Ettevõte hakkas peatselt valmistama ulmestiilis päikeseprille, kotte ja jalatseid. Möödunud aasta novembris müüs ta 2,1 miljardi dollari eest firma ära Ray-Ban kaubamärgi omanikule Luxotticale. Saadud raha panustas Jim Jannard RED kaamera arendamisse.

Oscari võitnud režissöör Steven Soderbergh võttis RED’iga üles käesoleva aasta mais Cannes’i filmifestivalil esitletud Che Guevara biograafilise oopuse, peale mida ostis kolm tükki teose „The Informant“ filmimise tarbeks. Peter Jackson, Sõrmuste Isand isiklikult, omab nelja. Režisöör Doug Liman kasutas RED’i teose „Jumper“ filmimiseks. Kinodesse on jõudmas tavafilmidest eristamatute digitaalfilmide ajastu.

Jim Jannardi poolt kokku pandud inseneride ja teadlaste meeskond on loonud esimese digitaalse filmikaamera, mille kvaliteeti annab võrrelda filmilindi detailirikkusega. RED One lindistab resolutsiooniga 4096 rida horisontaalselt ja 2304 vertikaalselt — mis filmiinimeste kõnepruugis on lühidalt nimeks saanud „4K“. Võrdluseks olgu toodud, et kõrgresolutsiooniga digitaalsed filmid nagu „Sin City“ ja „Star Wars“ on filmitud resolutsiooniga 1920 x 1080 rida ja olemas on veel Silicon Imaging poolt välja töötatud tehnoloogia, mida kutsutakse „SI-2K“ ja mille resolutsioon ulatub 2048 korda 1080 reani.

Filmilindile jäädvustatud kaadrite kvaliteeti ei saa küll pikselites mõõta, kuid filmitööstuses standardiks oleva 35mm filmi nähtav resolutsioon on jämedalt võrdne 4K-ga. RED’i puhul hakkavad režissööride põlved vaimustusest nõtkuma seetõttu, et pakub analoogkaameraga võrreldavaid silmipimestavaid võimalusi, kuid seda on samas kergem kasutada ja kaamera ise on kinofilmikaamerast kordades odavam. Teiste sõnadega: RED One ähvardab 35mm filmi tarbetuks muuta.

Loo algus

2004. aastal ostis Jannard kaamera Sony HDR-FX1 — mis oli esimene laiatarbe kõrgresolutsiooniga videokaamera. Kui ta avastas, et ta ei saa ülesvõetud klippe vaadata ilma Lumiere nimelise firma toodetud teisendustarkvarata, helistas ta Lumiere omanikule Frederic Haubrich’ile. „Ma ütlesin Fredericule, et ma ei saa vaadata ülesvõetud asju oma Mac’il ja see ajab mind niivõrd närvi, et ma olen otsustanud ehitada oma kaamera,“ kõneles Jannard Wired’ile. Frederic Haubrich teatas, et tal on tuttavaid, kes võiksid aidata ja nii sai ta kokku kasutajaliideste disaineri Ted Schilowitziga.

Schilowitz, Haubrich ja Jannard nägid unistuste kaamera, milles saaks ühendatud filmi kvaliteet digikaamera kasutusmugavusega, disainimisel aastajagu vaeva. Projekti kaasati matemaatikuid, programmeerijaid, digitaalsete kujundite loomise spetsialiste, raudvarainsenere ja füüsikuid.

Tiim jõudis ruttu järeldusele, et eksisteerivate lahenduste kasutamine ei tule kõne alla. Kõik kaamera osad, alustades sensorist ja elektroonikast ning lõpetades tarkvaraga, tuli ise välja mõelda.

Probleem number 1: sensor

Tavalised digitaalsed videokaamerad kasutavad läätsesid, mis jagavad sissetuleva valguse värvi järele ja suunavad selle kolmele erinevale sensorile, mis kipuvad kujundeid pehmendama. Kaamerate tarkvara teravustab pilti, kuid toob endaga kaasa ka nn „haloefekti“ ja liigteravad servad. Väikesed sensorid võtavad fookusesse ka liiga palju pilti, mis annab kaadrile „purgis“ ilme. Filmimeistrid vihkavad seda; võime suunata vaataja silma valikuliselt vaateplaane ähmastades, on üks kaasaja lemmiktehnikatest. See on nagu juturääkimise töövahend, paraku tava HD videokaamera puhul on teravustatud nii see, mis asub otse kaamera ees, kui too, mis asub 100 meetrit eemal, mille tõttu jäävad kaadrid lamedaks.

