Kõik need kaamerad on vastavate tootjate kõige soodsamad komplektid ja maksavad enamvähem sama palju. Seetõttu on minult päris tihti küsitud, millist neist kolmest siis eelistada, kirjutab Photopointi ajaveeb.

Vastan sellele küsimusele allpool pisut põhjalikumalt – kiire vastuse saamiseks võid kerida alla ja lugeda kokkuvõtet. Loodan, et siinkirjutatust on soodsa peegelkaamera soovijatel abi.

Tehniliste andmete ja omaduste võrdlus

– kust selgub ehk ainult pool tõde.

Tehniliste andmete kõrvutamine ei anna kindlasti veel kaameratest täit ettekujutust. On ju ühe peegelkaamera juures väga oluline ka see, kuidas korpus kätte istub, kui mugav on kaamerat automaatrežiimis või manuaalis juhtida ja kui lihtne on vajalikke seadeid muuta.

Siiski aitab selline omaduste ja funktsioonide võrdlus paljastada aparaatide puudused ning tuua välja potentsiaalsed head küljed.

Vaatleme siis esmalt kolme ülal mainitud peegelkaamera olulisemaid tehnilisi andmeid ja vajalikumaid omadusi.

All tabelis on lahter märgitud punasega, kui kaamera vastav näitaja on mõlema konkurendiga võrreldes oluliselt kehvem. Samamoodi on märgitud rohelisega need lahtrid, milles on konkurentidest oluliselt parem tulemus:

(ekraanitõmmis)

Tehniliste omaduste tabeli kokkuvõte

Juba kiirelt tabelile peale vaadates näeme, et Canoni kaamera EOS 1200D ei ole saanud mitte ühtegi rohelist lahtrit. 1200D sensori lahutusvõime 18 piksliga on küll eeskujulik, kuid DxOMark annab sensori pildikvaliteedile päris hävitava hinnangu.

Kaamera ei tõuse esile ei teravustamispunktide, korpuse ega juhtnuppude poolest, ega ka mingis muus kategoorias. Hullem veel – selle LCD-ekraan on üllatavalt madala lahutusvõimega, mis tähendab, et fotode teravuse hindamine ja kadreerimine selle abil pole pooltki nii mugav kui konkurentidel. Samas on EOS 1200D kaamerakomplekt konkurentidest kallim.

Kõige enam rohelisi lahtreid saab kirja Pentax K-50. Sellel on ilmastikukindel korpus ja objektiiv, üllatavalt lai ISO vahemik, konkurentidest oluliselt avaram pildiotsija, kiire sarivõte, tundlikud teravustamispunktid, kaks valikuketast ja intervallvõte.

Tundlikud teravustamispunktidega on muidugi selline teema, et normaalse valguse käes on Pentaxi autofookus sama kiire nagu Canonil/Nikonil, kuid hämaramas jääb vastastele kiiruses alla.

Tegelikult on Pentaxi kaameral K-50 veel huvitavaid omadusi ja funktsioone, mis tabelisse ei mahtunud – näiteks AA akude/patareide kasutamise võimalus, pärast JPG faili pildistamist RAW faili taastamine, algtaseme kaamera kohta muljetavaldavalt detailne valikurataste seadistamise võimalus ja veel muudki.

Nikon D3200 peegelkaamera tundub tabelis olevat üsna tagasihoidlik. Nikoni kõige tugevamaks trumbiks on pildikvaliteet. DxOMarki andmetel on see isegi pisut parem kui Pentax K-50 kaameral.

Kuid pange tähele – sama kvaliteet on saavutatud oluliselt suurema megapikslite hulga juures. Tõsisemaid videotegijaid rõõmustab Nikon mikrofonisisendiga, mida konkurentidel pole. Kõiges muus tabelis toodud andmetes on D3200 üsna sarnane Canoniga.

Kaamerate kasutamismugavus reaalses pildistamisolukorras

Peegelkaamera juures on väga oluliseks omaduseks ka aparaadi kasutamismugavus. Eriti just siis, kui on soovi väljuda rohelisest automaatrežiimist ja õppida kasutama manuaalrežiimi.

Siin teeb Pentax K-50 puhta töö. Eriti just võrreldes Nikon D3200 aparaadiga on Pentaxi kasutajaliides ülimalt lihtne ja selge.

Kaks valikuketast, eraldi nupud ISO, värvustasakaalu jaoks (mida Nikonil polegi!) rikkalik ja väga efektiivselt toimiv kiirmenüü, lihtne teravustamispunktide liigutamine. Lisaks on programmirattal kaks User-režiimi, mille alla saab kasutaja ise salvestada enda seadistused, et neid sealt siis kiirelt vajadusel aktiveerida.

Nikon D3200 kaameral on küll visuaalselt rohkem nuppe, kuid see ei tähenda midagi. Sest nende rohkemate nuppudega teeb D3200 tegelikult vähem.

D3200-l puuduvad eraldi nupud ISO, värvustasakaalu ja välklambi seadete jaoks. Nende muutmise jaoks tuleb suunduda kiirmenüüsse (või siis kasutada ära esiküljel olev Fn-nupp). Kiirmenüüski ei saa seadeid muuta mitte kohe, vaid alles peale vastavasse seadistusse sisenemiseks.

HDR-fotode huvilised peaksid teadma, et D3200 kaameral ei ole – nii uskumatu kui see ka ei tundu – särikahveldust. Ja video filmijad peaksid teadma, et D3200 kaameral on tõsised probleemid Live View režiimil. Kui proovid režiimis Live View ava muuta, siis see tegelikult ei muutu, kuigi kaamera seda muutumist näitab (samalaadne kiiks esineb Live View režiimil pildistades).

Canon 1200D on kasutamismugavuse poolest kuldne kesktee, jäädes kusagile Pentax K-50 ja Nikon D3200 vahele.

Foto: blog.photopoint.ee

Kokkuvõtteks

Pentax K-50 tundub kätte võttes, pildiotsijast läbi vaadates ja seadete muutmisel nagu aste kõrgemast klassist kaamera. Oma selge ja lihtsa käsitsemise tõttu sobib see väga hästi ka fotohuvilistele, kes soovivad ehk mingil hetkel kaamerat ka manuaalrežiimis juhtima asuda – või juba oskavad seda.

Ülejäänud kahest kaamerast on K-50 selgelt üle vaat et kõikides aspektides välja arvatud teravustamine hämaras.

Nikon D3200 sobib eelkõige neile fotohuvilistele, kes ei kavatsegi automaatrežiimilt / pildiprogrammide maailmast lahkuda. Sel on praktiliselt sama hea pildikvaliteet nagu Pentax K-50 aparaadil ja suuremad pildifailid. Kuid selle kasutusloogika, menüüd ja nupud on mõeldud automaatrežiimide jaoks.

Ja Canon 1200D – on lihtsalt Canon. Pisut kallima hinnaga, omadustelt pigem lahjem ja funktsionaalsuselt tühjem. Kaamera, mille suurimaks müügiargumendiks on olla sissejuhatuseks Canoni kallimate peegelkaamerate poole liikumisel.