siis ei jää üle muud, kui vaadata kuidas laigid koju veerevad ja veel üks riiul fotoauhindadele tühjaks teha.
Olid laisk ja nillisid säriajast rääkiva loengu ajal Tinderist liigi jätkamise eesmärgil kaaslast? Põhimõtteliselt võib GFX-ilt eemaldada säriketta ja pildistada Ray Charlesi stiilis ja hiljem kõik Lightroomis paika keerata.
Miks just Lightroomis? Sest Capture One’il on liiv stringide vahel ja GFX-i faile tunnistab ainult siis, kui EXIFist kaameramudel ära muuta.
