Google'i lepingut autoritega on vaagitud siit ja sealtpoolt ning peamiselt on jõutud kahe vastandliku punktini: Google saab sellise kokkuleppega enda kätte kirjastamise valdkonnas tohutu turujõu ja teisalt avaks see kasutajatele teadmised, mis peituvad raamatutes, mida poeriiulitelt enam ei leia, vahendab Ars Technica.

Google raamatulepinguga ühinemist on kaalunud Oxford University Press, kes asub huvitaval positsioonil. Ühelt poolt on ta kirjastaja, kuid teisalt on tema missioon teadmisi jagada. Oxfordi ülikooli kirjastuse (OUP) USA haru juhi seisukoht on nüansirikas: lepingus on hulgaliselt vigu, kuid sellega peab ühinema, sest nii tagatakse inimestele ligipääs teadmistele.

OUP juht Tim Barton avaldas oma seisukohad lepingu suhtes ajakirjas The Chronicle of Higher Education ilmunud artiklis. Lugu alustab ta anekdootliku looga Columbia ülikooli professorist, kes , hinnates üliõpilaste kirjutatud esseid, leidis, et enamik üliõpilastest oli tsiteerinud ammu unustatud teost aastast 1900. Kuidas selline asi juhtus? Teos oli kättesaadav Google raamatuotsinguga, mida uuemad vastava valdkonna kirjatükid ei ole.

Barton näeb tõsise probleemina seda, kui OUP tähtis teaduslik teos jääb sihtauditooriumi jaoks nähtamatuks. Nähtamatust defineerib ta üpris otsekoheselt - kui teos ei ole internetis, on see nähtamatu.

Barton viitab ka ligi 70-aastasele augule, mis valitseb internetis kättesaadava kirjanduse puhul. Enne 1923. aastat avaldatud teostele autoriõigustega seotud avaldmispiirangud ei kehti ja need on internetis vabalt leitavad. Samuti leiab internetist viimase kümne aasta autoriõigustega kaetud teoste digitaalsed versioonid. Kõik selle vahel on aga tema sõnul nähtamatu. OUP on üritanud seda auku enda teoste puhul täita iseseisvalt teoseid digitaliseerides, kuid tuli välja, et selline tegevus on kallis ja logistiliselt tülikas.

See, et Google võtab teoste digitaliseerimise enda peale, on märkimisväärne areng. Vaatamata lepingu ebamugavatele nüanssidele, leiab Barton, et "kui leping annab vahendid, mille kaudu möödunud sajandi raamatud muutuvad internetis kättesaadavaks, neis peituv info on kergesti otsitav, leitav ja tsiteeritav, ühtib see ka OUP eesmärkidega".

Loomulikult ei meeldi Bartonile lepingus sätestatud piirangud, nagu näiteks keeld, et mitte keegi ei tohi saada ligipääsu raamatute digitaliseeritud sisule parematel tingimustel kui Google. Internetihiiu arvates on neil seda õigus nõuda tänu raamatute skaneerimisega nähtud vaevale, samas Bartoni arvates peaks neile piisama sellest, et nad pääsevad oma teenusega esimesena turule.

Leping ei sätesta sedagi, et teaduskirjandusele pääsevad kõik ligi, sest iga kirjastaja võib seada oma kataloogile piiranguid. Vaatama aastatepikkusele survele pole ka kongress võtnud midagi ette nn orbteoste suhtes, mille autoriõiguste omanike ei eksisteeri, kuid mille kasutamine on aja tõttu piiratud (st pole möödas 70 aastat). Seega on Google'i raamatuleping Bartoni arvates ainult osaline lahendus.

Positiivse poole pealt leiab Barton, et Google'i raamatuleping aitab vältida ülejäänud sisutööstuse tehtud vigu. "Nii nagu Apple iTunes lõi failijagamisvõrkudes toimuvale piraatlusele alternatiivi, loob leping raamistiku, milles respekteeritakse intellektuaalset omandit," leiab OUP juht.