Nende arvamuste seas on huvitav Nokia endise juhi Tommi Ahoneni arutelu kolmest sambast. Viimastest ei peakski rääkima, sest need on kõik puruks. Õnnetu olukorra põhjuseks on ühte isikusse kogunenud ebakompetentsus, kellel õnnestus rumaluse abil ainuisikuliselt Soomlaste uhkus ja rahvamajanduslik pudrumasin ära lõhkuda, arutleb Kristjan Port ERR Teaduses.

Rumaluse ja isegi hullumeelsuse tõendiks toob Ahonen näite kolmest tegevussambast. Juhul, kui üks sammas on puru, jäta katkine sinnapaika ja keskendu kahele toimivale. Kui katki on kaks sammast, peata vale tegevus ning teata kõigile osapooltele, et olukord on halb ja strateegiat peab kohe muutma. Muutma peab ka juhti, sest kõige ilmsemalt on vaja uut mõtlemist. Kolme katkise samba puhul peata koheselt kõik tegevused, sest jätkamine viib kiirendatud korras enesetapule. Taolise olukorrani juhtinud peadirektor on kindla peale ebakompetentne ja ta tuleb koheselt vallandada. Juhul kui peadirektor vaatab kokkuvarisevat organisatsiooni ja podiseb midagi strateegiast kinnihoidmisest, pole enam tegemist ebakompetentsusega vaid õigem termin on hullumeelsus, isegi arulagedus.

Ahonen kirjeldab Nokia 2010 aasta edu nn. lolli-telefoni üleminekul nutitelefoniks. Toonased müüginumbrid on tõendiks, et Nokia nutitelefonide müük kasvas Apple i-telefonidest kiremini. Põhjamaise telefoni sisuks olid Symbian ja MeeGo ning erinevalt Samsungist, LG-st, Blackberry’st, Motorolast ja SonyEricssonist ei jäänud Nokialegi maailma majanduse allakäik tundmatuks, aga võrreldes nimetatud konkurentidega läks neil toona päris hästi.
Täna ei tundu see väide kuidagi usutavana, aga Tommi Ahonen esitab piisavalt tõendeid osutamaks, mida aeg meie mäludega teeb. Ahonen mainib, et kahe aasta eest oli Nokia telefon taskus 1.4 miljardil inimesel. Seda on rohkem kui päevas Coca Cola joojaid, või Facebooki kasutajaid või Microsoft Windowsi kasutajaid. Jah, Apple oli ka toona vägev firma, aga kaugeltki mitte Nokia korrusel. Ja Android kandis alles mähkmeid.

Lühidalt öeldes oli Nokia kasumlik, maailma suurim ja enamusega võrreldes endiselt väga edukas, ehk iga peadirektori kingadega inimese unistus. Noh, ja siis tuligi uus peadirektor Stephen Elop ja hakkas rääkima „põlevast platvormist“, loost, milles juhtunud kord Põhja-Merel olnud naftaplatvormil plahvatus ja see läinud põlema. Platvormil olnud töötaja pääses läbi suitsu ja leekide imekombel reelingu äärde ja vaatas jäise mere sügavusse. Tal olid vaid sekundid otsustamiseks. Olles päästemeeskonna poolt veest õnnelikult väljaõngitsetud, tunnistas ta, et poleks eales arvanud end hüppavat naftaplatvormilt tormisesse ookeani. Põlev platvorm oli toonud tema ellu radikaalse muutuse.

Ja nii see Nokia hüppaski pilveservalt ihualasti Microsofti ämbrisse. Microsoftist pidi saama uue strateegia metafooriline jalg. Teiseks jalaks oli lollide-telefonide massilise valmistamise jätkamine ja kolmandaks jalaks Symbiani-põhiste telefonide tootmine kuni Microsofti platvormi lõpliku võiduni.

Paraku tuli Symbiani jalga ca 12 miljardi Eurone gangreen, sest keegi ei tahtnud väljasurevat telefoniliiki enam endale hankida. Kuna Elop oli põleva platvormi memos Nokia telefone pidanud parandamisehädas kehvikuteks, lõi käibelanguse gangreen ka rumalate tavatelefonide, seni väga tulusasse jalga. Selle peale hakkas kogu Nokia renomee vaakuma ja paha haigus asus hävitama nutitelefonide äri.

Seetõttu teebki haiget kui meile füüsiliselt ja emotsionaalselt nii lähedal elanud ettevõte hüppab närvilisemas olukorras oma platvormilt pimedusse ja murrab maandudes kõik kolm jalga.