Samsungi telerite tipp: 65" SUHD Curved Smart TV KS9002 (9. seeria) – kinoelamus sinu kodus!
Esmalt tahan teha selgeks, et olen läbi ja lõhki KINO-mees. Olen täiesti veendunud, et parim koht kino vaatamiseks on just kino ning mida suurem saal ning sellele vastav kaasaegne heli-, pildi- ja mugavustehnoloogia, seda mõjusam on filmivaatamise kogemus.
Kinokogemuse üks põhilisemaid eeliseid on n-ö kaasahaaratuse tunne: sa näed enda ees avanevat maailma, mis tundub pimedas saalis sedavõrd realistlik, et sa unustad end sellesse hetke ja aega ning lased end filmil kaasa viia. Ja sellest veendumusest ma (vähemasti arvatavasti oma eluajal) ei tagane.
Kui sain testimiseks uue futuristliku ilmega Samsungi 65-tollise nõgusa ekraaniga 4K teleri, mille asendasin oma vana 42-tollise teleriga, rändas mu mõte hetkeks ajas natuke tagasi.
Huvitav on meenutada neid hiigelkineskooptelerite aegu kuskil 1990. aastate lõpus, kui ei oleks osanud uneski näha, millised telerid aastal 2016 meie elutoa telekalaual ilutsevad ja millise elamuse me neist kätte saame.
Täna jõuavad pea kõik filmid kõrgekvaliteedilises Blu-Ray formaadis meieni ka sel ajal vaatamiseks, kui linateos on kinoekraanidelt juba kadunud ning kinofilme kvaliteetsest 4K telerist vaadata on tõenäoliselt kõige lähedasem kinosaali kogemuse kodune analoogia.
SUHD teler oli mu elutoas peaaegu kolm nädalat, mille kestel üritasin töö ja pere kõrvalt aega näpates võimalikult suure hulga filme üle vaadata.
"Gravity" lummas oma lõputu ruumilisusega, J.J. Abramsi 2009. aasta "Star Trek" režisööri firmamärgiks olevate säravate lens flare'idega ja viimaste aastate üks alahinnatumaid meistriteoseid "Locke" paljastas Tom Hardy näitlejatöö nüansse veel teravamalt kui ühelgi varasemal vaatamisel (Eesti kinodesse see film kahjuks ei jõudnudki).
Netflixi vahendusel vaadatud vanast heast "That 70's Show" sarjast leidsime kaasaga varem täiesti märkamatuks jäänud taustadetaile – see on ikka üks kuramuse stiilse ja ajastutruu stsenograafiaga sari.
Esmalt triviaalse ja tähtsusetuna näinud pisike kogemus tekkis ka filmi kullavaramusse kuuluva "Serpico" vaatamise ajal.
Seda üht isiklikku lemmikut seitsmekümnendatest olen kordivalt varem vaadanud, ent alles nüüd märkasin ühes stseenis peategelase õlale tõenäoliselt kogemata maandunud juuksekarva, mis suurest telerist vaadates kogu stseeni justkui mu tähelepanu fookuses püsis.
Ka minu peagi kolmeaastaseks saav põnn on nüüdseks juba harjunud 500-kohalises kinosaalis animafilme vaatama ning teeb seda koduski väga tihti. Kui ma talle aga Samsungi teleka esimest korda käima tõmbasin ja tema suur lemmik "Rango" peale läks, siis tundis poiss end nagu kinos.
Kõiki filme tuleks kindlasti võimalusel vaadata kinos – sellist filmivaatamise kogemust, mida pakub kino, ei ole võimalik ühel ega teisel moel asendada. Kinos saab publik maksimaalse kogemuse võimalikult tõetruu heli- ja pildisümbioosi näol ning lisaks suudab vaid kino tekitada niivõrd tugevat kaasahaaratuse tunnet, et vaataja tunneks end justkui osana filmist.
Paraku on aga filmide kinos näitamise ajal piirangud ning valik tuleb teha kinokava põhjal, mille kvaliteedi tagamise ja uuendamisega mässavad minusugused filmilevitajad igapäevaselt.
Kui aga juhtub, et täna on tuju vaadata ikkagi ühte oma vana lemmikfilmi, siis mõni suur ja kvaliteetse 4K pildiga teler on kinole täitsa hea alternatiiv ning pakub mõnusat filmikogemust igal ajal.
Mina jään seniks aga põnevusega kinosaali ootama, milliste uuendustega telerite tootjad järgmisena üllatavad