Tselluloidiga konkureerimiseks vajab digitaalne kinokaamera sensorit, mis oleks identne 35 mm filmilindi ühe kaadri suurusega. Ilma selleta ei oleks suutnud RED filmiloojatele pakkuda kontrolli väljasügavuse, värvitäidluse, tonaalsuse ja paljude teiste oluliste 35-mm filmi poolt pakutavate faktorite üle.

Säherduse sensori leiab pea kõigis digitaalsetes profifotoaparaatides, kuid need on loodud üles võtma maksimaalselt 10 kaadrit sekundis. Fotograafide jaoks on see piisav kiirus, kuid mängufilmi jaoks jääb sellest väheks. Filmid võetakse üles miinimum 24 kaadrit sekundis, mis võib aegluubis efektide puhul ulatuda 120 kaadrini sekundis. Lühidalt, RED’i sensor pidi tegema kõike seda, mida digipeegelkaamera sensor teeb, kuid tegema seda märgatavalt kiiremini.

Probleem number 2: formaat

Kaamera pidi filmima ka sama mahukas RAW formaadis, mida kasutavad digifotoaparaadid. Nimetatud formaat säilitab pildi andmed töötlemata kujul, mis annab fotograafidele ulatuslikuma võimaluse piltidega hiljem soovikohaselt digitaalselt mängida. Sama asja teevad ka kinorežissöörid, kuid see on keeruline ja kallis protsess: kõigepealt tuleb film skaneerida digitaalsesse vormi ja peale digimanipuleerimist näitamiseks filmilindile tagasi kopeerida.

Kuna film on ainult pikk rida staatilisi pilte, toob RAW formaadi kasutamine kaasa ka ribalaiuse ja andmete salvestamismahtude probleemid. Näiteks 2 tunnine RAW formaadis film võtab kõvakettal 7 terabaiti ruumi. Probleemide lahendamiseks mõtlesid RED’i insenerid välja uue kadudeta Redcode Raw nimelise formaadi, mis surub pildi kokku kuni 12 korda.

Märki tabati esimese korraga

2006 aasta augustis katsetati esmakordselt esimest Frankie koodnimetusega prototüüpi, mis kujutas endast lihtsalt uue sensori mehaanilist katsekarpi. Jannardi sõnul rippus kogu nende äri selle sensori küljes, kui see ei oleks töötanud, oleksid nad kõrbenud. Kuid uus sensor toimis nagu kavandatud ja seejärel jäi ainult ehitada selle ümber kõik mis vajalik.

2007 aasta NAB messil oli Jim Jannardil ette näidata RED’iga Peter Jacksoni poolt üles võetud 12 minutiline film „Crossing the Line, millest sai ka alguse RED’i suurem edulugu. Ühena järgmistest sai RED’i kahele veel prototüübi staadiumis kaamerale küüned taha Steven Soderbergh, kes vedas kaamerad koos Benicio del Toroga võtetele Hispaania kõrbesse, kus need pidasid ekstreemsetes oludes vastu ülihästi.

Eelis: mõistlik hind

Seejärel tulevad majandusküsimused: RED One maksab 17 500 dollarit, mis on peaaegu 90 protsenti vähem kui tema lähim HD võistleja. Vahe on veelgi suurem kui võrrelda hindasid tavafilmikaameraga. Mitte et keegi kinofilmikaameraid endale päriseks ostaks — tavaliselt filmimehed rendivad neid Panavisonilt, kelle Uus-Meremaa haru küsib näiteks neljanädalase võtteperioodi eest üle 25 000 dollari. Filmikaamera rentimine maksab seega rohkem kui RED’i ostmine. Seetõttu nähakse RED’is filmitööstuse arengu järgmist sammu, kuna rahvas jõuab neid osta.

Tulevik

2009 aasta alguses jõuavad turule RED’i järgmised mudelid: 5K Epic ja kompaktsem 3K Scarlet.

RED One on modulaarse disainiga, mis tähendab seda, et kaamerale, mis iseenesest kujutab mõne üksiku nupu ja ohtrate ühendustega karpi, saab relsssüsteemi abil juurde panna lisaseadmeid alates LCD ekraanidest kuni kettaseadmete ja pildiotsijateni. RED One kasutab filmitööstuses standardiks saanud 35 millimeetrist PL optikat, mis lubab kasutada peale oma optika ka tavafilmikaamerate juures kasutatavaid objektiive.

(Artikli loomisel on kasutatud ajakirja Wired, RED Digital Cinema Camera Company kodulehe ja Wikipedia materjale. Toim)