Miks uued tõhusamad variandid pole juba liitiumioon-akusid turult välja söönud?
Uut tüüpi akude turuletoomine jääb rahastuse ja fookuse puudumise taha.
Akutehnoloogiate vallas on hetkel käimas hulgaliselt uuringuid, kuna piiratud energiamahtuvus kammitseb üha suuremat hulka elektritoitega seadmeid nutitelefonidest liiklusvahenditeni.
Mõistagi annavad tehnikaväljaanded kõikvõimalikest arengutest akude vallas sageli teada. Oleme kuulnud liitium-õhk-, alumiinium-grafiit- ja isegi bakteripõhistest kompaktsetest akudest.
Väga harva aga antakse mõne aja möödudes teada sama lahenduse arendamise järgmisest loogilisest sammust — uue akutehnoloogia
kaubanduslikustamisest…
Põhjus on lihtne: seda ei järgnegi. Suurem osa uutest akutehnoloogiatest kaob pildilt enne, kui neist võiks meile kõigile mingisugust kasu tõusta.
Nagu viitab Massachusettsi tehnoloogiainstituudi väljaanne MIT Technology Review, võib selle taga olla hulk põhjuseid, kuid enamasti taandub kõik rahastuse ja fookuse puudumisele.
Ettevõtteid, mis üritavad välja töötada kompaktsemaid akutehnoloogiaid, leidub maailmas kümneid või isegi sadu. Mõnel neist on koguni ette näidata kütkestavaid lahendusi, mis annavad laboratoorsetes tingimustest paljutõotavaid tulemusi.
Mõnd traditsiooniliste akude parameetrit parendades tuleb aga tihtilugu maksta n-ö lõivu millegi muu arvelt. Aku võib näiteks olla äärmiselt tõhus, kuid selle mahtuvus jääda napiks; või sellel võib olla suurepärane energiatihedus, kuid aku ise laguneb pärast paari kasutamiskorda.
Just taoliste probleemide lahendamine ja aku konstrueerimine kaubanduskõlbulikuks tooteks on see, mis paljudele suurejoonelistele plaanidele saatuslikuks komistuskiviks kujuneb.
Ka väikese tootmisettevõtte jaoks tähendab uue toote turuletoomine rohkem kui 500 miljoni dollari suurust investeeringut.
Akutehnoloogiate väljatöötamiseks on küll võimalik taotleda mitmesuguseid rahastamisvõimalusi, ent need ressursid jaotuvad paraku tohutu hulga idufirmade ja uurimisprojektide vahel.
Kui uue lahenduse energiamahtuvus pole kasutusel olevate lahenduste omast märkimisväärselt suurem, on lihtsalt odavam jätkata liitium-ioon-akude teosammul täiustamist.
Nüüdisaegsed liitium-ioonakud on veidi paremad kui varasemad. Insenerid on õppinud akude piiranguid kompenseerima konstruktsiooniliste lahendustega. See on odavam ja kiirem kui selliste täiesti uut tüüpi akude väljatöötamine, mis võib-olla kunagi tulevikus liitium-ioonakudest paremateks osutuvad.
Paljud uurijad ja energiavaldkonna analüütikud arvavad, et muutuste käivitamine nõuab täiesti radikaalselt uue keemiaharu väljakujunemist. See võib võtta aega kümneid aastaid.
Senikaua tegelevad akude suurtootjad selliste omaduste arendamisega, mis akude piirangutest johtuvaid ebamugavusi leevendavad. Näiteks töötatakse nii nutitelefonide kui ka elektrisõidukite jaoks välja kiirlaadimistehnoloogiaid.
Praeguste hinnangute järgi muutuvad akud paremaks keskeltläbi 5% võrra aastas.
Ehkki see ei kõla eriti julgustavalt, tähendab viie protsendi kaupa täiustumine siiski seda, et kümnendi pärast on meie käsutuses umbes 1,6 korda energiamahukamad akud kui praegu.
