Ehkki põhjaliku post mortemi ehk siis lahkamisloo tarbeks on konsool veel veidi noor, panen siinkohal kirja mõtted ja tundmused, mis mind Wii U juures paeluvad. Teadmiseks veel nii palju, et kirjutaja telepurgi küljes on Wii U olnud selle müügiletulekust alates.

Korraks ajalukku piiludes vaatab vastu Wii juhtimispuldi geniaalsuse säde – Nintendo trump, millega võideti elutoa ja perekondade südamed (kõvatuumalisi mängureid pigem vähem).

Kahtlemata loodeti selle seadeldise edulugu korrata, kuid uus tahvelarvuti tüüpi juhtimispult ei ole oma eelkäija ülesannete kõrgusel. Jah, seda on hea käes hoida, selle nupud on suuremalt jaolt meeldivad ja ekraangi täidab oma eesmärki – madal lahutusvõime või mitte.

Kuid tahvel-pult on kallis toota ja keeruline välja vahetada. Wii U ise tuleb ainult ühe sellise puldiga ja esiotsa ei ole teist sellist pulti isegi võimalik seadme külge ühendada.

Kurvemaks teeb loo see, et pikemate mängimiste ajal hakkab tahvel väsitama. Kiirest ja mugavast füüsiliste nuppude ja puutetundliku ekraani kasutamise vahel hüplemisest ei saa juttugi olla. Parimal juhul on see tüütu ja kohmakas.

Fotod: ekraanitõmmised

Pildil: "Wii Fit U"

Need vähesed mängud, mis tahvelpulti andekalt ära kasutada oskavad, toimivad selle võimaluste tõttu väga toredasti. Kuid siin on rõhk sõnal "vähesed".

Wii U on esimene videomängumasin, mille puhul Nintendo algusest peale pideva netiühenduse ja toeka võrgustruktuuriga pidi arvestama. Kahjuks on siingi astutud hingemuserdavaid samme.

Olgugi, et uus võrgusüsteem pealtnäha toimib, on selle tegelik kasutamine väga kohmakas, seda nii sõprade haldamise kui ka võrgust mängude tirimisel. Huvitava ja kummastava veana ei ole Wii U kontosid võimalik veel hetkel konsoolide vahel liigutada. Kui kasutaja Wii U katki läheb, siis jääb ta kõigest ilma.

Ja veel eriti kurvaks teeb konsooli üleüldine kasutajaliides. Nintendo oleks selle koostamisel palganud justkui 20 aastat minevikus elava inseneride pundi.

Kuni maikuu alguses ilmunud uuenduseni kulus igale konsooli peamenüü sektsiooni laadimisele keskmiselt 30 sekundit – seda maailmas, kus konkurentide masinad sooritavad samu samme sekundi murdosaga. Pikalt oodatud ja ennatlikult lubatud uuendus küll lühendab laadimisaegu, aga mitte nii palju, et need rahuldava pikkusega oleks.

Vähemasti jättis Nintendo oma uuele konsoolile mõõdukalt hea ühilduvuse Wii mängudega. Kuid jällegi mööndusega: nende mängude jaoks on tarvilik originaal-Wiimote'i olemasolu. Kui seda pole, siis tuleb poodi jalutada.

Wii mängude olemasolu on Wii U jaoks eluliselt tähtis, sest tänaseni on uue masina jaoks ilmunud vaid käputäis mänge, mis ei ole täielik kõnts. Ja kergelt ilustatud Wii Zeldad, Mariod ja veel mõned maiuspalad eelmisest põlvkonnast on Wii U uutest mängudest tänini etemad.

Ja siit lendabki Wii U suurim komistuskivi. Nintendo võttis mõned kuud tagasi nõuks näidata, missugused mängud selle masina jaoks ilmumas on. Kui mänge endid ei näidatud, siis vähemalt lubati, et need on tulekul.

Ent millal? Kurb tõde on see, et uus "Mario Kart" ilmub parimal juhul selle aasta lõpul. Uus "Mario 3D"? Samuti alles selle aasta pühade ajal. Uus Zelda? Varuge kannatust: see ei pruugi poodidesse jõuda ka 2014. aasta sügiseks. Kippu ega kõppu pole kuulda uuest "Metroidist".

Vähemasti uus "Pikmin" (alumisel pildil) tuleb hilinemistega müüki, loodetavasti selle suve teises pooles.

Fotod: ekraanitõmmised

Tuleb tõdeda, et Nintendol ei ole vähemalt hetkel mitte ühtegi nimetust, mis nende uut videomängukonsooli võluväel elutuppa nõuaks. Sellist mängu või mänge pole isegi silmapiiril.

Oma praegusel kujul on mul väga raske oma tutvusringkonnas kellelegi selle masina soetamist soovitada. Halvimal juhul täristaks nii halva soovituse saanu mulle hilisemal kohtumisel jalaga kubemesse. Sest Wii U on lisaks kõigile oma puudustele ka ebameeldivalt kallis – mängudest rääkimata.

Wii U maksab kodumaistes poodides hetkel ligemale 400 eurot. Nii-öelda säästumudeli saab kätte mõnikümmend eurot odavamalt - kuid selle ostmist on puuduste raames ohtlik soovitada, kokkuhoid või mitte.

Mudelite peamine erisus seisneb sisemise mälu suuruses. Odavamal masinal on seda vaid naeruväärse 8 GB jagu, millest kasutada saab napilt 3 GB - ülejäänu neelab süsteemi tarkvara.

Samal ajal maksavad PS3 ja Xbox 360 kumbki napilt 200 eurot. Ehkki Nintendole teeks agressiivne hinnaalandus ainult head, ei ole nad seda sammu veel astunud. Suuremad lääne tarnijad alandavad Wii U konsoolide hinda omasoodu ja pakuvad erinevaid soodustusi - et vähemalt mõni riiulil tolmuvatest karpidest klientidele maha parseldada.

Tänavune mängumess E3 (11-13. juunil) näitab tarbijale nii uut PlayStationit kui ka uut Xboxi. Jääb üle oodata ja vaadata, kas Wii U oma hilinevate mängude ja aegunud riistvaraga nendele tegelikele kaheksanda põlvkonna esindajatele vastu suudab hakata.