Kokku annab mängude üheks sponsoriks olev tehnoloogiafirma sportlastele umbes 4000 telefoni. Probleem seisneb aga selles, et need maksavad umbes 750 eurot (miljon woni) ja võivad kõrge hinna tõttu luksuskaubaks kvalifitseeruda. Selle tootegrupi osas kehtivad aga mõlema riigi suhtes kaubavahetussanktsioonid. Nagu The New York Times märgib, on võimalik seegi, et nutitelefonid võivad kvalifitseeruda "kahe funktsiooniga" seadmeks, millel on ka sõjaväeline otstarve.

Vaidlusi on olnud ka muude asjade üle - näiteks on kerkinud küsimus, kas Lõuna-Korea saab üldse legaalselt Põhja-Korea sportlasi vedanud laeva tankida või mitte; samamoodi on küsimusi tekitanud Põhja- ja Lõuna-Korea ühise hokinaiskonna varustuse ja vormide jagamine. Mõistagi on Põhja-Korea olümpiameeskonnal kogu aeg valitsusepoolsed jälgijad kõrval, kes hoiavad silma peal, et inimesed end liiga mugavalt ei tunneks või lausa mõnd diplomaatilist intsidenti ei põhjustaks. Kompromissina on pakutud, et Põhja-Korea sportlased võiksid vähemalt sel ajal, kui nad Pyeongchangis viibivad, telefone kasutada.

Nagu The Verge märgib, on Samsung olümpiasportlastele telefone jaganud aastast 1997, Põhja-Korea ametnikud on need varem alati sportlastelt ära korjanud, viidates seadustele, mis keelavad riigis GPSi ja tsenseerimata interneti kasutuse.

Iraani sportlastele on nende oma riigivõim kehtestanud eeldatavasti vähem piiranguid, kirjutab Gizmodo, seetõttu on nendega kompromissini jõudmine ebaselge.

Põhja-Korea sportlasi on talimängudel 22, Iraani omi neli.